Jael Puusaagi refereering Dr Henry Cloud ja Dr John Townsendi raamatust „Boundaries: When to Say Yes and How to Say No to Take Control of Your Life.” (Zondervan, 1992, lk 85-125)
1. „Kui ma sean piire, olen isekas.”
„Kristlastena on meil kohustus üksteist armastada. Kristus jättis meile eeskuju ennastohverdava teenimisega. Kui ma kehtestan piire nendega, kes vajavad mu abi, siis olen enesekeskne ega austa oma eluga Jumalat.”
Tegelikult on hea piiride kehtestamise oskusega inimesed palju hoolivamad kui teised. Nad teavad, mida nad saavad teha ja mida mitte. See vabastab nad olema oma vastutusalas hoolivamad ja pühendunumad. Isekus on keskendumine ainult enese soovidele ja tahtmistele, aga oma baasvajaduste eest seismine pole isekus. Meid on kutsutud olema vastutustundlikud majapidajad ja hoolitsema hästi selle eest, mida Jumal meie kätte on andnud. See hõlmab ka enese heaolu, tervise ja vajaduste täitmise eest seismist. Kui ma ise olen tühi ja väsinud, ei ole mul ka teistele midagi anda.
2. „Piiride seadmine on märk sõnakuulmatusest ja vastuhakkamisest.”
„Kuidas ma ütlen „ei”? Siis pastor arvab, et mul pole piisavalt tundlik süda, ma pidurdan koguduse visiooni ja lõhun meie meeskonna ühtsust. Piibel ju kohustab meid alluma oma juhtidele! Parem ütlen „jah”, kuigi ma seda üldse ei taha!”
Vabatahtlikku tööd on kirikuringkonnas (ja mujalgi) alati rohkem kui teha jõuaks. Kes vastumeelselt ütleb „jah”, tahaks oma südames tegelikult ütelda „ei”. Oma mõtetes on ta vihane enda peale, et ei suutnud enese eest seista – ja tige ka selle peale, kes tema vajadustega ei arvestanud. Tulemuseks on trotslik käsutäitmine, mis ei austa Jumalat ega aita ligimesi.
3. „Kui ma hakkan piire seadma, teevad teised mulle haiget.”
„Kui ma hakkan väljendama oma tegelikke mõtteid ja tundeid, siis teised võivad minu peale vihastada või mõista mind valesti. Ma võin sõpradest ilma jääda!”
Teised mõistavad sind kogu aeg valesti, kui sa neile oma tundeid ja mõtteid ei näita. Kõigile meeldida püüdmine tähendab, et teed pidevalt kompromisse oma tõekspidamiste ja vajaduste suhtes. Tõsi, paljud solvuvad ja vihastavad, kui sa enam nende tahtmisi ei täida. Aga kui nad armastavad sind ainult sellepärast, et sa teed kõik, mida nemad tahavad, siis see pole armastus.
4. „Kui ma ütlen „ei”, teen mina teistele haiget.”
„Ma ei taha tekitada konflikte. Kuidas ma ütlen talle, et ei saa täna tulla ta last hoidma, sest mul on endal teised plaanid? Siis ta on pettunud ja tal on raske…”
Paljud kardavad, et ei-ütlemine peletab sõbrad neist eemale. Nii allutakse vastumeelselt, et sõprust säilitada. Samas, südames on trots, mida surutakse maha. Ühel hetkel saab pideval allujal mõõt täis. Ta „plahvatab” ja üllatab oma sõpra ootamatu negatiivsusega. See teeb teisele palju rohkem haiget. Usaldus on kadunud ning selle taastamine keeruline.
5. „Piiride seadmine tähendab, et ma olen vihane.”
„Kui ma hakkan ennast kehtestama, aga teised ei võta kohe mu keeldumist vastu, lähen vihaseks ja hakkan ennast õigustama. Selline käitumine pole kristlasele kohane!”
Kui sa piire ei sea ning kõigega vastumeelselt nõustud, oled sisimas tegelikult samuti vihane. See on veel ohtlikum, sest see ei paista teistele välja – aga mürgitab vaikselt nii sinu tervist kui su suhteid sõpradega. Väikeste laste vanemad teavad, et väga raske on kehtestada lapsele piire nii, et ise närvi ei lähe. Täiskasvanutega suheldes kehtib sama reegel: mul tuleb väljendada oma mõtteid ja tundeid selgelt ning kindlalt, samal ajal kontrollides oma emotsionaalset reaktsiooni. Alguses võidki tunda ennast vihasena – sa alles õpid kaitsma oma territooriumi ning märkad kõiki „sissetungijaid”. Enesekehtestamine on oskus nagu iga teinegi: vilumus tekib harjutamise käigus.
