Käesoleva aasta oktoobrikuu esimene päev oli Osvald Tärgi 120. sünniaastapäev. Sel puhul avaldame tema 1975. aastal peetud ettekande, millega tähistati Tartu Kolgata koguduses Ellen Malviku 50. ja koorijuhi Aino Luige 30. juubelisünnipäeva. Ettekande kirjutas helisalvestisest üles Lea Rips, kelle YouTube’i jutluste varamust seda ka Tärgi enda kõnena kuulata saab.
„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” /Rooma 12, 1-2/
Iga ese on valmistatud mingisuguse otstarbe jaoks. Pliiats on kirjutamiseks mõeldud, auto sõitmiseks, raamat lugemiseks, pilt vaatamiseks. Aga milleks on inimene? Inimene peab olema loodud teatud eesmärgiga või me peame astuma Jumala ette süüdistusega, et ta on loonud otstarbetu olendi siia maailma. Jumal ei võinud seda teha. Tähendab, et inimestel on oma otstarve siin maailmas ja see tähendab seda, et igal inimesel on oma ülesanne.
Jeesus rõhutas seda, kui ta rääkis kasvõi viiest varblasest. Üksainuski linnuke ei lange neist ilma Isa teadmata ja karjane läks ainsat kadunud lammast otsima. Meie elu ülesande täitmine ongi Jumala teenimine. Siis teen ma seda, milleks Jumal mind on loonud ja mõelnud. Meie teenimine olgu õigel ajal ja õigel kohal, siis saavutab see oma eesmärgi. Vastasel korral kaotab ta oma väärtuse või vähemalt suures osas oma väärtuse. See on nii, nagu saadaksid uue aasta soovi veebruarikuus. Sellel ei ole enam seda tähtsust, mis tal oleks olnud aastavahetusel. Ja peale selle – meie teenimine olgu ka õige meelsusega. Sest me võime häid tegusid teha ka egoistlikel motiividel ja see tõmbab palju maha sellest, mis muidu oleks hea olnud. Tahaksimegi võtta vaatluse alla eneseteostuse või Jumala teenimise, kumb tõuseb meie juures esile?
Mõnikord võib eneseteostus üsna varjamatult esineda haige psüühikaga inimese juures. Ta ei teegi sellest saladust, et tegutseb enda huvides. Näiteks oli meil Tallinnas noormees, kes ei ole koguduse liigegi, aga on väga aktiivse loomuga. Ta tegi ettepaneku, et tema võiks suvepuhkuse ajal kogudusevanema asetäitja olla. Meie seisukohalt ei olnud see ettepanek mõistetav, sest see kuulus selle eneseteostuse nähtuse hulka. Kõik asjad ei pruugi olla patuks, aga minu ettekanne lähtub rohkem pühakirja mõttest – ma tean, et minu sees, mu liha sees, ei ela mitte head. Peame tunnistame halva halvaks ka siis, kui seda tehakse hea nimel.
Eneseteostamine avaldub kõigepealt selles, kui ma tahan tegutseda võõral alal. Jumal ei ole seda ülesannet mulle andnud, aga mulle meeldib see. Ma näen, et kellelegi teisele sobib see amet hästi ja ta pälvib lugupidamise, tema töö kannab vilja. Miks mina ei võiks siis sedasama teha? Sel puhul tõuseb esile tahe esineda ja ennast maksma panna. Mitmeid vendi on tulnud sellega kurvastada, et neile ei ole antud sõna seal, kus nemad on seda soovinud. Ka koorijuhid on mitmeid lauljaid pidanud kurvastama sellega, et ei ole andnud esinemisosa just seal, kus nemad seda väga soovisid. See ongi see eneseteostamine, et ma püüan tegutseda võõral alal. Seal tegutseda, kuhu Jumal mind ei ole läkitanud.
