Enne lapsehoolduspuhkusele jäämist töötasin viis aastat üldhariduskoolis muusikaõpetajana ning pideva suure koormuse ja emotsionaalse pinge tõukel kerkis pinnale kõrge ärevus ning süvenes väga madal enesehinnang. Märkasin, et tõstsin klassi ees õpilaste peale häält, tegin kibedaid kommentaare ning pärast seda tuimestasin end toiduga. Maadlesin meeletu ärevusega ning nutsin end mitu korda nädalas magama, sest nägin endas palju ebatäiuslikkust, lihvimata nurki. Uskusin, et olukord on paratamatult minu enda süü. Tundsin, et pean olema tugev ja väärikas õpetaja, kes kunagi ei eksi. Ennekõike olen ma ju kristlane ning minu ülesanne on viia maailmani Jumala armastust ja olla valguseks, heaks eeskujuks. Need ootused tõid aga kaasa olukorra, kus ma ei suutnud endale tunnistada või väljendada ebamugavaid emotsioone ega otsa vaadata oma vigadele ja arenguvõimalustele. Nii ei leidnud ma meelerahu situatsioonides, mis ei ole minu kontrolli all. Tihti tekivadki vihahood ja vaimse tervise häired siis, kui meie tass on pikalt täitmata või kui me ei luba endal olla ebatäiuslikud, kogeda kurbust, nördimust ning tunnistada väsimust. Kui tegeleme endas esile kerkivate ebamugavate emotsioonidega ja töötame oma mõttemustrite kallal, siis on meil võimalus olla avatud Jumala armastusele meie elus ning märgata, mida saame ise teha, et elukvaliteet paraneks.
Mis on kogemusnõustamine?
Nägin hiljuti Facebookis pilti, kus kaks sõbrannat olid koos treeningsaalis ja see kandis pealkirja “Teeme kogemusnõustamist”. Ühel neist oli juba pikem trennikogemus ja teine treenis jõusaalis esimest korda, seega vajas suunamist ja juhendamist. See ilmestab laialt levinud eksiarusaama, et see, kellel on teatud valdkonnas rohkem kogemust, võibki olla teisele kogemusnõustaja. Oma olemuselt pole see ju täiesti vale, sest mitteformaalsel kujul on kogemusnõustamine pikalt ka põlvkondadevahelistes suhetes ja kogudustes nii eksisteerinudki. Kogemusnõustamine tähendab mõistena aga ametlikult tunnustatud aitamistöö meetodit ja eeldab, et nõustaja on professionaal, kellel on läbi töötatud isiklik taastumise kogemus ning spetsiifiline väljaõpe. Põhiline ja tähtsaim ülesanne on kuulamine ja kui klient soovib, siis ka oma praktiliste kogemuste-nippide-teadmiste jagamine (allikas: KN juhend, Sotsiaalministeerium 2014).
Esimeseks kogemusnõustamiseks peetakse 1935. aastal loodud sõltuvushäiretega inimeste eneseabigruppi Anonüümsed Alkohoolikud. Grupi loojad mõistsid, et toimib omavahelise abi põhimõte ehk alkohoolikut saab aidata ainult see, kes ise on sama probleemi kogenud. (allikas: Kogemusnõustamise taust ja olemus. Okas 2016) Eestis on kogemusnõustamine aga alles lapsekingades: ametlik algus oli 2014. aastal. Ülemaailmselt, laialdaselt ka näiteks meie põhjanaabritel, on see aga juba aastakümneid kestnud praktika.
Minu teekond kogemusnõustajaks
Minu tee viis psühholoogi kabinetti ning sealne turvalises keskkonnas umbsõlmede harutamine andis elule tervislikuma suuna. Mäletan, et läksin esimesele nõustamisele sooviga saada ärevusest lahti ja teha seda võimalikult kiiresti. Olin üllatunud nähes, kui oluline on ebamugavatest emotsioonidest lahti saamise asemel õppida neid hoopis heatahtlikult vaatlema ja küsima, millele need viitavad. Aega läks, aga põhjaliku koostöö tulemusena vähenesid pidevad muremõtted ja nendega kaasnev ärevus aastatega hüppeliselt. Muutudes teadlikumaks iseenda vaimsest tervisest, hakkasin ka õpilaste vajadusi rohkem märkama. Tundsin end tihti lõhestatult, sest tajusin, et teadmiste ja oskuste edastamise asemel oleks olulisem võtta iga õpilasega üks ühele aega, neid kuulata ja olla nende jaoks päriselt olemas.
Tänu Jumalale ongi mul praegu võimalus teha tööd, mis on kooskõlas minu usu ja prioriteetidega. Näen, kui palju võite ja vabanemisi tuleb pärast seda, kui inimesed julgevad endale tunnistada, mida nad täpselt mõtlevad ja emotsionaalses sfääris kogevad. Näiteks noortel emadel on tihti väga suured süümepiinad, sest ootused, mida iseendale pannakse on üle mõistuse suured. Sama kipub olema ka noortel õpetajatel, ülistajatel, pühapäevakooli ja noortetöö tegijatel koguduses. Näib nagu vastutusrikka rolli vastu võtmiseks peaks olema veatu inimene, kes kunagi ei vihasta, ei pettu, ei haigestu, ei väsi, ei kurda, ei karda. Kellegi teise heaolu eest vastutamine on äärmiselt oluline, kuid ka keeruline ülesanne ning endalt täiuslikkuse nõudmine esimene koht, kus pingetega toimetulek muutub keeruliseks. Allasurumise asemel on tervislikum õppida häid toimetulekuviise ja oskusi.
Sa ei ole kellestki parem. Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm. Näe, mis seal näha.
Hoia seda, mis on su ümber,
hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.
Kõik on õrnad.
(Doris Kareva)
Ka väga eeskujulikel inimestel on raskeid aegu, ka tugevad nõrkevad, ka rahulikumad kogevad viha. Read “Palveränduri laulus” tuletavad meile meelde: “Tugevgi komistab, julgeimad vaikivad, aga armastus kannab, lubab meil ka uuesti alata taas.” Eluraskuste, intensiivsete emotsioonide ja ärevate mõtetega maadlemine ei tee meist nõrku kristlasi, vaid pigem tähelepanelikke ausaid inimesi. Enda mõtteid ja emotsioone teadvustavad inimesed mõistavad, et keegi meist pole kõikvõimas ning emotsioonid on väga vajalikud märguanded, et anda tõuge viia ellu vajalikke muutusi koos Jumalaga. Jeesus koges intensiivseid emotsioone, võttis aega vaikuses ja rahus ning elas julgelt oma kutsumuses. Ta ütles, et armastaksime Jumalat üle kõige ning ligimest NAGU iseennast. (Mk 12:29-31).
