Kümme aastat tagasi alustasin Märjamaal jalgpallitööd ja noorteüritusi koolis. Väga palju noori oli huvitatud, mulle ja abikaasale tekkis ruttu pilv noori ümber. Varasemalt olime Märjamaad teeninud Nõmme kogudusega ning 2013. aasta Piiblipäevade misjonipunktide ürituse raames uuesti. Kasutasime algul kohaliku luteri kiriku ruume. Alles 2014. aastal avastasin, et Märjamaal on ka vabakogudus. Mulle oli jäänud mulje, et see kogudus pole aktiivne. Suhtlesin siis selle väikse vabakogudusega ja tuli välja, et seal on alles kolm prouat, kõik 60+. Üks käis kaugemalt ning seega istus koguduse kasutuses olevas vana kortermaja väikeses korteris tihti vaid kaks prouat.
Alustasime koostööd ning prouad võtsid meid väga armastavalt vastu: tegid võileibu ja kallistasid noori. Aegamisi tekkis mõte, et kui me siin misjonit teeme, on äkki sellel kogudusel lootust. Ka liidu tasandil otsustati, et kogudust ei suleta. Erki Tamm soovitas mul saada ordineeritud. Paistis, et midagi kaotada ei ole: kogudus oli juba hääbumas ning otsustasime riskida. Kui sain pastoriks, hakkasime koguduse kultuuri noorendama. Sellega läks hästi, vanakesed tulid kaasa. Ja hakkaski inimesi usule tulema! Kolmest liikmest sai viie aastaga kolmteist. Mõned tulid teistest kogudustest appi ning kohapeal tunnistas usku Jeesusesse viis inimest: kaks abielupaari ja üks naine, kõik 30ndates.
2019. aastal kolisime abikaasaga Märjamaale, et olla kohapeal rohkem saadaval. Käivitasime kodugrupi, lisaks noorteprogrammid ja pühapäevased kogunemised. Toimus üsna palju ning ruttu sai selgeks, et see töö on päris kurnav. Lisaks algas koroonapandeemia. Need viis inimest, kes vastasid evangeeliumile, olid väga keeruliste taustadega: rasked kodused olud, sassis suhted, võimalikud vaimsed sidumised, sest oldi tegeletud musta maagiaga. Kõik vähegi eluterved töötegijad väsisid ära. Siin olnuks vaja rohkem abilisi ja õlg õla kõrval teenimist, ka hingehoidjaid, vaimse tervise spetsialiste ja noortetöö tegijaid. Väljaspoolt tulnud abilised läksid aga edasi teistesse kogudustesse ega näinud pikka visiooni siin, üks tegi usus sammu tagasi ega soovinud enam kaasa teenida. Usuletulnutest vahetas üks abielupaar kogudust.
Nii hakkas kogudus vaikselt lagunema. Mina pastorina olin viimane, kes läbipõlemise äärel sellega leppis, et me ei jaksa siin kogudust teha. Misjonitööd teen Märjamaa poistega siiani, aga koguduse vedamine on palju tõsisem ja vajab rohkem terveid inimesi – see oli meie õppetund.
Ma arvan, et väikses kohas käib koguduse-elu lainetena. Sestap oleme täna kokku leppinud liidu presidendi ja piirkonnajuhiga, et hoiame koguduseruumi (korterit) alles. Hetkel on seal sees ukraina üürilised. Ootame, mis variandid tulevikuks on. Märjamaa vajab kindlasti kogudusetööd, aga kellega ja mis mahus, sellele on vastused puudu. Paistab, et saigi tõeks see, et lõikust on palju, aga töötegijaid vähe. Inimesed Märjamaal on valmis vastama evangeeliumile, aga suur töö algab alles pärast seda. Hetkel on lüüasaanud tunne, aga peame pöörama selle õppimisvõimaluseks.
***
Loe ka teisi arvamusartikleid rubriigis “Kui kogudus kaotab elujõu”:
Kaarel Väljamäe – Ühe kogukonna sulgemise kogemusest
Matis Metsala – Väljasuremise äärel oleva koguduse perspektiivist
Toivo Pilli – Kui koguduse tegevus lõpeb
Matt Edminster – Paljulubav elu surma lähedal