Siis veel üks nähtus, mis esineb usklike hulgas: võib tekkida üllatav energia ärkamine. Inimene korraga tunneb, et vot nüüd on minul läkitus, mina tahan midagi teha ja teeb ka, aga see energia on tal alles pühitsemata. Energia on ärganud, aga ei ole veel pühitsetud. Üks armas õde, kes elab Tallinna lähedal, tundis ühel hommikul palves olles, et Jumal läkitab teda täitma terve rea ülesandeid. Ta läks kohe ühe venna juurde ja ütles, et Jumal saadab sind oma riigi tööle. Mis sina siin majahoidja ametis oled, Jumal saadab sind välja. Ja nii käis ta paljud inimesed läbi. Igaühele andis ta sõna Jumalalt. Nii kestis see kaks nädalat. Siis paar usukaaslast läksid tema juurde ja ütlesid, et õde, kas niisugune tegutsemine peaks Jumalast olema. Ja see õde kohkus ise ka ära. Ütles, et palves olles see käsk temale tuli ja sellega peaks kõik korras olema. Kaasusklikud tegid ettepaneku, et meie palvetame täna sinuga koos ja palume, et kui see ei ole Jumalast, siis võiks see ära kaduda sinu juurest. Nemad palusid ja see tõesti kadus. Õde ise ütles mulle pärast, et imelik küll, mul oli nii suur selgus kõiges, mis on Jumala tahtmine. Aga siis järsku tundsin, et see oli väär tegu. See üliaktiivsus ei olnud Jumalast. Tähendab, oli eneseteostamine, kuigi üsna alasti kujul ja ta võis olla ka hoopis madalamat päritolu, kui oma mina. Aga selle oma mina kaudu ta tegutses. See oma mina andis ennast selle halva jaoks kasutada.
Järgmine eneseteostuse avaldus on selles, kui rõhutatakse üle uudsuse momenti. Eriti jumalariigi töös. Miski võib huvitada inimest ennast, olla talle väga põnev. Aga kas ka teistele? Tean ühte inimest, kes on väga huvitatud ajaloost ja ta räägib sellest igal võimalusel. Teistele ei ole see nii huvitav ja öeldakse, et tema sõna on igav ja ühekülgne, teised ei ole sellega rahul. Me peame aru saama, mis on minu isiklikust huvist lähtuv või mis on Jumalast lähtuv. Tavaliselt on niisuguste nähtuste sügavamaks põhjuseks mina teenimine. Peame seda meeles, mida apostel Paulus ütleb, et tema sees ei ela mitte head. Üks oluline põhjus selle mina teenimisel on inimese auahnus. Tavaliselt on see seoses esinemistungiga. See võib esile tõusta mitmel viisil nii palvelas kui ka seltskonnas.
Üks armas vend, väga püüdlik usklik inimene, jutustas mulle isiklikult oma loo. Ta liikus ühes grupis, kus Jumal oli neid õnnistanud. Korraga ütles selle grupi juht, et Jumal on meid nüüd õnnistanud, ärgem enam kirikusse mingem, sest seal ei ole vaimu. See vend tuli koju ja mõtles vaikselt, kas mina olen siis teistest parem. Ta esitas endale terve rea küsimusi. Kas minus on veel uhkust ja auahnust? Talle meenus terve rida näiteid, kus temas on veel uhkust. Kas sulle meeldib hiilata seltskonnas oma heade argumentidega, oma sõnavõtuga, isegi oma naljadega? Oled sa seda teinud? Jah, olen küll. No aga milles oled sa siis teistest parem? Vend jõudis otsusele, et temas ei ole mitte head ja uhkuse ning auahnuse tunne ei ole õigel kohal. Auahnus võib kummalisel kombel tulla esile ka liigsest tagasihoidlikkusest, sest inimene on küllalt auahne selleks, et seda näidata. Ta katab selle kinni ja laseb ennast palju paluda. Ja kui teda on küllalt palutud, siis ta rahuldub sellega. See näib olevat alandlikkus, aga tegelikult on selle taga auahnus. Leidub ka neid väga auahneid inimesi, kes ei julge esineda, sest nad kardavad. Kui ma teen vea, mis siis saab? Siis kaotan täiesti lugupidamise. Parem ma ei esine, siis on mul vähemalt alles see lugupidamine, mis mul on.
