“Sa lülitad telefoni välja ja võtad omale puhkepäeva. Aga kui minul on just sellel ajal sind väga vaja?”
“Sa pead olema alati kõigi suhtes vastutulelik, sõbralik ja armastav! Sa ei tohi abivajajat kunagi ära saata!”
“Sa tegelikult ei teagi, mis tavainimese elus toimub: sina ainult istud oma kirikus ja räägid kord nädalas tarka juttu. Ma tahaks omale ka nii kerget elu saada!”
Kõlab tuttavalt? Vaimulikud juhid ja koguduste töötegijad kuulevad selliseid lauseid päris tihti. Mõnikord tulevad taolised sõnad otse hoolimatult teiste suust ning teevad väga haiget. Teinekord ei öelda oma arvamusi välja, aga inimeste suhtumine peegeldab varjatud ootusi. Aeg-ajalt esitab keegi jumalateenistusel vaga palvesoovi, et Jumal aitaks karjasel paremini oma lambaid armastada: praegu tal, teate küll, ei lähe sellega väga hästi. Humanitaarabi ja sotsiaaltöö valdkondades lisanduvad veel ootused, et kogudus (loe: pastor) peaks aitama kellegi elektriarveid maksta ning võiks iga kell pakkuda tasuta transporditeenuseid. Mis mõttes ei saa? Kui sa mind ei aita, siis pole sinus Kristuse armastust!
Ühel hetkel peab iga vaimulik juht ja töötegija leidma oma viisi, kuidas inimeste soovide ja nõudmistega toime tulla. Vajadused ei saa kunagi otsa, aga isegi pastor või misjonär peab arvestama oma inimkeha piirangutega. Tuleb õppida seadma piire ning teha seda armastavas meelsuses ja Jumalalt tarkust paludes. Mõnikord õnnestub hästi, teinekord mitte. Keegi on alati solvunud, sest kõigile meele järgi olla pole võimalik.
Ülearune kohusetunne
Mõnikord tulevad needsamad süüdistavad laused meie endi peast. Mitmed suured jumalamehed on tunnistanud, et kõige raskemad lahingud toimuvad oma kahe kõrva vahel. Teoreetiliselt võime ju teada, et Jumal ei oota meilt terve maailma parandamist. Igapäevaelus esitame ikkagi ise endale nii kõrgeid nõudmisi, et ühel hetkel saab jaks otsa. Loodetavasti on meie kõrval siis keegi, kes aitab uuesti jalule saada. Selle eelduseks on, et oleme ise nõus oma probleemi tunnistama enne, kui on liiga hilja. Isegi pastorid väsivad: nemadki on tavalised inimesed.
Kui ma 23-aastaselt misjonärina Bosniasse läksin, oli mul oma tulevasest elust ja tööst roosavärviline idealistlik ettekujutus. Jumal oli mind läkitanud sealseid inimesi armastama ja teenima ning nemad võtavad kindlasti mu abi kahe käega vastu. Esimestel aastatel olin tõesti väga rõõmus, et sain teisi aidata. Vähehaaval hakkas reaalsus kohale jõudma. Sa aitad heast südamest, annad oma parima, aga teised valetavad otse näkku, kasutavad häbitult igasuguseid petuskeeme ning räägivad sinust linna peal mahlakaid kuulujutte. Mitu korda kargasin kell 20:30 õhtul ratta selga ja kihutasin teise linna otsa, sest keegi hädaline helistas ja nõudis, et ma kohe kiiresti tuleksin. “Mis juhtus?” – “See pole telefonijutt, tule siia!” Jõudsin kohale ja avastasin, et “suur kriis” tähendas, et tädil oli üksi igav. Iga selline kogemus tegi haiget. Ma ei osanud veel oma muresid kaaslastega jagada: tubli misjonär peab ju oma raskused andma Jumalale üle ning sellest piisab! Minu suhe Jumalaga oli tõesti tugev, aga teised mu ümber ei teadnud minu raskustest midagi. Nemad nägid, et ma käisin ringi ja rääkisin särava näoga oma palvevastustest. Millised lahingud nende võitudeni viisid, jäi nende silmade eest varjatuks. Samal ajal olin ise endale seadnud väga kõrged nõudmised: tundsin, et pean iga vaba minuti kasutama ära teiste aitamiseks. Muidu ma pole “õige misjonär”! Kui mul on tööpäeva õhtul aega veel ühe kodukülastuse tegemiseks ning mu keha püsib püsti, siis ma lähen ja käin seal ära. Päeva keskel lõunauinaku tegemine ei tulnud kõne allagi! Siis olen laisk! Nii tegelesin oma probleemidega põhiliselt viisil, et kogusin oma pingeid enda sisse – kuni ühel hetkel enam ei suutnud. Ja siis teised imestasid, kui teatasin, et ma enam ühe või teise valdkonnaga üldse ei tegele. Kõik oli ju hästi!
