On hall ja vaikne hommik. Kolleeg puudub täna töölt: ta on Kõrgema Usuteadusliku Seminari (edaspidi KUS-i) õppesessioonil. Mind haarab hetkeks nostalgiahoog. Alles see oli, kui istusin ise samuti igas kuus 3-4 päeva KUS-i loengutes. Uudishimu ajab mind kooli kodulehele piiluma praeguste tudengite tänast tunniplaani. Ohjaa, kõik on tuttavad nimed. Mõne aine lõppemisest on siiamaani ainult hea meel, teisi kuulaks rõõmuga uuesti. Soovin mõttes kolleegile jõudu ja lähen sööma. Meil on täna supipäev. Ei tea, mida KUS-i tudengid täna lõunaks saavad? Söögilaua ümber ning kohvipauside ajal saime alati “topeltpaketi”: maitsev toit andis kehale jõudu ning üksteisega tekkivad sisukad spontaansed vestlused virgutasid vaimu.

Peale lõunapausi avastan oma kirjakastist Teekäija toimetaja küsimuse. Kas ma võiksin koguda Teekäija juuninumbri jaoks KUS-iga seotud inimeste mälestusi? Vastajate seas võiks olla nii vilistlasi kui praeguseid tudengeid, võimalikult erinevatest vanustest ja eluetappidest. Neist kildudest võiks moodustuda mingi mosaiikpilt KUS-ist kui Eesti EKB Koguduste Liidu “päris oma koolist”. Pakkumine tundub põnev ning tähtaeg on piisavalt kaugel. Haarame siis härjal sarvist ning hakkame pihta!

Alustuseks tuletan meelde, keda ma ise endistest ja praegustest tudengitest mäletan. KUS-i kodulehelt leian vilistlaste nimekirja. Kui kõigiga ühendust võtta, kasvaks mu artikkel teadustöö mahuliseks. Seetõttu otsustan, et keskendun ainult viimastele aastatele. Vilistlaste hulgast valin vaid need, kes on lõpetanud aastatel 2016‒2023. Praeguste tudengite hulgast võtan ühendust nendega, kelle kontaktid on mul juba olemas. Mõned vastajad jõuavad artikli ilmumise ajaks staatust vahetada: neist saavad õppurite asemel värsked vilistlased. Saadan kõigile välja sama sisuga kirja, kus on viis lühikest küsimust. Luban, et teoloogilist korrektsust ei hinda ning tähemärkide arvu ei loe. Nad võivad vastustes kirjutada täpselt seda, mis südamesse tuleb. Ise mõtlen, et ehk viis-kuus vastajat ikka leidub, muidu jääb Teekäija lugu mosaiikpildi asemel ainult minu heietuseks. Mõned päevad hiljem on mu kirjakastis kokku üle 30 vastuse, üks huvitavam kui teine! Tundub, et KUS on kool, millest räägitakse hea meelega! Äkki tahab keegi tulevikus teha oma lõputöö just nii, et kogubki kõigi mälestusi? Tegelikult võiks sellest saada terve raamat!

Minul on ajakirjas vähe ruumi, seetõttu kõiki vastuseid lisada ei saa. Selle asemel panen iga küsimuse järel algusesse kokkuvõtte korduvatest vastustest. Seejärel toon välja mõned põnevamad näited: täpselt nii, nagu vastajad nad kirja on pannud. Mõnes kohas olen natuke kärpinud või trükivigu parandanud: andku siis lugema sattuvad vastajad mulle selle eest andeks.

  1. Mis motiveeris sind KUS-i õppima tulema?

Jumala kutse. Sõprade ja/või pastori julgustus. Osalemine piiblikoolis või mõnel lühemal koolitusel. Soov õppida Piiblit või oma kutsumust paremini tundma. Soov omada kõrgharidust ning KUS oli hea variant. Ootamatu vestlus mõne KUS-i õppejõuga ning Jumala kõnetus läbi selle.

Mis veel?

