Jael Puusaag, Tallinna Toomkooli psühholoog
Viimasel ajal räägitakse meedias tihti noorte vaimse tervise probleemidest. Raadios ja televisioonis käivad kõnelemas erinevad tugispetsialistid: psühholoogid, psühhiaatrid, sotsiaaltöötajad ja perenõustajad. Kõik kinnitavad üksmeelselt, et noorte hulgas on aina rohkem ärevushäireid, depressiooni ning ainete kuritarvitamist. Suitsiidikatsete arv on samuti tõusuteel. Samal ajal on uudistes pidevalt jutuks spetsialistide nappus ning vastuvõttude pikad ootejärjekorrad. Oleksime nagu suletud ringis: probleem on, aga abivõimalused puuduvad. Kuulajad jagunevad kahte rühma. Ühed leiavad, et tänapäeval puhutakse kõik mured liiga suureks. Igas koolis on alati olnud oma Tootsid ja Arnod, aga varem ei otsinud keegi neile kohe diagnoose. Teine pool kuulajatest vangutab pead ning leiab, et elu on tõesti raske: ühiskond on hukas, pered on katki ja noorte käitumisest ärme räägigi. Kas kõik ongi nii lootusetu?
Mina olen nüüdseks kaks ja pool aastat töötanud Tallinnas koolipsühholoogina. Rõhutan alati, et tahan toeks olla nii õpilastele kui kolleegidele ja lapsevanematele. Mu kabineti seinte vahele on jõudnud igasuguseid teemasid. Mõned mured lahenevad kiiresti. Teiste küsimustega tegelemine on pikaajaline protsess. Sageli tunnen, et minu pakutav abi on väike: ma ei saa muuta kellegi töökoormust või kokku lappida purunenud peresid. Samas näen sedagi, kui palju jõudu ja julgustust võib anda üks lihtne vestlus. Natuke tuge ja mõistmist võib hädasolijale palju tähendada. Minu meremehest vanaisa lemmiklause oli: „Väike valgus pimedas paigas võib päästa kellegi elu.” Toon nüüd välja mõned levinumad teemad – ja annan nippe nendega toimetulekuks.
JAGATUD MURE ON POOL MURET
Sageli on nii õpilased kui lapsevanemad oma muredega üksi. Peresuhted on katkised ja keerulised. Laps ei saa kasuvanemaga läbi. Lahutuse järel üksikvanemaks jäänu tunneb, et vastutust on liiga palju. Täiskasvanute tööpäevad on pikad ja noored ongi enamasti üksi kodus. Eestlastele on omane hoiak, et viriseda ei tohi. Tulebki ise kõigega hakkama saada. Üksi jäädes hakkab aga mure peas kasvama: mõtted keerlevad spiraalina ning enesetunne läheb aina hullemaks. Kristlastena kipume andma lihtsaid vastuseid: „Palveta ja anna teema Jumalale üle! Usu ja usalda, küll kõik läheb hästi!” Palvetamine on oluline, aga vajame siiski endi kõrvale teisi inimesi. Üks hiljuti lesestunud vanaproua ütles: „Ainult elus inimese käed saavad kallistada!”
Kiidan alati kõiki, kes julgevad oma muret minuga jagama tulla. Valmis lahenduste asemel saan pakkuda mõistmist, kuulamist ja neutraalsema isiku vaadet. Enamasti sellest piisabki, et eluga edasiminemiseks uut jõudu saada. Vähemalt see päev läheb natuke helgemaks. Liiga pisikesi muresid ei ole. Ära oota jagamisega nii kaua, et enam üksi ei jaksa! Kui kohe ei saa kellegagi rääkida, proovi mõtted kirja panna. See aitab asju enda jaoks selgemaks saada. Siis jäta kirjapandu mõneks päevaks seisma. Hiljem uuesti lugedes võid seal juba märgata uusi nüansse.
MINA EI TOHI KUNAGI EKSIDA
Nooremas eas olen ise samuti võidelnud mõtteviisiga, et teised võivad eksida, aga mina ei tohi. Kõik peab olema väga hästi tehtud. Suhtumine „proovin ehk õnnestub” ei tule kõne allagi, alustatu poolelijätmine samuti mitte. Ükski projekt pole lõpetamiseks piisavalt täiuslik. Uute ideede vastuvõtmine on hirmutav. Mis siis saab, kui ma kukun läbi? Selline mõtteviis lisab pidevalt survet ja tõstab ärevust. Ühel hetkel tunned, et enam niimoodi ei jaksa. Mõnel tekivad füüsilised tervisehädad, teine vajub masendusse või sagenevad paanikahood. Läbinisti viieline lõpuklassi õpilane hakkab lahinal nutma. Ta kardab, et pole ühegi gümnaasiumi jaoks piisavalt hea. Vaevatud väljanägemisega kolleeg võtab puhkuse asemel uusi kohustusi juurde, aga tunneb, et ta ikkagi ei panusta küllaldaselt. Alati saab ju veel paremini! Häda on selles, et kõige parem saab olla ainult üks – ja täiuslikke inimesi pole olemas.