“Ei” pole sõimusõna
2007. aasta lõpuks olin nii vaimselt kui füüsiliselt nii kurnatud, et tahtsin Bosniast täiesti ära tulla. Tundsin, et ei jaksa seal enam olla: vajadused ei saa kunagi otsa, kohalike lootusetud olukorrad ei lahene. Mida see minu väike panus siin üldse midagi muudab? Samas tundsin, et see oleks allaandmine ja katkestamine: Jumal ei ole mulle näidanud, et mu töö on tehtud. Mu tark rühmajuht tegi hea valiku. Ta saatis mu kõigepealt jõuluvaheajaks Eestisse oma pere juurde puhkama. Seejärel sain võimaluse minna meie misjoniorganisatsiooni esindajate grupiga 6 nädalaks USA-sse, et tutvustada sealsetes koolides meie tööd Euroopas ja Bosnias. Paus oli värskendav ja vaheldusrikas. Teistele Bosniast rääkides sain ise ka uuesti innustust juurde. Samas oli selge, et niimoodi jätkata ei saa. Ma pidin õppima ära piiride kehtestamise: mis on minu ülesanne ning mis ei ole. Sain aru, et “ei” ei ole sõimusõna. Muidugi, teistele ei meeldi, kui ma korraga nende soovide täitmisest keelduma hakkan. Ma ei olegi siis enam kõigi lemmik, üdini positiivne ning alati särav jooksupoiss, kes kõik (ka teiste tegemata tööd) õigeks ajaks tehtud saab. Mõned suhted võivadki katkeda – aga siis tuleb välja ka nende suhete iseloom. Kui sa armastad mind ainult sellepärast, et ma teen kõike, mida sina tahad, siis see pole armastus.
Järgmiste kuude jooksul õppisingi enesekehtestamist ning piiride tõmbamist. Lugesin raamatuid ja käisin ühel kahenädalasel hingehoidlikul kursusel. Samal ajal õppisin, kuidas väljendada oma negatiivseid tundeid ja mõtteid tervislikul viisil. Mu rühmakaaslased olid minuga kannatlikud ning aitasid mul oma sees toimuvaga selgusele jõuda. Jaa, mu suhe Jumalaga oli endiselt väga tugev, aga ma õppisin ka teistele inimestele ruumi tegema ning ise abi vastu võtma. Protsess oli pikk, sageli valus, aga väga vajalik.
Tegelikult olin selle läbipõlemiskogemuse järel Bosnias veel 10 aastat. Tulin ära siis, kui Jumal selgelt näitas, et minu töö seal on tehtud. Nüüd elan oma elu teadlikult rahulikuma tempoga ning aitan ka teistel õppida enesekehtestamise vajalikku kunsti. Ma tahan olla Jumalale kasulik veel palju aastaid, aga selle eelduseks on, et hoolitsen ka oma keha ja vaimu eest hästi. Sprinditempos maratoni joosta ei saa.
Kas misjonär ja pastor võivad väsida? Jaa, muidugi. Nemadki on inimesed. Isegi Jeesus oli mõnikord väsinud. Olgu meil siis tarkust märgata neid, kes vajavad just praegu meie tuge. Ja olgu meil piisavalt alandlikku meelt ja paindlikkust, et ise samuti abi vastu võtta. Jumal aitab sageli teiste inimeste kaudu: anname Talle siis selleks võimaluse enne, kui on hilja.
