Dialoog kui külalislahkus
Istusime abikaasaga pealinna tegusate naiste kokkusaamisel ja vastasime küsimusele „Kas kristlusel on midagi anda ka tänapäeval?“. Olime jutuga jõudnud kristlaste panuseni erinevatesse ühiskondlikesse kogukondadesse, kui üks osaleja kommenteeris: „Alati pole see küll nii olnud. Mõned istekohad kirikus rõhutavad seal istuvate inimeste tähtsust.“ Jätkame mäejutluse ja kristliku moraali tähtsuse teemadel. „Aga vaata, kuidas mõni kirikuõpetaja elab ja muudkui järgemööda lahutab!“, ei jäta kuulajad oma arvamust enda teada. Otse loomulikult tuleb juttu kristlike väärtuste abil poliitikat ajavate inimeste inetust käitumisest. Päris õhtu lõpus räägib üks 60-ndates naine meile oma loo. Kui teda pooleaastaselt koos vanaemaga Siberisse küüditati, küsis vanaema küsimuse, mis terve elu tema kõrvus on kajanud: „Mida kurja me olime teinud, et Jumal seda lubas?“
Samas on õhtu õhkkond sõbralik ja heatahtlik. Nad on iseseisvalt ja kriitiliselt mõtlevad inimesed, kes hindavad kogukonda ja panustavad aktiivselt ühiskonna paremaks muutmisse. Neil on küsimusi, mida nad tahavad usku tõsiselt võtvatelt kristlastelt küsida. Tunneme külalislahkust, kui nad meie usulugu kuulavad ja meid mõista püüavad. Räägime evangeeliumis peituvast lootusest, Jumala kõnetustest ja palvevastustest meie ja meie pere elus. Räägime Jumalast.
Kogemusi sellistest hetkedest on ilmselt meist enamusel. Aga kuidas neid rohkem oleks? Kuidas neid lausa ise tekitada? Kaasaegne õppimisteooria rõhutab, et arusaamade muutumisest saab rääkida vaid juhul, kui inimesel tekivad seosed uue, õpitava ja varasema mõistmise vahel. See tähendab, et kui tal on arusaamu kristlusest – olgu need ükskõik kui primitiivsed või kriitilised – ja ta ei saa neid kellegagi läbi arutada, voolab igasugune kristlik kuulutus maha nagu juurde kallatav vesi juba täis pudelist.
Maailm otsib dialoogipartnerit
Saksa teoloog ja Hitleri-Saksamaa märter Dietrich Bonhoeffer kirjutab jumalatu maailma täiskasvanuks saamisest. Ta väidab, et selle tulemusel ei tööta enam traditsioonilised hierarhilised mudelid kiriku ja maailma vahel. Seesuguse suhtlemise asemel soovitab ta rohkem võrdset ja dialoogilist suhet, mis respekteerib maailma iseseisvust ning teadvustab selle keerukust ja väljakutseid. Dialoogilisus tähendab maailma küsimuste, kogemuste ja murede kaalumist läbi teoloogilise perspektiivi, ennast seejuures kuidagi ülemuslikuks asetamata või isegi pidamata. Liina Kilemit kommenteerib 2015. aasta “Elust, usust ja usuelust” uuringut: „Kirik peab oma sõnumi kuulutamisel ja kogudusega suhtlemisel arvestama selle mitmekesisuse olemasoluga ja kuulutama oma sõnumit nii, et kõik uuringus väljatoodud grupid saaksid vähemalt mingil määral kõnetatud just neile mõistetaval moel” (“Kuhu lähed, Maarjamaa”, 2016, lk 110).
Dialoogilisus, valmisolek üksteist kuulata, ei ole kerge. Eriti, kui pretendeerime jumaliku tõe kuulutajateks. Aga ega meil valikut pole – vaid vähesed kuulavad pühapäeviti kõrgelt kirikukantslilt jagatud õpetust. Veel vähesemad järgivad seda õpetust. Pigem ollakse valmis kuulama kedagi, kes astub nendega samasse tuppa, istub nendega sama laua taha, kõnnib sama teed. Õigupoolest oli see ka Jeesuse meetod – paljud ta õpetused said edastatud inimeste keskel kõndides, neile arusaadavaid näiteid kasutades ning nende küsimustele vastates. Veel enam – neile küsimusi esitades! Jeesuse olek on kutsuv ja lahke inimestele, kes on valmis õppima ning ennast talle kui Jumala Pojale avama.
