Ansambel HSB ehk Holy Sisters Band

[Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Teekäija numbris 3/2025. Avafoto autor Kairi Tanna.]

Kui aastakonverentsi avateenistuse kavas HSB ansambli nime nägin, olin esimese hooga üllatunud. Kas tõesti nemad veel tegutsevad? Mäletan neid suure Saare perekonna õdesid oma tudengipõlve ajast Tartus. Aga see oli ammu. Ikka pea 15 aasta tagasi! Arutasime kodus, et mine tea, äkki on mingi uus koosseis sama nimega… 

Rakveres rõõmsate naerukilgete saatel särasilmsete õdedega kohtudes märkasin kohe, et mitte midagi peale ehk veidi küpsemaks muutunud nägude selle ansambli liikmeskonnas muutunud ei ole. Jah, tõesti! Nad tegutsevad taas! 

Selle rõõmsa avastuse puhul lähemegi korraks ajas tagasi ansambli alguse ja kujunemise juurde. Kus on aga minevik ja olevik, seal on Jumala armust ehk ka tulevik.

Kui kõik algusest peale ära rääkida…

Alguse sai ansambel umbes 30 aastat tagasi Tartus Salemi koguduses. Saare perekonna vanimad õed olid siis alles teismelised. Aeg-ajalt kutsuti Salemi noori väiksematesse kogudustesse laulma. Muusikakoolis õppinud või parasjagu õppivatest noortest sai kokku viieliikmeline ansambel,  kes iganädalaselt proove tegi.  Esimeses koosseisus olid õed Reena (praegu Hamer) ja Liis (praegu Talvik) sõbrannade Rael Jürgensoni (praegu Laugesaar), Merily Songe ja Kristi Partsiga (praegu Daum). Varsti liitus kitarristina John Viinalass. 

Umbes viie-kuue aasta pärast liikmed vahetusid, sest Rael, Merily ja Kristi abiellusid ning jäid erineva aja jooksul ansambli tegevusest perekohustuste tõttu kõrvale.
Vahepeal oli Reena ja Liisi noorem õde Tuuli suuremaks sirgunud ning võeti ansambli liikmeks. Kui ka John Ameerikasse õppima siirdumise järel koosseisust lahkus, täitis 2002. aastal tühimiku Saare pere noorim õde Merle. Nii jäigi ansambel koosnema neljast õest. 

Vahepeal oli ansambli tegemistes ligi 10-aastane paus, ent viimase aasta jooksul on taas rohkem kokku saadud ning ühiselt laulma hakatud. Üks põhjus on kindlasti õdede endi laste suureks sirgumine. Nüüd löövad vahel ka nemad ansamblis kaasa. Võib vast öelda, et sellega on alanud HSB uus ajajärk. 

Repertuaarist

Laulude valik on lähtunud koguduses parajasti lauldavast repertuaarist ning mõjutused tulevad ka näiteks ansambli liikmete lapsepõlvest ja sealt hingelähedaseks saanud lugudest. Samal ajal sõltus palju kuulajaskonnast. 

Näiteks aastal 2001 käidi Linden Viinalassi juhtimisel Ameerikas ja Saksamaal Salemi kirikuhoone ehituseks raha kogumas. Külastati kohalikke kogudusi ja hooldekodusid ning repertuaaris olid muuhulgas erinevad rahvuslikud teosed nagu „Ta lendab mesipuu poole”, et tutvustada Eesti heliloojaid ja muusikat. Muuhulgas müüdi mõlemas riigis ahjusooja CD-plaati „Ma olen maa peal võõras”.

Ansambli repertuaari valivad õed ühiselt. Suurem osa laule põhinevad vaimulikel hümnidel ja koguduse traditsioonilisel lauluvaral, millele lisatakse omanäolisust värskete seadetega, mida tavaliselt ei noodistata. Õed mõtlevad oma partiid ise välja ja laulavad peast. Nii võib juhtuda, et kui mõnda laulu pikema aja jooksul ei esitata, lähevad partiid meelest ning uuesti lauldes sünnivad hoopis uued seaded.

Vanima õe Reena kirjutatud omaloomingul on HSB repertuaaris samuti oluline koht. Laul pealkirjaga „Armastus”, mis algselt perekondliku sündmuse puhuks kirjutatud sai, võitis peagi ka laiema kuulajaskonna südame. Teine hitt on läbi aegade olnud esimesel albumil kõlav „Kõrkjad”, mille nooti siiani aeg-ajalt küsitakse.