Mida siis teha? Üks hea nipp on enda käest küsida, kes sellise surve su peale pani ja miks? Sageli avastame, et teised ei ootagi meilt täiuslikkust: oleme ise endile kupjaks osutunud. Võib-olla oli meil kunagi kogemus, et eksimine tõi valusaid tagajärgi. Selle ühe hetke põhjal järeldasime, et kõik vead põhjustavad valu. Veel üks hea nipp on küsida endalt (või kaaslaselt): „Mis reaalselt juhtub, kui ma midagi valesti teen? Näiteks, saan oma elu esimese „nelja”: mis tagajärjed sellel on? Ja kui kardetu juhtubki, mis on selle järel kõige hullem? Kui suur on tõenäosus, et just nii lähebki?” Selgub, et kardetav tagajärg polegi võib-olla nii õudne. Kui keegi teine teeks samasuguse vea, kas see oleks minu meelest väga hirmus? Kui kiiresti ma talle andestaksin? Miks on nii, et teiste vead on normaalsed, aga minu enda omad on katastroof? Kristlastena saame veel küsida: „Mida Jumal sellest arvab?” Kas arvame, et peame kõigepealt ise saama täiuslikuks, alles siis saab Kristus meid lunastada? Sel juhul poleks Jeesusel olnud vajagi maa peale tulla: me saaksime kõigega ise hakkama.
MA EI OLE NII LAHE KUI TEISED
Tänapäeva inimesi kurnab enese pidev võrdlemine kõigi teistega. Näeme oma telefonides kaaslaste lahedaid postitusi ja vaatame kadedusega neile pandud reaktsioonide arvu. Täiskasvanud suudavad selliseid asju võtta läbi adekvaatse enesehinnangu filtri. Teismeliste jaoks on sõprade arvamus kõige olulisem teema nende elus. Kui minu postitusi ei laigita, mulle kohe ei vastata või mu jutt tundub teistele igav, siis järelikult olengi ise üks saamatu ja mõttetu tüüp. Kui keegi lisaks veel halvasti ütleb, mõjub see eriti rängalt.
Mida siis teha? Nutitelefonid ja sotsiaalmeedia on tulnud, et jääda. Nende vastu võitlemisel pole mõtet. Selle asemel saame noortega rääkides otsida võimalusi julgustamiseks: leida nende tugevusi, kiita isegi väiksena näivate edusammude eest ning tuua välja just tema positiivset mõju teistele. Jumal on meid kõiki teinud erinevateks ja ainulaadseteks. Minu tugevused ja nõrkused on mõlemad osa minule antud paketist. Ma ei saa olla kellegi teise koopia. Pigem teen, mis suudan, et olla parim mina ise.
Olen mõnikord teinud noortega üht kiitmise harjutust. Nad peavad kõigepealt ütlema viis positiivset omadust minu kabineti mööbli kohta. Vastused tulevad kiiresti. Seejärel palun neil leida iseenda kohta viis positiivset omadust ning ütelda need kuuldavalt välja. Tekib pikk paus. Viimaks hakatakse ebalevalt ja vaikse häälega midagi nimetama. Miks on mingi tooli kiitmine kergem kui enese tunnustamine? Kui nad lõpetavad, lisan neile omalt poolt veel tugevusi, mida mina märkan. Hämmastav on vaadata, kuidas natuke siirast julgustust võib kellegi särama panna!
ÄRA KARDA NOORI JULGUSTADA
Kuhu me selle jutuga siis jõudsime? Loodan, et saime aru: tänapäeva noortel on tõesti palju muresid ja raskusi. Ühest küljest on neil rohkem võimalusi kui kunagi varem. Teisest küljest suurenevad kiiresti ka neile pandavad ootused ning ühiskonna surve. Meie ei saa muuta noorte eludes toimuvat, aga saame neid julgustada, kuulata ja väärtustada. Väike valgus pimedas paigas võib päästa kellegi elu. Kristlastena saame oma noorte eest veel palvetada ning otsida neile Jumala tarkust ja jõudu. Isegi kõige mässavam teismeline igatseb sügaval südames, et mõni täiskasvanu teda märkaks ja väärtustaks. Võib-olla just sinu õigel hetkel öeldud sõnad või siiras kallistus aitavad tal raskest hetkest üle saada.