Hiljuti kuulsin väidet, et tänapäeva inimeste põhiküsimuseks ei ole enam tõde, vaid identiteet. Oma loo leidmisel otsitakse eeskujusid, kes elavad tõeseks väärtusi, mis endalegi olulised on. Tõepärasuse kõrvale asub meeldivuse ja usutavuse küsimus: Kui ma usuksin sama Jumalat sama tõsiselt, kas ma tahaksin, et mul oleks selline elulugu? Muidugi, meie kui kristlaste jaoks on endiselt oluline tõde. Aga veenvaks elatud usuline identiteet võib olla selle suunas teenäitaja.
Siiski, küsimus pole ainult isiklikus eluloos. Filosoof Hannah Arendt väidab, et pelgalt inimestevahelistele suhetele keskendudes võivad jääda tähelepanuta laiemad poliitilised ja sotsiaalsed teemad, mis vajavad ühist tegutsemist. Jumalariiklik vaade kogu loodule, sealhulgas suurematele ühiskondlikele protsessidele, kutsub kristlasi mitte ainult jagama ja elama oma lugu, vaid panustama proaktiivselt ja vahel ka radikaalselt sellesse, mis on nende ümber. Isegi kui uuringu „Elust, usust ja usuelust“ viimase küsitluse andmetel nähakse kristlasi eelkõige hädasolijate aitajatena, on meie kutsumus ja roll ühiskonnas palju laiem.
Kas see pole evangeeliumi tõe lahjendamine? Kui Jeesus astub variseri või maksukoguja kotta, ajab kaevu ääres juttu kahtlase mainega naisega, puudutab pidalitõbist, tervendab korduvalt hingamispäeval, rääkimata igasugusest seltskonnast, kes ta järel käis, siis – kas see polnud mitte evangeeliumi tõe lahjendamine? Ehk vastas ta neile ja ennetavalt ka meile (ja ma pole kindel, kas vastuses pole rohkem kui üks tähendustasand), et arsti ei vaja terved, vaid haiged.
Lahkus külalisi vastu võtta ja külla minna
Võib öelda, et inimesi vastu võttes, nende sekka minnes, neid kuulates, nendega enda ja Jumala lugu jagades elame tõeks olulist kristlikku väärtust ‒ külalislahkust. Omadust, mida nimetatakse vaimulike juhtide oluliste tunnuste seas ning mis on läbi Piibli ja ristikoguduse ajaloo olnud tähtis igale Jeesust järgivale kristlasele. Külalislahkus tähendab siin oma kodu avamist neile, kes Jeesust veel ei tunne, aga ka neile, kes on eemale jäänud. See tähendab Jeesuse kombel astumist selliste kogukondade keskele, kus tavaliselt kristlasi pole. Aga ka valmisolekut kuulata ja küsida, olla huvitatud ja mõelda kaasa. Mitte ära ehmatada kriitiliste küsimuste peale, nõustuda sellega, mis pole kristlastel hästi välja tulnud. Ikkagi uskuda, et pole paremat sõnumit kui Kristuse lunastuse sõnum ja pole paremat elu kui elu koos Temaga.
Apostlite tegude raamatus on põnev jutustus apostel Peetrusest, kes näeb Joppe linnas lõunatunnil palvetades nägemuse, mis teda ära ehmatab. Just siis koputavad Kaisareast tulnud Korneeliuse saadikud uksele, et teda enda juurde kutsuda. Peetrus läheb teele ja leiab Kaisareast eest kokkukutsutud külakoosoleku, kus ta saab avatult paganatele (loe: mittejuutidele) evangeeliumi kuulutada. Sealsamas langeb Püha Vaim ja inimesed saavad ristitud.
Peale 140-aastast baptistiliikumise lugu, mis samasugustest kodukoosolekutest alguse sai, igatsen, et midagi sellist juhtub uuesti. Me avame oma kodud ja kogeme, kuidas Jumala Vaim laskub ja inimesed leiavad Jeesuse oma elu juhi ja Päästjana. Ma igatsen, et see juhtub meie kodudes, kogudustes, aga et see juhtub ka kogukonnas, kuhu läheme korraga omadena ja külalistena. Sest Jeesus tegutses just selliselt – tuli meie juurde, avas meile oma elu, astus sisse meie kodudesse ja – muutis kõik. Lõpuks sai terve ühiskond muudetud ja evangeelium jõudis meienigi ‒ siin kaugel Põhjamaa äärel. Oled Sa mõelnud, mis oleks saanud, kui Peetrus oleks keeldunud Korneeliuse kotta minemast?