6. „Kui teised seavad piire, siis nad haavavad mind.”
„Mulle küll ei meeldi, kui teised mulle „ei” ütlevad. See teeb mulle palju rohkem lisatööd. Ja pealegi, ta peab mind aitama! Ma ei saa ilma temata hakkama!”
Täiskasvanutega suheldes peame arvestama, et teistel on samad õigused nagu mul. Kui mina tahan, et mul oleks õigus keelduda, pean oskama ka teiste keeldumist vastu võtta. Jeesus ütleb: „Iga teie „jah” olgu „jah” ning „ei” olgu „ei”.” (Mt 5:37). Kui olen ennast teisest inimesest nii sõltuvusse pannud, et ei suuda tema käest „ei”-d vastu võtta, on aeg selle suhte kvaliteet tõsiselt üle vaadata.
7. „Piiride seadmine tekitab minus süütunnet.”
„Aga nemad on minu heaks nii palju teinud. Kuidas nüüd mina siis hakkan keelduma?”
Seda võib märgata eriti täiskasvanud laste suhetes oma vanematega. Kas ma ei peaks väljendama oma tänulikkust sellega, et teen kõik, mida nad minult ootavad? Samal ajal tunnen, et ma pole ikkagi kunagi piisavalt hea, sest nende soovid aina kuhjuvad… Siin tasub küsida: „Kas ma üritan tagasi maksta mingit „armastusevõlga”, mida pole tegelikult olemas? Kas nende armastus minu vastu oli nagu „pikaajaline laen”, mida ma nüüd kinni maksta ei suuda?” Sellisel juhul on piiride seadmine eriti vajalik: sina pead ise kehtestama oma „laenu tagasimakse graafiku”, mis aitab sul täita oma kohustusi vanemate ees nii, et jääd ise ka selle kõrval ellu.
8. „Piirid on püsivad ning tagasiteed ei ole.”
„Kui ma olen korra keeldunud, siis pärast enam ümber mõtelda ei saa. Muidu arvatakse, et ma olen muutliku mõtteviisiga ja ebastabiilne inimene.”
Väga vähesed elu valikud on betooni valatud. Enamik piire on pigem nagu lükandseinad: saame neid nihutada vastavalt vajadusele. Sina ise otsustad, millal ja kellele on sul vaja öelda „ei”. Igas autos peavad olema nii gaasi- kui piduripedaalid ning me kasutame neid vastavalt vajadusele. „Ei” ning „jah” meie sõnavaras on mõlemad sama loomulikud ning sama olulised nagu gaasi- ja piduripedaali õige toimimine.
9. „Aga nad ei saa ilma minuta hakkama!”
„Kui mina ei tee, kes siis teeb? Mina pean üles korjama kõigi teiste tegemata jäetud asjad, sest muidu kukub üritus läbi!”
Mõnikord võtame endale „maailma päästja” rolli. Meie vastutus- ja kohusetunne sunnivad meid sisse hüppama ning kõik probleemid ise ära lahendama. Teised harjuvad sellega – ning jätavadki oma osa tegemata. Kõige raskem osa ei-ütlemisel ongi lubada teistel teha vigu ning neist õppida. Jaa, see tähendab, et mingid ülesanded jäävadki tegemata ning osad asjad tulevad halvasti välja. Loodetavasti tegijad õpivad sellest. Kui üritame kõike kogu aeg teiste eest ära parandada, siis kohtleme neid kui vastutustundetuid inimesi ning ühel hetkel põleme ise läbi.
10. „Mina olen ainuke, kes sellega hakkama saab!”
„Ma tean, et üksi kaugele ei jõua, aga mul pole aega teiste kätt hoida. Ma saan ise sellega palju paremini hakkama kui ükski teine!”
See on tõsi: teiste õpetamine võtab aega. Ülesannete delegeerimisel on kõige raskem leida tasakaal: kui palju anda katsetamisvabadust ning kui palju ise jälgida, suunata ja õpetada? Elu üks põhiline printsiip on külvamise ja lõikamise seadus: igal valikul on tagajärjed. Kui ma teadlikult teen kõike üksi, siis ühel hetkel saab minu jõud otsa ning minu algatatud üritus kukub kokku. Kui „külvan” teistesse, on lootust, et mu töö jätkub ka pärast mind.
