Teekäija initsiatiivil valmis Eesti baptistiliikumise 140. aastapäeva auks telesaade TV7s, kus taasiseseisvumisaja kolm Liidu presidenti jagasid mõtteid. Siin on toodud katkendeid nende mõtetest. Telesaates juhtis arutelu presidentidega Meelis Kibuspuu. Vaata saadet: https://www.tv7.ee/arhiiv/eesti-baptism-140_p100464/
Joosep Tammo, EKBL president 1992-1998 ja 2004-2008
Ma usun, et taasiseisvumine oli kogu Eesti rahvale oodatud ja samas ootamatu aeg. Kirikute seisukohast keegi ei uskunud, et on nii suur tung kirikutesse. Ristimiste arv ja koguduste liikmeskond kasvas, ega me ise ei mõistnudki, mis see päriselt on ja kui kaua kestab. Minu jaoks oli Eesti krooni tulek tagasimineku algus, kus inimesed hakkasid rohkem majanduslikke kalkulatsioone tegema, tundus, et kogudus ei ole nii oluline paljude nende jaoks. See oli suurte väljakutsete aeg. Minu jaoks oli kõige tähtsam see, kas me Liiduna jääme kokku või ei jää, sest meid oli Nõukogude ajal väliste tegurite mõjul kokku sunnitud pärast Teist maailmasõda, ja nüüd oli paljude hinges igatsus teha oma kontor, oma liikumine. Tolle aja kõned ja nägemused, mida Jumal andis mulle, olid ikkagi, et meil on üks Karjane, üks Issand, hoiame kokku Tema ümber, see on meie rikkus. See on väga aktuaalne ka nüüd pluralistlikus ühiskonnas, kus tundub, et kõik jookseb laiali. Tagantjärgi vaatan, et hästi oluline oli tunnustada neid kogudusi ja liikumisi, kes on seal ühises peres, nende ajalugu, nende õpetuslikke aktsente, näiteks evangeeliumi kristlasi.
Kui võtame terve kirikuloo, siis 2000 aastat hakkab täis saama ja me oleme ainult üks osa sellest. Osa, kes on püüelnud uuetestamentliku koguduse poole, nii palju kui see on meile arusaadav ja võimalik ajaloos tagasi minna. Meie 140-aastase loo alguses on otsinguperiood, et kuidas ristida, siis tuleb selgus: uskliku meeltparandanu ristimine vee alla kastmisega kolmainu Jumala nimel. Sealt ka see sõna “baptism” ja rõhuasetus. Kuidas peaks kogudus välja nägema, kuidas osadust hoida ja kasvatada Piibli alusel – see on olnud kahepidine liikumine, esiteks algkoguduse ja Uue testamendi poole, teiseks keset kaasaegset maailma. Selle kaasaegse maailma aeg on olnud 140 aastat: kaks suurt maailmasõda ja palju sündmusi, inimeste mentaliteedimuutusi, ühiskondlikke muutusi.
Minu isa oli baptistikoguduse pastor Valklas. Teise maailmasõja lõpus 1/3 kogudusest, see aktiivsem osa, olid ühe ööga läinud, kõigepealt Rootsi, hiljem Kanadasse. Jäi enam-vähem 2/3, kes olid otsustanud ja kel oli võimalik jääda. Kas jääda oma karja juurde või minna teise osaga karjast ja nende eest hoolitseda nagu Karl Kaups, Evald Mänd ja mitmed teised? Ma ei anna hinnangut sellele, kumb on parem, aga oluline oli valmidus teenida oma rahvast.
Kui vaatan oma presidendiajale, siis esimesed kolm aastat ei olnud ööl ja päeval vahet, ei olnud puhkust. Siis minu armas vend Ruudi Leinus, kes oli peasekretär, ütles, et on tuttavate kaudu organiseerinud mulle puhkuse Soomes. “Mine kala püüdma!” See oli selline aeg, ma ei idealiseeri seda. Ma tahaks nimetada ka president Helari Puud, kes organiseeris väga hästi Liitu sisemise struktuuri poolest ja andis suure panuse minu ametiaegade vahepeal.