  • “Sattusin kevadel koguduse kaudu Peeter Roosimaa Jeesuse tähendamissõnade koolitusele ja seal tekkis mõte, et oleks huvitav teoloogiat põhjalikumalt ja süsteemsemalt õppida. Lisaks olin töötu ja tundus, et ajapuudus ei ähvarda, pigem kartsin rahapuudust. Pärast KUS-i sisseastumist sain sügisel Töötukassalt ettevõtluse alustamise toetuse ja peagi veel täisajaga tööle ka. Sellega olid rahapuuduse ja ajakülluse probleemid lahendatud, aga ajapuudusel KUS-i pooleli jätta enam ei raatsinud.” (Katrin)
  • “Tahtsin saada struktuurset ning loogilist suurt teoloogilist pilti. Sest läbi elu kuuled palju jutluseid, loed raamatuid, õpid reaalses praktikas tööd tehes ‒ aga kuidas see kõik kokku sobitub?“ (Peep-Ain)
  • “KUS-i õppima minemist motiveeris mind kolm peamist põhjust. 1) Usule (tagasi) tulles pani Jumal mu südamesse õppimishuvi ja seda just vaimuliku teenimisega seotud alades. 2) Esimene piibliõppealane kogemus ja koolitus oligi just KUS-is “Jeesuse tähendamissõnade” erikursusel. Sügavas aukartuses viibisin nendes loengutes ja nendest loengutest piisas, et tunda ära Jumala ja koguduse teenimise kutse. 3) Paar aastat hiljem ütles ootamatult karjäärinõustaja: “Õpi vaimulikuks!” Ta teadis, et olen küll kristlane, aga siiski ei öelnud ma midagi talle selle kohta, et plaaniksin vaimulikus teenimises osaleda erialaselt. Kuid tema avalduses oli midagi, mis mind tema ametiruumi ukse taga kiirelt palvesse viis: “Jumal, Sina tead ja otsustad, kuhu ja mismoodi edasi!” Minule üllatuseks järgnes sellele kohe kutse tollase KUS-i rektori pastor Margus Kase poolt, kes mind õppima kutsus. Selles tajusin juba selget Jumala kutset, milles oli aukartustäratav vägi – ja see motiveeris mind tõsiselt õppima ja koolikohustust korralikult täitma.” (Janek)
  • “Ma olin mõelnud juba 2017. aastast alates KUS-i õppima tulla, kui mu hea sõbranna Kadi (Tingas) õppima läks. Nägin kõrvalt, kui äge on käia koolis, kus õpid rohkem tundma Jumalat, mitte lihtsalt konkreetset eriala. Kui saabus 2020. aasta ning olin lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia ja kolinud Tallinna, kuulsin toakaaslaselt, et ta läheb KUS-i katsetele. Mõtlesin siis kohe: kas nüüd või mitte kunagi. Kiire otsus viis järgmisel päeval sisseastumiskatsetele ja olingi juba KUS-i 1. kursuse tudeng.” (Aveli)
  • “Motiiv tekkis segastel asjaoludel. Olin äsja Soomest tagasi Eestisse kolinud ja pigem läksin kooli seepärast, et saada uusi tuttavaid kristlaskonna seast ja mingit uut rutiini, et paremini kohaneda. Huvi teoloogia vastu kujunes pigem töö käigus. Eelneval aastal olin läbinud piiblikooli, eks see ka veidi mõjutas, et suuremat tükki ette võtta.” (Elina)
  • “Motivatsioone oli mitu. Esimene ja mitte just väga vaimulik motivatsioon oli, et võtsin vastu uue töökoha, mille üheks nõudeks oli kõrghariduse olemasolu. Sobis ka see, et asun töökohta vastu võttes kohe kõrgharidust omandama. Esimene mõte oli, et kindlasti ei hakka ma õppima teoloogiat – pigem ükskõik mida muud! Siiski peale minu enda mõtlemisi-kaalumisi kutsus Jumal mind õppima teoloogiat ja seda justnimelt KUS-is. Õnneks sai see selsamal hetkel ka minu enda sooviks ja esimeseks valikuks.“ (Jaanika)
  • “Mul oli väga lihtne põhjus. Jäin töötuks ja otsisin uut töökohta. Siis sain teada, et Eesti ei tunnusta minu Venemaal ja Ukrainas omandatud teoloogilist baka- ja magistriharidust. KUS oli seejärel väga loogiline valik. Samuti oli mul juba ammu soov õppida Eesti teoloogiamaastikul, seega kogu olukord viis mind KUS-i. Eelnevad haridused andsid mulle aluse, et kiiresti (ühe aastaga) läbida KUS-i bakalaureuseprogramm.” (Roman)
  • “Jumala tahe. Ma ei tahtnud tegelikult seminari minna, see ei olnud plaan B ega isegi mitte plaan C. Juunis, kui ma lõpetasin 12. klassi, olin oma isa lõputöö kaitsmisel ja rääkisin Meegoga kui tema lõputöö juhendajaga. Meego küsis minu tulevikuplaanide kohta. Kui ta soovitas seminariõpinguid, püüdsin viisakalt keelduda. Kuid Meego vastas: „Ei, sa tuled seminari õppima.“ See oli sisseastumiseksamite suvi: ühte ülikooli ma ei saanud sisse, teise ülikooli samuti mitte. Eksamihinded olid kohutavad: see oli võimatu, et ma nii kehvasti tegin! Samal ajal võeti mind ühes ülikoolis vastu, aga minu jaoks täiesti igaval erialal (ökoloogia). Augustis sain aru, et ma ei olegi veel üheski koolis, ja kirjutasin KUS-i rektorile, et tahan proovida KUS-is alustada. Neli aastat hiljem ma ei kahetse, et Jumal lubas kõigel nii juhtuda, ja arvan, et Meego on natuke prohvet.” (Adel)
  • Mis on Sinu lemmikmälestus KUS-i aegadest?