Teine põhjus võib olla võimuahnus. Need inimesed on valmis tegutsema seal, kus nad leiavad endale alluvaid ja kus nad saavad oma tahte maksma panna. Toon üsna palju näiteid, sest see seob meid eluga. Koguduses, kus ma töötan, ütles mulle üks noor õde, et Jumal on nüüd hakanud tema vastu rääkima. Ta ütles, et meie koguduses olid mõned uslikud noored õed, kes olid väga üksinda. Neil ei olnud tuttavaid ja teised ka neist eriti lugu ei pidanud. Ja tema mõtles, et ta tahab olla nende kõige viletsamate sõber. Mõni neist on ka tervise poolt vilets. Ta hakkas nendega läbi käima, kogus enese ümber, palvetas koos nendega ja kõik olid õnnelikud. Aga kui temale tuli see jumalik läbikatsumine, siis Püha Vaim näitas, miks ta need inimesed valis. Mitte sellepärast, et neid aidata, vaid sellepärast, et neist üle olla. See oli ainus grupp, kus tema sai üle olla teistest ja tema sõna maksis. Kõik kuuletusid ja olid valmis vastavalt tegutsema. Sellised võimuahned inimesed on sageli head organisaatorid. Neil ei olegi nii väga auahnust, aga on võimuahnus. Nad tahavad, et teised kuulavad sõna ja alluvad. Seda võib esineda nii meeste kui naiste hulgas. Aga oluliseks tunnuseks on see, et nemad ise ei taha alluda. Need inimesed loovad koguduses meelsasti gruppe ja võivad isegi oma grupi kogudusest välja viia.
Hiljuti külastasime Moskvat. Seal on võimalus saada paljude kaugemalt tulnud inimestega kokku. Donbassist oli tulnud üks armas koguduse vanem. Ta küsis, mida ma peaksin tegema? Meil on üks väga andekas õde, elukutselt arst. Ta on parim laulja meie koguduses, tema deklameerib, tema tunnistab, tema organiseerib. Kõik läheb tal korda ja kõiki asju teeb ta paremini kui teised. Aga nüüd on ta kogunud grupi inimesi kogudusest ja peab pühapäeva hommikul nendega oma kodus palvetundi. Nad ütlevad, et meil ei ole tarvis enam minna palvelasse, milleks seda? Seal tehakse kõike viletsamini, kui meie teeme. Ja tõsi, tehakse viletsamini. Aga kas see õigustab sellepärast tema eemalejäämist koguduse tööst? Kahtlemata ei ole see Jumala ees õige.
Seega on eneseteostamise sügavamaks põhjuseks auahnus, võimuahnus või ka uute seisukohtade esitamine. See on õieti auahnuse üks erivorme. Tullakse välja erilise vaimulikkusega. Toon ühe näite. Üks keskealine Saaremaa õde ütles mulle niiviisi, et teised on kõik rääkinud oma õnnistustest. Kes on saanud Püha Vaimu õnnistuse, kes on isegi nägemuses Jeesust näinud. Mina mõtlesin, aga miks keegi ei räägi sellest, et nad on Jumalat näinud? Mina hakkasin paluma, et ma Jumalat näeksin. Ja ta palus ja ütles, et nägigi Jumalat. Nüüd oli ta üliõnnelik, sest teised olid ainult Püha Vaimuga kontakti saanud ja Kristust näinud, aga tema Jumal Isaga. Aga te teate, mida omal ajal Läänemaal see nõndanimetatud Isa Vaim tegi ja kuidas see Läänemaa ärkamise seisma pani. See tõkestas kogu töö ja viis inimesed meeletusse, kuigi neil esinesid erakordsed võimed. Laupäeva õhtul said paar noort meest käsu Tallinn-Nõmmelt pühapäeva hommikuks Ridalasse minna. Sada kilomeetrit ühe ööga maha joosta, et hommikuseks koosolekuks Ridalasse jõuda, selline oli nende võimekus. See Isa Vaim andis neile selle võime, nagu nemad seda ütlesid. Muidugi teised hämmastusid, et see niisuguseid saavutusi võimaldab. Mispärast siis mitte seda Isa Vaimu paluda ja miks siis mitte seda nõuda. Aga varsti tulid patud avalikuks. Sest asi ei olnud mitte Jumalast, vaid oli hoopis teiselt tasemelt lähtunud.
