[Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 1/2026. Foto: autori autoportree]
Ma imetlen oma vanemaid. Nende mõlema kingad on mulle alati suureks jäänud.
Isa puhul imetlen tema tohutut andekust, töökust ja võib-olla kõige rohkem tema südant. Ta oli inimene, kes oli valmis aitama igaüht, kes tema teele sattus. Kui läksime kellelegi külla ja seal oli klaver, ei jäänud see kunagi puutumata. Mitte muusika pärast, vaid selleks, et kuulata, kas pill on hääles. Kui selgus, et ei ole, teadsin juba ette: meie külaskäik venib pikaks. Isa tõi oma kohvri ja hakkas klaverit häälestama, vähemalt järgmised kaks tundi. Ja nii oli see igal pool, kuhu me läksime.
Mu ema on täiesti teistmoodi andekas. Tal on erakordne verbaalne väljendusoskus. Ta oskab rääkida sügavalt, samas humoorikalt ja põnevalt. Inimesed teavad teda tema külalislahkuse poolest. Need, kes on Liidia juures külas käinud, teavad: seal jääb aeg justkui seisma.
Ent ma ei ole oma vanemaid alati imetlenud.
Raske on seda tunnistada, kuid teismeeas asendus imetlus hoopis põlgusega. Ma ei mõistnud neid. Ma ei näinud nende ilu ega andekust. Mind häiris näiteks see, kuidas nad rahaasju ajasid. Nüüd tagantjärele mõeldes, küsin endalt: kui hästi majandaksin ma ise, kui mul oleks seitse last? Tollal tahtsin lihtsalt kodust minema saada.
Need olid Piiblipäevad – aeg, mil teismelisena jõlkusin peamiselt välisukse juures ega tundnud erilist huvi sisse minna ja jutlusi kuulata. Ühel hetkel said aga ka õues olevad sõbrad otsa ja ma läksin siiski sisse. Meego Remmel jutlustas parasjagu. Ja järsku olin pisarates.
Olin väiksena tundnud patukahetsust, kuid nüüd kogesin seda uuesti. Jumala armastus oli mind kätte saanud. Lahkusin nendelt Piiblipäevadelt uuestisündinud kristlasena.
Olin valmis Jumalat teenima, kuhu iganes Ta mind saadab – kas või Aafrikasse – ja kui mitte nii kaugele, siis vähemalt uskmatu naabrimehe juurde. Üllataval kombel osutus minu esimene Jumala missioon aga hoopis millekski muuks. Kõigi võimalike valikute seast valis Ta mulle kõige raskema.
Mäletan seda päeva selgelt. Olin Nõmmel oma kodu köögis. Majas oli suur lärm. Ema oli teinud jälle midagi sellist, mida mu süda ei suutnud mõista ja mis mind sisemiselt ärritas. Siis aga Jumal kõnetas mu südant. Ta üles: „Hakka oma vanemaid austama.”
Piiblis leiduv käsk „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!”– ei tulnud mulle üllatusena. Pigem tekkis kohe tahtmine vastu vaielda: „Aga ma ju austan!“ Samas ei uskunud ma seda isegi ise. „Nad ei ole austusväärsed!“ – selline vastuväide tundus tol hetkel veenvam. Ometi oli Jumala kõnetus selge. Ma oleksin võinud kuuldu lihtsalt kõrvale lükata, kuid olles äsja kogenud Jumala armastust, ei tahtnud ma seda häält ignoreerida.
Seisin köögis nagu kaikaga pähe saanud. Mul oleks justkui olnud suus hästi suur tablett, mille pidin alla neelama, kuid ma ei suutnud seda teha. Ma teadsin, et otsus hakata oma vanemaid austama on õige, kuid see tundus väga raske.
Siis sain aru: austamine ei ole omadussõna. See on tegusõna. Ja nii otsustasin anda endast parima. Neelatasin.
Alustasin tigusammul. Esimene otsus oli oma vanematest mitte halba rääkida. Tulemuseks oli miski, mida ma ei osanud oodata. Minus hakkas kasvama imetlus oma vanemate vastu. Mu silme eest justkui võeti ära loor, mis oli varjanud nende ilu. Tajusin selgelt, et mu elu kohal on mingi seletamatu õnnistus.
Aastate jooksul muutus mu suhe isaga väga lähedaseks. Eriti paranes suhe emaga. Tänaseni võin veeta temaga koos tunde ja lihtsalt elust rääkida.
Austamiseks on palju erinevaid viise. Mäletan, kuidas mu isa inimesi tervitades nende ees kergelt kummardas. Pakun siinkohal välja kolm lihtsat viisi, kuidas vanemaid austada.
- Räägi oma vanematest avalikult head, ilma irooniata.
Igast inimesest on võimalik rääkida halba, kuid see, millele me oma pilgu suuname, on otsuse ja austuse küsimus. Avalik kompliment on alati austuse märk. - Küsi nõu või arvamust.
Mõtle hetkeks, kas küsiksid nõu inimeselt, keda sa ei austa? Juba küsimine ise on austuse väljendus. - Võta aega, et päriselt kuulata.
Ka sinu vanemad elavad seda elu esimest korda. Neil on oma mured ja rõõmud ning igatsus neid kellegagi jagada. Lastel on sageli kiusatus hakata oma vanemaid õpetama, kuid palju väärtuslikum on valmisolek neid kuulata.
See ei ole lihtne ülesanne. Meil on vaja Jumala armu, et suudaksime austada ebatäiuslikke inimesi. Kuid kui Jumal käsib midagi teha, siis ta annab selleks ka jõudu.
Lõpetuseks üks mõte, mida olen mõistnud oma laste kõrvalt: vanemad tahavad oma lapsi õnnistada. See on nende loomulik olek. Minu soov oma lapsi rõõmustada – neile jäätist osta või midagi head teha – on väga selgelt seotud sellega, kas nad austavad mind. Kui nad on ülbed ja tänamatud, on mul raske neile head teha. See ei ole kadedus, pigem tunne, et head tehes teen neile hoopis karuteene.
Efesose 6:2 julgustab: „Austa oma isa ja ema“ – see on esimene käsusõna, millel on tõotus.”