Ma tegelen praegu algkoguduse ajastu kirjeldamisega, üks seeria on mul praegu töös, 50 väikest loengut on tulemas [vt Joosep Tammo YouTube’i kanalilt – toim]. See avastus on väga oluline, kuidas sõnumikandjad toona märkasid Jumala juhtimisel võimalusi paganlikus maailmas. Kristlus levis läbi kodukoguduste, hoonetes, kuhu üle 30-50 inimese ei mahtunud. See oli üks võimalus, pidusöömaajad oli koguduse kooskäimise vorm, kuhu mahtus ka leivamurdmise osa. Kuidas nähti võimalusi ja neid kasutati, tuletab mulle meelde, et meie Liidus on väga oluline areng olnud noorte koguduste teke: Risttee, 3D, Mosaiik ja teised. See tõi uue nägemuse, kuidas tänases päevas kogudust organiseerida. Seal on ka omad raskused ja tagasilöögid, aga see on olnud oluline liikumine Issanda poole.
Meego Remmel, EKBL president 2008-2016
Liikumine tardub, kui ta ei tea, kuhu ta edasi liigub. Ühiskond oli palju muutunud sellest, kui Eesti iseseisvus, aastaks 2008, kui Joosep mulle teatepulga mulle andis. Oli tekkinud sotsiaalmeedia, selge turumajanduslikult toimiv ühiskond, ma mõtlen ka “usuturgu” selles plaanis, kristlusel polnud enam positsiooni, et lihtsalt ütleb, kuidas asjad on. Ma arvan, et meil tuli õppida elama selles ajastus nõnda, et iga koguduse potentsiaal saaks ellu viidud. Minu üks sõnum Liidule oli: iga kogudus võib midagi väga hästi teha! Olgu see väike 12-liikmeline maakogudus või suur Oleviste kogudus Tallinnas, midagi võiks iga kogudus teha ja Liit võiks pigem võimestada. Liikusime ka sotsiaalmeediasse, avasime Facebookis konto “Elumuutev usuliikumine”, sest selle liikumise taga on elumuutus, mille Jumal toob esile. See võib olla isiklikus elus või koguduses või ka uutesse paikadesse jõudmises, kus korraga midagi muutub. Mul on hea meel, et selle aja jooksul mitmed uued kogudused said rajatud, astusid Liitu, ja on värskendanud ja viinud ellu meie Liidus uue põlvkonna mõtlemist. Muidugi see toetus kõik sellele, mida Joosep ja eelmiste põlvkondade inimesed on teinud.
Ma arvan, et Jumal on selle liikumise ise kutsunud. Kunagi isegi Liidu olemislausesse panime, et see on Jumala kutsutud liikumine. Olen väga tänulik, et Joosep omal ajal püüdis sõnastada liikumist läbi nelja väga olulise mõiste: piibli-, koguduslik, pühitsus- ja misjoniliikumine. Kui mõtleme nende märksõnade peale, see pole midagi, mida meie oleme leiutanud. Mina olen sündinud sellesse liikumisse ja saanud kutse, et seda aidata edasi viia.
Meie usuliikumises on oluline isiklik usk ja usuvabadus. Iga inimene teeb selle otsuse ise, et tahab saada Jeesuse järgijaks, tahab saada ristitud, kui ta võtab ka koguduses rolle, siis see on koguduse ja tema vaheline koosmeel. Valitakse ka president, me keegi ei võta seda rolli ise. Uus testament on Jumala kiri meile ja me võtame seda nii nagu see olekski meile kirjutatud, muidugi tekib terve hulk hermeneutilisi küsimusi, aga me püüame seda elada olevaks, mis on Uues testamendis. See on püüd lihtsuse poole. Me pole kunagi püüdnud olla hierarhiline struktuur. Isegi kui Joosep oli kriitilistel aegadel väga oluline hääl, kes ütles, et nüüd teeme nii või naa, siis tegelikult kogudused alati tundsid, et saame ennast paigutada sellesse ja lasta Jumala Vaimul esile tuua seda, mis on parim.
Me küsime ka, millist elu me peame elama. See viib meid jüngerluse juurde. Ei piisa sellest, et oled korra saanud ristitud või koguduse liikmeks, vaid me elame seda olevaks, ja see on ka misjonaalset elu.