Niisuguste uute seisukohtadega peame olema väga ettevaatlikud, et need ei tõrjuks kõrvale Jumala tahtmist. Me kõik elame maailmas ja maailmamoed mõjutavad meid. Täna on meil selline riietus nagu see kaasajal on, mitte nii nagu sada aastat tagasi oli meie isaisadel või -emadel. See on arusaadav. Aga jumalariigi töös on siiski midagi igavest. Me ei saa ajavaimule väga kergesti alluda. Võime võtta ainult seda, mis ei ole kahjulik. Nii mõnigi asi aga võib-olla olla kahjulik. Näiteks kui aja vaimus nähakse ette teatud muusikalaadi või teatud rõõmude laadi. Kui toome selle kogudusse, siis on see ajavaimust tingitud, aga mitte igavesest vaimust. Jumala igavene vaim on üks asi koguduses ja teine on aja vaim. Võime niimoodi kõrvale kalduda tõe teelt. Toon ühe näite. Üks koguduse noor vend ütles, et neil töökohal nii, et kui keegi on teinud midagi halvasti, öeldakse nimeliselt, kes tegi. Miks koguduses nii ei tehta? Peaks nimeliselt kantslist kohe teatama, et vot see ja see vend või õde on sedaviisi teinud ja see ei kõlba. Vanemad vennad kuulasid tema ettepaneku ära ja ütlesid, et meie siiski selle peale välja minna ei taha. See on nii-öelda maailma meetodi sissetoomine ja see ei pruugi meid aidata. Selle asemel võime tõsist kahju saada. Töökohal peab inimene käima, ta peab leiba teenima. Aga palvemajja ei ole ta kohustatud tulema, ta võib sealt rahuga ära jääda, kui ta arvab, et tema nime hakatakse seal nimetama.
Veel neljas punkt, mida nimetaksin, on oma meeleolude teenimine. See oma meeleolude teenimine Jumala teenimise sildi all on üsna kardetav asi. Toon jälle lihtsa näite. Meil oli noor õde, kes käis ühes väikeses palvemajas. Ta rääkis, et pühapäeviti tulid nad kokku ja kitarrid olid kaasas. Nad laulsid, mängisid, nutsid ja naersid, olid nii õnnelikud. Ja see kaheksateistkümneaastane tegi sedasama teistega kaasa. Ta ütles, et esmaspäeva hommikul, kui ta tööle läks, hakkas ta kohe ootama järgmist pühapäeva, et jälle seda rõõmu tunda. Aga tal ei tulnud meeldegi, et töökohal peab ta igal päeval käituma kui usklik. Tööl ärritus ta kergesti, ütles teistele teravusi, sest piibli õpetus ei puudutanud teda üldse. Tema ootas pühapäeva õnnistust. Ja see õnnistus tuli talle järgmisel pühapäeval. Kui ta tuli meie kogudusse, siis ütles, et siin on hoopis teistmoodi käitumine. Teil ei olegi niisugust pühapäeva õnnistust. Teie hoopis õpetate, kuidas peab nädala sees elama. Ja siis oli ta mures, et ei tule kuidagi toime eluga nädala sees. Räägitakse, et peab olema heatahtlik ja sõbralik, aga tema ei saa sellega hakkama. See osutus raskuseks tema usuelus. Meil on vaja silmas pidada seda, et me ei teeni oma meeleolusid, vaid Kristuse seisukohti ja õpetust.
Jeesuse seisukoht on teatavasti, et puud tuntakse nende viljast. Me võime olla eneseteenijad ja neid motiive ka nimetasin. Aga me võime, tänu Jumalale, midagi teha ka temale. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. „Mõistlik jumalateenistus” – suurepärane sõna eesti keeles. See tähendab niisugust jumalateenistust, millest mõistus ei ole välja lülitatud. Mõni arvab, et ta peaks jumalateenistusest mõistuse välja lülitama. Seda ei ole tarvis, sest Jumal on loonud mõistuse üsna vajalikuks asjaks meile. See peab jääma oma kohale ka meie usuelus.