Ühised osadus- ja palvehetked Tartu ühikas. Sisukate vestlustega elurõõmsad kohvipausid. Üllatusi ja uusi avastusi pakkuvad loengud. Pikad ühised autosõidud Tartusse (või pärast Tallinnasse). Erilised palveõhtud Nuutsakul.

Mis veel?

  • “Kindlasti see, kuidas õppejõud toetasid ja julgustasid meid edasi arenema. Lõputööd kirjutades aitasid Einike ja Toivo mind rohkem, kui ma ootasin, et mina saaks oma lõputöö hästi tehtud.” (Edite)
  • “Moment Peeter Roosimaa ainest, kus ta hakkas lahti seletama Mäejutluse erinevaid salme, lähtudes eksegeetilistest põhimõtetest. Mäletan, et ei saanud alguses kohe üldse aru, kuidas ta nende seisukohtadeni jõudis. Kuid siis sain aru, kuivõrd sügav on Piibel ning kui palju Piibli teadmistest jääb meil hoomamata, kui meie soov ei ole teksti süvitsi ja teaduslikult uurida. See andis minule esmase tõuke õppida Piiblit tundma ka teaduslikult.” (Sander)
  • “Parimad mälestused on kooliaegsetest koosviibimistest Tartus. Need olid meeleolukad ja tähendusrikkad, sageli öötundide ja hommikuste kreeka keele loengute arvelt. Elus on perioode, millele tagasi vaadates mõistad, et see oli midagi erilist ja kordumatut, lausa magusvalus meenutada. Loomulikult kuuluvad lemmikute hulka ka tähistamise hetked, kus tudengid ja õppejõud väljendasid ühiselt veendumust, et Jumalat tuleb võtta tõsiselt, aga iseennast ei tasu liiga tõsiselt võtta. Huumor teeb alandlikuks. Ja ühe väikese momendina tuleb kohe meelde mentori telefonikõne, mis tuli väga õigel ajal. Ermo võttis ühendust, et lihtsalt huvi tunda, kuidas mul läheb. See oli temast väga armas. See kirjeldab õppejõudude lähenemist asjale, kooli karakterit.” (Kaarel)
  • “Ei ole ühte lemmikut. Aga KUS-ile tagasi mõeldes kerkib ühe eredama mälestusena ikka ja jälle mälusopist esile, kuidas tegin vanameister EJ-le Tartu maja raamatukogu eesruumis individuaalselt järelarvestust mingis aines, mille nime ma ei mäleta, aga kus põhimõtteliselt õppisime Piibli-aegse Iisraeli ajalugu. Ja kuidas EJ igasuguste suunavate küsimustega kõigest hingest pingutas, et minult mõni õige vastus kätte saada. See oli mu elu kõige piinlikum arvestus ja tõstis kõvasti mu motivatsiooni mitte kunagi enam sellisesse olukorda sattuda.” (Katrin)
  • “Kuigi ma ei olnud eriti vaimustuses Tartus käimisest, arvan, et tagantjärgi on minu lemmikud mälestused seminarist ikkagi sellega seotud. Need ühised autosõidud sinna ja tagasi ning ööbimised Salemis olid üsna erilised. Kõik need vestlused ja inimesed, keda sai siis lähemalt tundma õppida. Muidugi üks eredamaid mälestusi on ka, kui seminar siiski lõpuks ikkagi Tallinnasse kolis. See oli vaimustav! Selle käigus juhtis mind Jumal ka Allika kogudusse kolmeks aastaks teenima ning sain olla Koskla maja sisseseadmise juures, käed-jalad küljes.” (Karin-Liis)
  • „Mäletan, et lõputööd tehes tundsin kerget survet, sest minu esimese lapse sünnitähtaeg oli lähedal. Palusin Jumalat, et ta aitaks mul lõputöö enne ära teha, kui laps sünnib. Kui ma oma lõpliku versiooni lõputööst ära olin saatnud, sündiski meie perre sellest järgmisel päeval ilus poiss.“ (Herkis)
  • Minu lemmikmälestus peab olema Peeter Roosimaa mentorgrupp ja just sealt lahkumine. Nad võtsid meid vastu Annelinna korteris ja alati, kui grupiga lahkusime, tulid nad aknale ja lehvitasid. See oli südantsoojendav ja andis edasi siiralt hoolimist.