Jäljed muusikariiulil

Salvestuste tegemisel on ansamblil tavaliselt abiks olnud suurem meeskond. Nii näiteks tegi esimesel heliplaadil kaasa Margus Kask klaveril. Möödunud perioodist rõõmustavad kuulajaid helikandjad „Ma olen maa peal võõras” (2001) ja „Väikene” (2008). Samuti on Pereraadio arhiivis olemas üks varasem salvestus, mida plaadina välja ei antud. Hetkel ühtegi neist enam saadaval ei ole, kuid Pereraadio eetris kõlab viimatise plaadi lugusid üsna sageli. 

Tulevikulootusena on uue ajajärgu HSB teinud juba ka mõned värsked stuudiosalvestused. Kas ja mil moel need kuulajani jõuavad, teab hetkel vaid Jumal ise.

Jael Puusaag rõõmustab HSB taastuleku üle

17 aastat (2000-2017) Bosnias misjonärina töötanud Jael Puusaag lubab Teekäijal jagada oma kogemust, mille pani kirja oma tagasisides ansambli liikmele: „Ma ei olnud reedel (aastakoverentsi avateenistusel – toim.) küll Rakveres, aga kuulasin teenistust kodus. Ja mul oli tõsiselt hea meel kuulda Holy Sisters Bandi uuesti laval! Kunagi – vabalt vist 20 aastat tagasi te andsite välja ühe plaadi (või oli see koguni veel kassett). See oli mul Bosnias kaasas ja see kõnetas ja julgustas mind sageli. Kõige rohkem laulsin raskustes olles teie laulu „Kõrkjas tuultes olen mina, kõrkjaks loodud Sinu poolt. Kõrkja valmistanud Sina, kõrkja eest Sa kannad hoolt…” Vaatasin siis jõe ääres tuule käes painduvaid (aga mitte murduvaid) kõrkjaid ja mõtlesin, et mina olen ka nagu kõrkjas, ühest küljest nagu habras, aga teisest küljest Looja enda kingitud „säilenõtkusega” (ing k resilience), mis aitabki tuultes painduda. Ja minu Looja, kes mu „kõrkjaks” valmistas, kannab ise minu eest hoolt….”

Interneti avarustes tuhnides leiab Jael viite Pereraadio saatele „Kassetiriiul”, mille autoriks on vend Mati tema enda kodukogudusest Keilas. 

Jael jätkab: „Kuulasin nüüd raadiosaadet- seal kõik teie selle kasseti laulud sees! Ja oh kui palju mälestusi tuli! „See on hea, et Su tuuled on painutanud maani mind. Nüüd vast õppinud mu huuled ülistama, Issand, Sind…” Seda ma ei mäletanud, aga teil on seal peal ka eestikeelne versioon laulust „Be Thou my vision”. Selle lauluga oli mul ükskord kogemus, et oli jälle üks väga raske aeg, kus tundsin, et minu panus seal on nii väike. Ja siis nägin unes, et oli minu sünnipäev ja mu pere tuli mind üles laulma. Tavaliselt oli meie sünnipäevalauluks „Rõõmustagem, rõõmustagem”, aga selles unenäos nad laulsid mulle „Be thou my vision” nii inglise- kui eestikeelse variandi kõik salmid ära. Siis ma veel ei teadnudki, et see juba eesti keeles olemas oli. Aga see oli nii kinnitav! Ükskõik mis olukorras on Tema ise mu nägemus ja siht silme ees! Ja siis millalgi hiljem sain teie kasseti… ja leidsin sealt sama laulu.”

Nora Ann Hamer kirjutab:

“HSB ansambel on minu jaoks just viimastel aastatel väga tähendusrikkaks muutunud. Nooremana mu ema Reena ei lubanud mul neid eriti kuulata – pigem sellepärast, et ta ise hoidis sellest teadlikult eemale ja ei tahtnud oma loomingut kuulda (tagantjärele päris naljakas!). Aga viimase 2–3 aasta jooksul olen hakanud ise rohkem bändi tegevusse süvenema ja ka osalema – ja see on loonud hoopis uue, sügavama sideme nii minu ema kui tädidega. See on meie pere viis koos aega veeta, ühiselt midagi luua ja jagada.

Laulud, mida esitame, on tõeliselt kaunid – harmooniad, mida HSB on loonud, on minu meelest lihtsalt imelised. Muusika kaudu on minus kasvanud julgus, soov laulda ja ennast väljendada. Ja mis kõige olulisem – see on ka viis, kuidas saan Jumalat kiita ja Temaga ühendust hoida.

Üks lugu, mis mind eriti kõnetab, on “Su laiad tiivad”. Minu vanaema, Sirje Saar, laulis seda mulle alati, kui ööseks tema juurde jäin – ja iga kord, kui seda kuulen, tuleb peale soe nostalgia. Selle sõnum, et Jumal alati kaitseb meid, on midagi, mis jääb alati kandma. Ja muidugi – HSB harmooniaversioon sellest loost on lihtsalt hingematvalt ilus.”