Jumala teenimise tegelikku tähendust õpime Jeesuselt. Jeesuse elus ei olnud Jumala teenimine mitte mingisugune osa tema elust, vaid see oli tema elu summa. Kõik allus sellele. „Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist, oh Jumal.“ (Hb 10:7). Sündimisest surmani, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Jeesus ütles, et Inimese Poeg on tulnud teenima ja oma hinge lunahinnaks andma. Nõnda leiame Jeesuse juurest sellele sõnale õige tähenduse. Ta on nagu sõnastik, mis meile ära seletab, mida tähendab Jumala teenimine. Kui me selle sõnastiku seletusega lepime, siis oleme ka Jumala teenimisest õigesti aru saanud.
Eesti usklikkonnas on teenimist vähe rõhutatud. Meil on olnud tugev emotsionaalne külg, kuid teenimise ülesanne on olnud nõrk. Pühaduse kraadi on meil loetud selle järgi, kui suur on olnud kellegi elamus, aga mitte selle järgi, kui kõrgel tasemel on kellegi elu. Kui kellelgi on olnud silmapaistev elamus, siis ta räägib sellest ja teised usuvad, et see näitabki tema usuelu kõrget taset. Tegelikult peab kõrge usuelu tase ilmnema viljakandmises – viljast peate te neid tundma. Viljatu viigipuu, vilja kandmine, viigipuu needmine veel enne Jeesuse surma, sellepärast et seal vilja ei olnud – kõik see näitab, kui oluline oli viljakandmine Jeesusele.
Jeesusest õpime teenimise tähendust, aga õpime ka seda, kus teda tuleb teenida. Jeesus alustas Jumala teenimist oma kodus. Tema lapsepõlve kohta on öeldud, et ta oli kuulekas Joosepile ja Maarjale. Ta kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste ees. Vähesed noored mõtlevad sellele, et nende Jumala teenimine algab nende kodust ja vanemate sõna kuulamisest. See ei meeldi meie lihale ega ka uskliku noore lihale. Aga see peab meeldima meie vaimule, sest piibel ütleb: „Austa oma isa ja ema, et su käsi hästi käiks”. Isa ja ema on meile noores eas Jumala asemikud, sest me ei tea veel, mismoodi Jumala teenimine välja näeb. Teeme siis oma kodu jumalariigi filiaaliks. Olgu seal kuulekus, teenimisvalmidus, abivalmidus oma vanematele ja isegi otsimine, kuidas ma saaksin teiste perekonnaliikmete elu pisut kergendada. Kui seda teeme, siis oleme õige ära tabanud.
Uuest testamendist loeme Akvila ja Priskilla kohta. Nemad teenisid Jumalat oma koduga Roomas, Korintoses ja ka Efesoses. Kuhu see abielupaar läks, seal oli alati jumalariigi filiaal. Me tahaksime sama teha ka oma kodudes. Kaasajal ähvardab kodu mõiste muutuda. See muutub rohkem hotellitoaks või restoraniks, kus käiakse puhkamas, magamas ja söömas. See peaks siiski olema tõeline kodu. Usklikud inimesed, katsuge siis hoolitseda selle eest, et te kodus teenite Jumalat. Te võite sellega teha rohkem head, kui ise arvate. Tean juhust, kus noormees oli võõras linnas. Ta oli usklik, aga väga üksinda, tal ei olnud seal tuttavaid. Üks vend koguduses nägi seda ja ütles, et tal on sünnipäev tulemas ja kutsus noormehe ka sinna. Seal tutvus ta teistega ja varsti kodunes ta ka sealse kogudusega. Ma loodan, et tänane sünnipäev teeb ka seda head ja usume, et Jumal aitab selle kaudu meid üksteisele lähemale ja suuremale mõistmisele.
Ka töö on see koht, kus peame Jumalat teenima. Me räägime elukutsest ja ma mõtlesin sellele ühe venna ordineerimisel. Piibel räägib sellest, et te olete kutsutud pühad. Aga meie räägime elukutsest ilma et mõtleksime Jumala peale. Kes meid siis kutsub, kui meil on elukutse? Kust me võtame selle kutse? Ilmalikus keeles on Jumal sealt välja jäetud, kuid piibli järgi Jumal seal olemas, sest me oleme Jumalast kutsutud oma ülesannetele. Ilmalikus keeles näitab elukutse inimese ja tema töö vahekorda. Piibli järgi näitab elukutse inimese töö ja Jumala vahekorda. Jumal kutsub meid teatud ülesannetesse ja mina olen nimetatud ülesandes seepärast, et Jumal on mind sinna kutsunud. See ei näita mitte minu ja töö vahekorda, vaid Jumala ja minu töö vahekorda.
