/Küsimused koostasid ja intervjuu tegid muusiku lähedased Tallinna Kalju kogudusest. Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 6/2025. Avafoto autor on Kaupo Kikkas./
Alustades lapsepõlvest, mida Sulle meeldis teha? Millal hakkasid viiulit õppima ja miks? Kuidas koolis teistes õppeainetes läks?
Viiulimängu alustasin 5-aastaselt Tabasalu muusikakoolis. Vend Henri oli natuke varem hakanud õppima viiulit, aga lõpetas selle mängimise juba väga varsti ja vahetas eriala, läks trompetile üle. Viiul jäi meile koju ja mina käisin pidevalt Henri toas seda uudistamas. Meil oli ka keelpillimängijatest tuttavaid. Nüüd, aastaid hiljem sain teada, et ka minu vanaema vend mängis viiulit, ta õppis ühe legendaarse viiuliprofessori juures. Seega oli meil suguvõsas keegi, kes mängis viiulit ja ka õpetas seda.
Tavakoolis olin alati viieline, see oli minu jaoks oluline, peamiselt sellepärast, et iga aasta lõpus oli üritus, kus tublimatele jagati meekooki. (Naerab). Alguses meeldis mulle väga matemaatika, käisin isegi võistlustel koos oma klassi helgete peadega, enne muusikasse süvenemist sain nendega sel alal konkureerida.
Mis Sa arvad, mida oled pärinud geenide või kasvatuse kaudu oma vanematelt?
Esiteks olen pärinud eluterve pildi perekonnast. See on väga oluline. Kindlasti sain kodust kaasa väga tugeva lapseliku usu Jumalasse, sest mu vanemad käisid kirikus ja julgustasid meid, lapsi, kooris laulma. Isalt olen saanud hea huumorisoone ja ekstravertse olemise – kuigi inimesena ei ole ma esmajoones ekstravertne –, emalt jällegi pärinud oskuse väikeste asjade kallal nokitseda. Vanematele oli väga oluline, et meie, lapsed, oleksime alati hästi viisakad – külalisele pidi kätt andma, lauast pidi püsti tõusma jne. Kirjutamata etikett oli meie peres tähtsal kohal. Olen sellise kasvatuse eest väga tänulik, sest nüüdses elus peab hästi teadma, kuidas suhelda ja käituda väga erinevates olukordades, suursaadikute ja presidentidega kohtumisteni välja. Inimesena olen pigem lohakas, juba lapsena meeldis teha kõike kiirustades. Kasvatuse tõttu olen õppinud asju analüüsima ja suudan nüüd isegi pikalt ühele asjale keskenduda, selles mõttes olen elu jooksul täielikult muutunud. Peale vanemate on head mõju avaldanud minu kallis vend Henri.
Kui Sa ei oleks muusik, siis millist elukutset kujutaksid enda puhul ette?
Olen sellele mõelnud. Raske on kindlalt öelda, aga üks pidepunkt on ilmselt loomingulisus ja perfektsionismi taotlus. Mulle võiks meeldida näiteks tippkokandus, kus on tohutu närvipinge, või hoopis täppissport, näiteks golfi- või tennisemängija elukutse – kõik selline, milles sisaldub igapäevane totaalne eneseületus, tõmbab mind väga. Kunagi meeldis mulle ka puutöö, aga tuli välja, et selles on mu vend palju parem. (Naerab).
Õpid hetkel Saksamaal. Millal lõpetad sealse kooli ja mida plaanid edasi teha?
Oleme Karolinaga Saksamaal olnud aastast 2017. Praegu õpin Kronbergi Akadeemias, mis on peamiselt keelpillimängijatele suunatud asutus, olen seal veel poolteist aastat. Tavaõpet või akadeemilisi tunde seal ei ole, programmis on esinemised, palju reisimist ja kontaktide loomist. Bakalaureuse- ja magistriõpe on mul varem läbitud, seega praeguses programmis ei osale ma mitte paberi saamiseks, vaid eelkõige paljude avanevate võimaluste pärast.
Alustasin ka õpetamisteekonda Saksamaa ülikoolis ja mul on tunne, et see võiks mulle väga meeldida. Plaanis ongi jätkuvalt palju reisida ja õpilaste kõrvalt kontserte anda. Samas pean loomulikult tähtsaks aega koos perega.
Kas Saksamaal on ka kogudus, kus igal nädalal käite? Milline on Sinu arvates ideaalne teenistus?