Me usume Jeesusesse. Mida algkoguduse kristlased tegid, nad ütlesid, et Jeesus on Issand. Nad olid “usuturul”, kus oli kõiksugu usundeid, ka keisrikultust, kuni tagakiusuni välja, aga nad olid sügavalt veendunud, et Jeesus valitseb üle selle kõige. Neil ei olnud sellest ka midagi, kui nad märtrisurma saadeti sellepärast. Nad uskusid, et Jeesus on Issand. Ma arvan, et me ei peaks proovima ära korraldada oma ühiskonda nii, et kõik oleks sunnitud uskuma seda, vaid justnimelt seda tunnistust ise andma. Mida olen näinud ka uute koguduste juures, eriti kui noorem põlvkond neid juhib, on lapselik usk, et Jeesus tõesti päästab ja Tema ülestõusmise vägi ongi see, mis töötab.
Ma arvan, et meie ühiskond on väga institutsiooniskeptiline, “Viimse reliikvia” kujund “Põgene, vaba laps!” elab ikka inimeste peas edasi, et ära lase ennast kuhugi kinni panna. Aga kui me esitleme Jeesust? Eetikaõppejõuna sekulaarsetes auditooriumides ma ei räägi institutsioonist, et pead tulema ja olema seal keegi, vaid et vaata, kes on Jeesus. Ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kes oleks inimlikult Jeesuse vastu. Vastupidi – see äratab inimese üles, et on tõelist armastust, tõelist hoolimist olemas, on elumuutust ja tervendust.
Erki Tamm, EKBL president 2016-2024
Me oleme muutunud liiga pühapäevase jumalateenistuse keskseks, suudame korraldada suuri üritusi, aga mis juhtub esmaspäevast laupäevani? Räägime, et Jumal läkitab meid välja, aga mida me teeme seal “väljas” olles? Kuidas meie isiklikes suhetes usk välja paistab või midagi teeb? See on olnud minu sõnum, et potentsiaal on nendes kuues päevas ja seitsmendal räägime, mis kuus päeva juhtus. Ma loodan, et see nakatas ja midagi on esile toonud. Vähemalt ma ise olen saanud osaks sellest, mida ma olen rääkinud.
On päris selge, et me oleme, tahame või ei taha, natuke selle ühiskonna nägu. Algusest, 140 aasta tagant ei ole meil videosid, teenistuste ülekandeid. Mõnes koguduses veel laulame samu laule. Ma tean neid laule, olen baptistlikus perest neli põlvkonda juba. Kui loen vanu protokolliraamatuid, siis ühiskondlik lihtsus, talupoeglikkus, oli osa ka kogudusest. Selged, kiired otsused, Kärdla Baptistikoguduse protokolliraamatust: ühel pühapäeval inimesed, kes olid nädala sees patustanud, pandi kogudusest välja. Sellepärast, et üks oli kogemata niitnud koguduseliikmest naabri maa pealt heina, nägemata piirikive – osutus vargaks – ja teine, kes talle karjus: “Varas, mis sa teed?!” Järgmine nädal leppisid ära ja võeti kogudusse tagasi. Ma usun, et täna ka mõned igatseks seda lihtsust tagasi. Tänasele koguduseelule heidetakse vahel ette, et need hallid tsoonid on liiga suured. Aga pastorid ei näegi koguduseliikmeid iga pühapäev! Inimesed on liikumises. Ühiskond ongi palju liikuvam, palju läbipõimunum.
Mis on kindlasti muutunud: erinevate konfessoonide omavahelised läbikäimised. Uue radikaalse liikumisena pidime määratlema iseennast, tulles välja toonasest rahvakirikust, luteri kirikust. Mis on see, mis meid iseloomustab? See toimus ka läbi vastandumise. Täna ma Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendina töötan koos luteri peapiiskopi ja katoliku piiskopiga – see oleks Karl Kaupsi jaoks, kes oli meie Liidu juht esimese iseseisvusajal, täiesti vastuvõetamatu. Ta kirjutas ka sellest. Täna me keskendume sellele, mis meid ühendab, ja igaüks siiski teeb oma kogudustes ja liikumistes seda, mida õigeks peab. Seda tänapäeva tolerantsi on juurde tulnud meile, ka heas mõttes, et tunnustame üksteist, aga samas jääme iseendaks oma kogudustes ja isiklikus usus.
TV7 saated valmivad vabatahtlike annetajate toel. Nii valmis ka siinolev materjal.
Toeta TV7 tööd: https://www.tv7.ee/toetamine