Me võime Jumalat teenida selle ülesandega, mis me Jumalalt oleme saanud. See ongi Jumala teenimine, kui ma teen oma tööd hästi seal, kus on minu igapäevane töö. Ja kui ma teen seda pisut paremini, kui ma seda enne usklikuks saamist oleksin teinud. Üks noor vend tuli minu juurde ja ütles, et minu poeg võtab kogu mu aja ära. Ta on esimest aastat koolis ja väga halb õpilane. Igal õhtul pean temaga kõik järgmise päeva ülesanded läbi võtma ja mul ei jää enam aega jumalariigi töö jaoks. Ma küsisin selle venna käest, mis tema arvates on jumalariigi töö? Kas see ei ole jumalariigi töö, kui sa oma poega kasvatad? Kui sul on poeg, kasvata teda ja hoolitse tema eest. Ja kui temast kasvab ühel päeval mees, tubli mees, on ta tänulik oma usklikule isale. Kui sa ta hooletusse jätad ja ütled, et sul pole aega, sest sa lähed palvemajja või kirikusse. Kas see poiss siis tänab sind ühel päeval selle eest? See on sinu tööpõld. See ongi meie mõistlik jumalateenistus, et meie täidame oma ülesandeid seal, kus me oleme.
Keegi kohalik koguduse vanem läks külastama üht töökoda. Kohal oli ka selle ettevõtte omanik. Seal oli tööl ka üks noor vend, väga hea tunnistaja koguduses. Kogudusevanem ütles omanikule, et tema on meie parim, keda oleme saanud teile anda igapäevaseks tööks. Ma usun, et te olete väga õnnelikud tema üle. Omanik aga vastas: „Jah, palvemajas võib küll nii olla, et ta on väga tubli, aga meie juures on see teisiti, sest siin ei tunnistata Kristust suuga, vaid kätega.” Ta ei osanud kätega Kristust tunnistada. Suuga tunnistas üsna hästi. Kui me teenime Jumalat, siis me peame Jumalat teenima ka oma kätega, mitte ainult oma suuga. Ja muidugi siis ka kodus, töökohal ja koguduses.
Jeesusest on öeldud, et ta läks hingamispäeval sünagoogi, nii nagu tal kombeks oli. Jeesusel oli kombeks pühapäeva hommikul minna jumalakotta. Aga mõelge, mida Jeesus küll võis sealt saada, kui mõni tuim variser tõusis üles ja seletas käsku kõige igavamal kombel. Ja Jeesus on seal oma rikkaliku vaimuliku eluga ja kuulab. Aga temal oli kombeks olla pühapäeva hommikul jumala kojas. Kas siin on neid noori, kes niiviisi mõtlevad? Et ma läheksin küll pühapäeva hommikul palvelasse või kirikusse, aga mis ma sealt saan! Need vanad mehed räägivad seal oma juttu ja see ei paku mulle mitte midagi. Aga kuhu jääb pühade osadus? Ära alahinda seda, mis sinu võimaluste piirkonnas on. Jeesus leidis, et ta peab olema selles, mis on tema Isa koda. Ja meie peame ka olema.
Me peame olema valmis koguduses enda peale võtma mõne osa eest vastutust. Mis osa eest kannad sina vastutust? Kui sa oled koori liige, kanna seda vastutust hoolega, sest sa teenid Jumalat. Kui sa oled kõneleja, kanna oma vastutust hoolega. Kui sa oled palvetöös, kanna oma vastutust hoolega. Ja kui sa ohverdad, ohverda ja tee seda vaga südamega. Ma ei unusta, mida ütles vend Võssotski Moskva kongressil laulutöö kohta. Ta ütles, et koorijuhi pult on teine kantsel ja seda tuleb sellekohaselt ka tarvitada. Koorilaul on kollektiivne jutlus ja sellepärast saavad ainult usklikud inimesed seda jutlust pidada. Uskmatud inimesed ei saa jutlust pidada. Esinegu siis meie koosolekutel need, kes on valmis südamest Issandat tunnistama ka oma koorilaulus, see olgu teie mõistlik jumalateenistus.
