Abiellusin 20-aastaselt ja pidime koolide tõttu Tallinnasse kolima. Sellest tingituna pidin leidma ka töö. Minu igatsus oli, et see poleks lihtsalt töökoht, vaid Jumala poolt õnnistatud keskkond, kus oma usku jagada. Palvetasin pidevalt, et leiaksin õige koha. Jõudsin oma otsingutega lattu ning pärast töövestlust kogesin rõõmu ja rahu, et see on õige koht!
Eesmärk oli olla inimeste keskel, kes Jumalat ei tunne, sest kui olen kristlaste keskel nii Kõrgemas Usuteadlikus Seminaris õppides ja 3D Koguduses, siis kuskil peab olema ka koht jagamiseks ning välja andmiseks. Pärast kohanemist ja inimestega tutvumist hakkasin tasapisi osalema vestlustes ning rääkima ka enda huvidest, väärtustest ning usust. Üritasin seda teha pidevalt, kuid ühel hetkel hakkas mind häirima, et ma ei märganud tulemusi. Hakkasin kahtlema, kas see oli ikka õige koht ja kas kuulsin ikka Jumala häält. Või on asi hoopis selles, et ma ei tee ise piisavalt? Palvetasin selle eest ja hoidsin kinni teadmisest, et Jumala ajastus on parim.
Ühel hetkel hakkasin tööülesannete tõttu rohkem läbi käima kindla grupi inimestega, kellega sain avatult jagada ja kellega tekkis hea klapp. Minu üllatuseks ei avaldanud niivõrd mõju mu sõnad, vaid elu- ja mõtteviis. Ühel hetkel otsustas mu töökaaslane ja hea sõber lõpetada nikotiini ja energiajookide tarvitamise tänu sellele, et ta nägi, kuidas mina saan ilma hakkama. Olen selle üle ülimalt rõõmus ja püüan teda sellel teekonnal ka edaspidi toetada. Lisaks sellele on mul nii tema kui ka mõne teise töökaaslasega olnud pidevalt juttu kristlikest väärtustest ning Piiblist. Muidugi on ka töökaaslasi, kes mu usu üle nalja teevad või kiuslikke küsimusi küsivad. Olen aga õppinud neis küsimustes nägema võimalust jagada ning usun, et mina saan jagades seemneid külvata ning Jumal teeb oma töö. Seda kinnitas minu jaoks ka Galaatia 6:9 “Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!” Jumal teeb alati enda osa, meie saame aga olla kannatlikud ja järjepidevad!
