Kui me seitse aastat tagasi Priiduga abiellusime, sattusime üsna pea elama Tapale – siit oli Priidul hea Tallinna ja minul Kiltsi tööle käia. Üsna pea märkasime linnapildis mitmeid maju, ka äripindu, mis olid müügis. Kuna Tapa hinnad olid soodsad, tundus võimalik siin midagi osta ja mingi äriga alustada. Unistasime sellest pidevalt. Samas olime mõlemad päevatööl ja vaba raha tegelikult ei olnud. Ka ostetud kodu vajas remonti ja investeeringuid.
Võimalus ettevõtlusega tegelda kukkus meile justkui sülle kolm aastat hiljem, kui meie teine laps oli saamas aastaseks. Meie sõbrad otsisid endale Tapal maja ja ühe maja hoovis oli Toyota mikrobuss, mis hakkas Priidule nii väga meeldima, et ta tahtis seda endale. Maakler viis meid omanikuga kokku ja kui bussi eest oli raha ära makstud, uuris omanik, kas me hostelist ei oleks huvitatud. Ta oli isalt selle päranduseks saanud, aga äri oli jäänud seisma ja ta oli nõus meile maja müüma notariaalse järelmaksuga.
Priidu oli mõttest väga haaratud. Kui läksime maja esimest korda vaatama, olin üsna kohkunud. Meil oli oma koduga olnud väga palju tööd: suur osa läbimädanenud seinapalkidest tuli asendada, Priidu nägi kõvasti vaeva ja suur osa töid oli veel ees. Vana hostel aga tõotas rohkemgi tööd: fassaad oli väsinud, katus lohku vajunud. Kust me küll sellise raha võtame, et seda maja remontida? Lisaks tulnuks meil hakata igakuiselt maksma 500eurost järelmaksu. See tundus liiga suur koorem perekonnale, kes elab politseiniku- ja õpetajapalgast.
Loobusime sellest mõttest, aga see jäi siiski kripeldama. Priidu pakkus maja oma vennale. Mina aga jäin mõtlema, et kui midagi siin linnas tahta teha, siis just see maja annaks võimaluse. Võtsime julguse kokku ja ostsime maja Priidu vennaga kahepeale. Aasta pärast sündis meile kolmas laps ja hakkasime saama suurperetoetust ning majanduslik turvatunne natuke kasvas. Kui selgus, et Priidu vend ei ole hosteli pidamisest huvitatud, ostsime tema osa Priidu II pensionisamba raha eest välja.
Kuna maja vajas investeeringuid, mida meil ei olnud, pesime hosteli koos selle sisustusega puhtaks, parandasime ära lekkivad torud ja hakkasime kohe tube pakkuma. Oli koroonaaeg ja kliente oli üsna vähe, aga saime mitmesse korterisse võtta püsiüürnikud, kes aitasid jooksvad kulud katta. Peagi saime hakata ka remontima. Eelmise aasta jaanuaris tegime köögis kapitaalremondi ja samal suvel vahetasime ära katuse. Tänavu remontisime teise korruse toad.
Oleme investeerinud võõrastemajja väga palju ka oma raha, aga suur õnnistus on, et seda raha on meil jagunud. Kui kevadel lõppes vanemahüvitis ja ka kõik säästud olid otsas, sain justkui taevase kingitusena Isamaa Aasta Ema tiitli koos rahalise preemiaga, tänu millele saime ehitada võõrastemaja hoovi parkla ja koju leivaahju.
Võõrastemaja pidamine on meid viinud kokku paljude inimestega. Meile on elama tulnud kohalikke perekondi, aga oleme võõrustanud ka paljusid töömehi, eriti Ukrainast ja Moldovast. Oleme osa saanud inimeste isiklikest lugudest ja näinud nende muresid. Võõrastemajast on saanud inimestele ka mingis mõttes pelgupaik.
Hiljuti tuli meile elama üks noor perekond, kel polnud ühtegi muud kohta, kuhu kolida – valla sotsiaalkorterid on otsa saanud. Valla sotsiaalosakonnast väljendati tänulikkust, et sellist võimalust pakume. Hiljuti helistas meile hilja õhtul üks ukrainlanna – ta oli soovinud sõita Tartust Jõhvi ja Tapal ümber istuda, aga rongi enam ei läinud. Raha tal ei olnud, ta oli üksi võõras linnas. Ta oli helistanud politseisse ja sealt oli soovitatud võtta meiega ühendust. Seda oli südantsoojendav kuulda – hädas inimene saadetakse meie juurde.
Igatseme, et meie võõrastemaja oleks inimestele õnnistuseks ja et nad võiksid siin kogeda Jumala puudutust. Oleme tubadesse pannud vaimulikke raamatuid. Hiljuti kehtestasime majas alkoholikeelu, samuti on meie territoorium suitsuvaba. Oleme selle tõttu kaotanud ka kliente, aga meie eesmärgid võõrastemajaga ei ole ainult rahalised.