Nimetan mõned tunnused, mis oleksid eneseteostuse ja Jumala teenimise erinevuse kättenäitajad. Omal ajal räägiti pietismis väga palju hingelisest inimesest ja vaimulikust inimesest. Teatavasti on see 1. Korintose kirja 2. peatüki väljendus. Uues tõlkes on seal maine inimene ja vaimulik inimene. Kreeka keelest psühhikoi tõlgituna hingeline oleks ehk kõige täpsem. Vaimulik inimene allub Jumalale ja hingeline inimene allub inimese oma meeleoludele ja soovidele. Kui me teenime ennast, siis meie hingeline külg võib väga suurepäraselt kaasa elada, aga meie vaimulik inimene mitte.
Lihaliku või inimliku teenimise esmaseks tunnuseks on kiitus. Kui lihalik inimene, see hingeline inimene, teeb midagi jumalariigis, siis talle meeldib kiitus. Kui ta on midagi teinud, siis pärast ta kiidab ennast oma südames. Sa tegid seda päris hästi. Aga see ongi lihaliku inimese tunnus, kui sa ennast kiidad pärast esinemist. Ära kiida, vaid ütle pigem, et minu töö on puudustega, Issand. Aga sina, ma palun, täida need puudused. Vaimulik inimene oskab näha oma puudujääke ja Jumala abi nende puudujääkide kõrvaldamisel. Aga lihalik inimene, hingeline inimene, kiidab ennast ja ootab ka teistelt kiitust. Et keegi ütleks, et ta on seda hästi teinud. Aga see on tundemärk, et siin on mina teenimine, mitte Jumala teenimine.
Teine tunnus. Need, kes on mina teenijad, solvuvad kergesti. Kui neile midagi ei meeldi, siis nende vana loomus tõuseb kohe esile. Nad on pahased, ei tule ligi, lasevad ennast mitu korda paluda, enne kui reageerivad. See on tõepoolest patt, kui me niimoodi teeme. Me ei tohi niimoodi solvuda, kui me uueks saanud inimesena Jumala teenimises oleme. Sest uus inimene talub isegi tõelisi solvumisi suuremeelselt. Tema vaatab sellest asjast üle ja ütleb – Kristus, sina oled rohkem talunud kui mina ja aita, et ma sind hoolega teenin.
Kolmas tunnus on kadedus. Näiteks hakkab kohe kitsas, kui keegi teine midagi hästi või minust paremini tegi. Aga kui ma olen vaimulik inimene, siis on mul hea meel. Kord andis Jumal mulle armu, et ma suutsin olla vaimulik inimene. Nimelt tuli keegi ja ütles, et see kogudusevanem seal ja seal ütles sedaviisi ja tema usuelu on igatahes parem kui Tärgi oma. Ma ütlesin sellele armsale inimesele, et mul on alati hea meel, kui keegi on minust parem usklik. Ma tunnen seda venda isiklikult ja ta on tõepoolest minust parem usklik. Ja ma siiralt mõtlen siiani, et ta on minust parem usklik. Aga teinekord nägin, mida tähendab see inimlik kadeduse moment. Üks õde tuli mu juurde ja ütles, et pane mind kogudusest välja. Mina ei kõlba enam koguduse liikmeks. Ma küsin, mis sul siis viga on? Mina olen kade. Milles see avaldub? Tema elas linnast pisut väljas ja oli lehmapidaja. Ta oli kehva tervisega ja elatus oma lehma piima müümisest. Ta ütles, et mina vaatan ikka, et naabri lehm parem kui minu oma. Mispärast siis minu käsi peab nii halvasti käima, mina ei kõlba Jumalale. Pean tunnistama, et ma ei võtnud seda asja väga tõsiselt. Ma ei ole suutnud pidada kadedust nii väga raskeks süüks ja minu arvates esines seda vähe. Aga mida vanemaks ma olen saanud, seda enam olen näinud, et kadedusel on elus suurem koht, kui meile meeldib arvata. See õde kaotas oma usuelu ja nii põhjalikult, et ta kirjutab päris halbu kirju usklikele. Ta ei ole enam koguduses. Ma ei osanud oodata, et kadedus võib niisugust asja teha. See on tõeliselt üsna ohtlik asi. See ei teeni Jumalat, vaid iseennast.
