Jõululoo napid sõnad ei anna meile piisavalt infot, miks Jeesus pidi oma esimesed ööuned sõimes magama. Mõned arvavad, et Petlemmas oli sugulaste pool ruumi küllalt, aga Maarja ja Joosepi „kiirendatud lapsesaamise“ fakti tõttu ei tahetud neid vastu võtta. Teised jälle pakuvad, et külalistetoad olid küll rahvaloenduse tõttu täis, aga Jeesuslapse perele tehti ruumi elutoas, mille eesosas oli sõim loomabeebidele, millesse seekord hoopis Jeesuslaps asetati. Ja siis on muidugi jõulukaartide klassika, kus Maarjat ja Joosepit kaljukoopas loomade seas kujutatakse. Olgu sellega kuidas on, kellelgi oli südant noor perekond vastu võtta ja neile ulualust pakkuda, aimamata, et nad võtavad vastu Jumalat ennast.
Olen sel hilissügisel kogenud teisel pool maakera reisides palju sooja külalislahkust päris võõraste inimeste poolt. Nii nagu palju kordi varem oma elus. Sõidad hilisõhtul võõrasse linna, annad uksekella ja koged, kuidas lahkelt uks avatakse ja Sind tervitatakse. Kuigi, kui päris aus olla, on see ka veidi ebamugav – võõrad inimesed, kelle lahkusest sa järsku sõltud. Vähemalt mulle tundub, et teistele oma kodu avada on palju lihtsam, kui teiste kodu uksest sisse astuda.
Külalislahkus on üks kristlikke voorusi, mille väärtus pole kuskile kadunud, kuigi tänapäeval on valikus ka hotellid ja Airbnbd. On päris teistmoodi astuda kellegi koju ja lasta ennast teenida. Tulla kellegi ruumi ja saada osa ta elust. Õppida ära ta laste nimed ja koera kombed. Hotellis olles ei sõltuks me niiviisi pererahvast ega peaks vastastikku üksteisega arvestama. Külalislahkuse vastuvõtmine pole mitte esmalt kokkuhoiu viis, vaid inimeste kokkusaamise võimalus. Astuda sisse kellegi koduuksest tähendab astuda talle lähedale ja saada omaseks. Oled Sa seda hiljuti kogenud?
Nõndasamuti räägib Piibel Jeesusest, Jumala Pojast, kes „tuli inimkonnale külla“. Sündis päris tavaliste inimeste keskele ja sõltus nende külalislahkusest. Tegi ennast haavatavaks, võttes vastu abi nendelt, kes talle ukse avasid. Ma ei tea, kas tal oli ebamugav sõltuda päris tavaliste inimeste lahkusest nagu minul. Aga seda ma tean, et Jeesus tuli meile lähedale, sest ta otsis meiega kontakti ja suhet. Oli valmis saama osaks meie elureaalsusest, elama meie „külalistetoas“ ja sööma meiega koos hommikust nagu mina meie USA sõprade pool.
Üks asi, mis mind on alati külalislahkust vastu võttes aidanud, on mõte sellest, kui hea meel mul on ise inimesi oma kodus võõrustada. Kui tore on, kui meie ärklikorruse tubades on inimesi, kellel sellest rõõmu ja abi on. Meile meeldib katta hotelliväärilist hommikusöögilauda, mis annab sõnumi, kui väärtuslikuks me oma külalisi peame. Armastame neid vestlusi, mis pika hommikusöögi kõrvale tekivad. Heebrea kirja autor innustab: Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid (13:2). Olgu nende inglitega nagu on, aga suurt rõõmu oleme küll oma külalistest palju kordi kogenud!
Ükskõik, kas Sinu kodus on ruumi ja võimalust külalisi võõrustada, seavad jõulupühad meie ette küsimuse, kas me oleme valmis avama oma elu Jeesusele, Jumala Pojale, kes on saanud inimeseks, ja ootab, et me teda oma ellu „sisse laseksime“. Pole vaja muud teha, kui palvetada: „Jeesus, tule minu ellu!“ See on külalislahkus, mis võib saada Sinu elu suurimaks õnnistuseks.
Samal ajal ärme unustame ka külalislahkust luust ja lihast inimeste suhtes. Katame laua, teeme voodi lahti, anname wifi parooli ja vajadusel autovõtmed ning oleme lahked oma ajaga. Jumal ise on olnud meile külluslikult lahke!