Käisime enne COVID-it ühes rahvusvahelises ingliskeelses koguduses, aga väga raske oli seal tunda päris koguduse koosolemist, sest olime sageli ära, nii et iga kord, kui sinna läksime, tundus, nagu oleksime seal esimest korda. Kalju kirik on jäänud ikkagi meie päris koduks. Vaatame Kalju teenistusi interneti vahendusel. Muidugi puudub sel juhul füüsiline koosolemise aeg ja isiklik osadus teistega, aga see on ilmselt paratamatu. Tiheda reisimise korral on kodukiriku teenistuste jälgimine parim valik. Oleme väga tänulikud, et meil on võimalus kaugelt kaasa elada, kuulata-vaadata ülekandeid ja teada, et on olemas kogudus, kes teeb eestpalveid.
Kaljus meeldib mulle see, et on palju muusikat ja ühislaule, sest see on Jumala enda antud võimalus teda tänada. Selline teenistuse vorm mulle väga meeldib – Piibli lugemine, tunnistus ja jutlus. Tunnistuse juurde võiks ehk lisada intervjuusid ja arutelu koguduseliikmetega teenistuse kontekstis. Eks see on ideaalpilt, sest inimesi on palju, igaüks on erinev. Tegelikult on ju olemas ka kodugrupid.
Hiljuti meie seast lahkunud Charlie Kirk on soovinud, et teda mäletataks usujulguse tõttu. Sa oled väljapaistev interpreet ja pole peljanud oma avalikes sõnavõttudes rääkida kristlikust identiteedist. Mil määral on see olnud Sinu jaoks strateegiline eesmärk: kasutada avalikku tähelepanu selleks, et evangeeliumi kuulutada? Kas otsekohene usust rääkimine on Sinu jaoks keeruline?
Minu jaoks on kristliku sõnumi jagamine kerge ainult nendes seltskondades, kus mind juba tuntakse. Siis ei ole see mingi katsumus. Aga kui tean, et mind vaatab suur hulk inimesi, kes igat mu sõna hoolega tähele paneb, siis ei ole see kuigi lihtne. On olnud isegi kordi, kui olen üle keha higiseks läinud. Samas tean, et see peaks olema minu ülesanne ja võimalus, sest neid hetki tuleb ette üsna palju. Olen üllatuslikul kombel saanud alati positiivset vastukaja ka täiesti usukaugetelt inimestelt. Näiteks aastal 2022 sain Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ja mõtlesin pikalt enne, kas tänada avalikult Jumalat või mitte. See tundus hirmutav, aga tänasin siiski muuhulgas Jumalat endale kingitud ande eest. Pärast tulid inimesed selle kohta küsima ja minuga sel teemal rääkima. See oli minu jaoks oluline hetk – sain aru, et sõnal on suur jõud ja see on vähim, mida saan teha. Kui see oleks kerge, siis ei oleks sellel ka mõju. Just selliste eneseületuste kaudu saab see inimesi puudutada. Ka hiljutisel noore kultuuritegelase preemia üleandmisel tõin Jumala oma kõnesse sisse, kogu mu sõnavõtt oli üles ehitatud kristlike väärtuste lahtimõtestamisele.
Mis peaks juhtuma või kes peaks mida tegema, et kristlaste osakaal Eestis võiks taas kasvama hakata?
Tänapäeval on maailm läinud nii leigeks, et ollakse nõus kõigega. Ka Jumalast rääkimine võidakse ära kuulata ja sellega isegi nõustuda, aga päriselt ei muuda see inimeste sees mitte midagi. Meie peame olema valguseks, me saame oma elu ja käitumisega näidata head eeskuju. Leian, et see on ülioluline, sest seda paneb tähele ka kõige ateistlikum inimene. Kui me kõik tõesti igal elualal säraksime, siis pannakse seda tähele. Väga tähti on ka see, kuidas inimesed end meie seltskonnas tunnevad, nad peaksid olema teretulnud ja tingimusteta armastatud.
Kuidas hoiad lähisuhteid – mida teete Karolinaga oma abielu hoidmiseks? Ja kuidas kastad oma suhet Jumalaga?