Oma töös ei pea me püüdma mõjutada niivõrd inimeste meeleolusid, vaid nende südametunnistust. Vaimulik inimene läheneb inimese südametunnistusele ja püüab teda niiviisi aidata. Omal ajal oli paljude vendade nõrkuseks rääkida haledaid ja armsaid lugusid, inimesed lausa nutsid. Üks Lõuna-Eesti vend ütles, et ei tea, mis viga see on: inimesed on palvetunnis ja nutavad, aga pöördumisele keegi ei tule. Miks ei nuta, kui me räägime haledaid ja armsaid lugusid, aga ei räägi südametunnistusele. Aga vaja oleks rääkida südametunnistusele, et see ärkaks. Vaimulik inimene räägib südametunnistuse vastu ja ka oma südametunnistuse vastu.
Üldiselt võiks ütelda, et vaimuliku ja lihaliku inimese erinevust või eraldamist suudame mõista alles teatud vaimulikult tasemelt. Ma küsisin vana venna Sildose käest paar päeva tagasi: „Mismoodi sina teeksid vahet vaimuliku inimese ja lihaliku inimese vahel, Jumala teenimise ja mina teenimise vahel?” Vend Sildos oli tükk aega vait ja ütles siis, et seda peab südames ära tundma. Sellel on sügav tähendus. Tähendab, et alles teatud vaimulikul tasemel tunnen ma selle ära. Ei ole nii, et võta kätte ja palu see asi läbi. Sa võid paluda, aga kui sul seda vaimulikku taset ei ole, ei saa sa vastust kätte. Kui sa loeksid ka piibli läbi, aga sa ei ole vaimulikul tasemel, ei saa sa seda kätte. Seega peab olema teatud tase, et me neid asju ära tunneksime. Alles siis saame Issandat teenida nii nagu jumala sõna seda õpetab ja see olgu meie mõistlik jumalateenistus.
Moosese elust on näha, kuidas ta oli kord sellisel mina teenimise tasemel. Ta läks ja lõi egiptlase maha ja mattis ta liiva sisse ning ütles, et ma lootsin, et mu vennad mõistavad, et Jumal tahab minu käe läbi neile abi saata. Kas vennad pidid seda mõistma, kui üks mees tuli oma tugeva jõuga ja pani ennast maksma? Vennad ei mõistnud seda. Alles neljakümne aasta pärast vennad mõistsid, sest siis tuli ta vaimulikul kombel vaimuliku inimesena. Tänu Jumalale, et ta ei lükanud Moosest ära, kui ta oli alles mina teenimises oma esimeses töölõigus. Jumal andis temale uue võimaluse ja siis tuli ta kui vaimulik inimene.
Oleme täna ehk avastanud enda juures puudusi ja selleks see ettekanne mõeldud ongi. Katsume end läbi ja katsume läbi ka oma töö. Vaatame järele, kas meie sees on see lihalik meel. Ja kui see on seal, mis me siis peame tegema? Tuleme Jumala ette ja palume andeks. Paneme need asjad maha. Ja kui sellest on vähe, võib Jumal meid neljakümneks aastaks kõrbesse panna. Nägin Moskvas ühte venda, kes omal ajal töötas silmapaistval kohal. Küsisin, kuidas ta elab. Ta ütles, et Jumal on mind nurka pannud, minul on veel väga väike kogudus. Omal ajal töötas ta nii suure maa-ala üle nagu seda on Prantsusmaa. Nüüd on Jumal talle alles jätnud ühe ainsa väikse koguduse ja vend teab, miks see nii on: ta tegi vea. Ja just selle vea tõttu ongi ta praegu kõrbes. Aga me usume, et Jumal võib ta sealt välja tuua.
Andku Jumal, et meie võiksime olla kui vaimulikud inimesed, kes Jumalat teenivad vaimulikul kombel. Aamen.
Osvald Tärk
Kauaaegne Oleviste ja Allika koguduse pastor õppejõud, teoloog, kirjanik