Loomulikult on siin palju aspekte. Olen alati mõelnud, et suhe mehe, naise ja Jumala vahel on nagu kolmnurk – mida kaugemal on mees ja naine oma isiklikus suhtes Jumalaga, seda kaugemal on nad üksteisest, ja vastupidi. Kõige tähtsam ongi see, et meie mõlema isiklik suhe Jumalaga on korras. Loen näiteks hommikuti Päevasõna, mis annab kogu päevale hea mõju, ja pärast on mõtisklemist, ka koos arutamist. Loomulikult on oluline meie omavaheline kvaliteetaeg, mida mõnikord saab teadlikult võtta palju vähem, kui võiks. Karolina käib minuga võimaluse korral reisidel kaasas. Suhe peab pidevalt edasi arenema –teise inimesega tuleb olla kaasas läbi kõikide arenguprotsesside, sest igaüks meist aja jooksul muutub, nii terve elu. Üksteise toetamine on ääretult tähtis.
Jumala-suhte hoidmise mõttes ei saa ma paraku esile tuua koguduses käimist, sest ma ei ole sageli Eestis. Siiski on võimalik olla koguduse tegemistega kursis. Eestpalved on hästi vajalikud. Alati, kui oleme parasjagu kodus, teeme oma kirikus ka muusikat. Arvan, et oluline on ka Jumalat kõigega kursis hoida, ise palves asju välja öelda, kuigi tema teab kõike paremini kui meie. Lisaks paneme rõhku Sõna üle mõtisklemisele ja palvetamisele.
Mis Sa arvad, kus te kümne aasta pärast elate ja kui suur on teie pere siis? On Sul konkreetseid unistusi?
Unistusi on palju. Ja eks me oleme seda kõike ka arutanud. Olen alati mõelnud, et kaks last oleks lahe. Ka meie Henriga olime oma peres kahekesi, see on nii hea kogemus. Tulevast elukohta on väga raske öelda. Eks mõnes mõttes tõmbab ikkagi Eesti, samas on teistes riikides tunduvalt rohkem töövõimalusi. Usaldame kõiges Jumalat, aga püüame ka ise selge peaga mõelda. Praegu on täiesti võimatu midagi prognoosida, sest elu muutub väga kiiresti. Näiteks Londonis käies tekib tunne, et seal tahaks küll mingil hetkel elada, aga juba pärast ühte nädalat saab sellest linnast villand ja siis mõtlen, et hästi tore oleks elada kuskil vaikses kohas mändide vahel.
Kes inimestest on Sinu elu suurimad eeskujud?
Neid on päris palju ja väga erinevatel põhjustel. Mulle meeldib eneseületus. Kui tööst rääkida, siis põhimõtteliselt kõik inimesed, kes annavad endast sada viiskümmend protsenti, mõjuvad mulle eeskujuna. Ühte kindlat inimest koos kõigi ta tegevustega ma ei jälgi, pigem köidavad mind teatud impulsid. Mõne inimese elu kõrvalt vaadates saan inspiratsiooni ka usulises mõttes. See paneb vahel mõtlema, et tahaksin ka rahulikku elu, nii et saaksin kogukonda rohkem palju panustada. Aga seal kõrval on kohe teine pool: muusikaga tuleb tegeleda pidevalt ja praeguse elutempo juures see nii käibki.
Loomulikult on mu oma pere mulle väga suur eeskuju. Henri ja Mariini abielu, nendevaheline suhe näib kõrvalt vaadates väga eriline. Samuti on hea eeskuju meie vanemate suhe. Karolina on mulle eeskujuks mitmel põhjusel: ta panustab nii meie abiellu kui ka teistesse inimestesse, et kõik tunneksid end temaga koos olles hästi. Tingimusteta armastus on väga kristlik, see inspireerib tohutult. Tegelikult inspireerun üldse väga kiiresti, näiteks juhtusin hiljuti Youtube’i vahendusel vaatama noolemängu ja imestasin, kuidas saab keegi teha midagi nii ebareaalselt kõrgel tasemel. Iseenesest noolevise mind ei huvitagi, aga mind innustab mentaliteet selle taga.
Mida pead elus kõige olulisemaks?
Refereeriksin Piibli kirjakohta: usk, lootus ja armastus on kõige olulisemad. Sinna alla liigitub absoluutselt kõik, eelkõige armastus oma ligimese, perekonna ja isegi oma töö vastu. Lootus hoiab inimese alati tänulikuna. Ja ilma usuta ei saa, sest selleta kaob inimene siia maailma ära. Olen enda puhul pannud tähele, et mida tänulikum ma olen, seda helgem on maailm ja seda helgemad on ka inimesed meie ümber. Tahaksingi kõiki julgustada: tuleb olla tänulik kõige eest, mis Jumal on meile andnud.