    Samuti jäi meelde, et Peeter Tamm on eriline inimene. Ta võis olla küll õppejõud, aga samal ajal oli ta alati usuvend sinu kõrval.“ (Toomas)
  • “Minu lemmikmälestus on meie kursus. Iga indiviid andis meie kursusele nii palju juurde. Täna ütlen kurvastusega, et hakkan lõpetama, sest kahju on lahkuda sellest igakuisest kohtumisest ja koos õppimisest. Seda koosolemist ja neid inimesi hakkan igatsema kiirelt.” (Aveli)
  • KUIDAS SA LÕPETAKSID LAUSE: „KUS ON KOOL, KUS…“

Siin ei ole korduvaid vastuseid. Igaüks on unikaalne nagu me isegi. Tõeline mosaiigiaken!

  • “…igaühte võetakse vastu nii nagu oma peres.” (Edite)
  • “……kogudusetöö ning Piibli „kuidas?“ ja „miks?“ võivad saada vastused, mida algselt ei oodanud.” (Sander)
  • “…olen kohtunud oma parimate õpetajatega.” (Kaarel)
  • “…saab maitse suhu.” (Aris)
  • “…kõik armastavad ja teenivad Jumalat, kus tunned end alati oodatuna ja kus on alati midagi veel!” (Kadi V)
  • “…õppejõud teevad tudengitele hommikusööki.” (Katrin)
  • “…turvalises keskkonnas (ning kogukonnas) saad suurema ja avarama pildi Jumala plaanist.“ (Peep-Ain)
  • “…iga õppija saab olla Jumala käes pehme “savitükk”, mida Looja hakkab voolima ning kus igaühest saab eriline saviastja Jumalariigi tööks.” (Karin-Liis)
  • “…õpid akadeemiliselt end proovile panema ja oma distsiplineeritust kasvatama, kuid eelkõige Jumalat paremini tundma.“ (Lisete)
  • “…saad praktiliselt varustatud teadmiste ja suhetega vaimulikuks teenimistööks.” (Vahur)
  • “…õpid palju Jumala, koguduse, maailma, ajaloo, ühiskonna, teiste ja enda kohta.” (Grete)
  • „…sind ümbritsevad Jumalat armastavad elutervete hoiakutega inimesed.” (Kristel)
  • „…saab hea praktilise ettevalmistuse vaimulikuks teenimiseks koguduses. Mind on see vaimulikus teenimises väga palju kaasa aidanud. Olen lugenud raamatuid, mida ilmselt muidu ei teaks kätte võtta.” (Lauri)
  • “…Jumal valmistab sind ette selleks, kelleks Ta sind tegelikult kutsunud on.” (Janek)
  • „…saab alati vabalt mõelda, arutada, vaadata tulevikku.” (Roman)
  • „…õppisin iseseisvalt õppima Jumala sõna ja sellega seonduvat.“ (Herkis)
  • “…tuleb ilmsiks su teadmatus.” (Valve)
  • „…antakse armu.” (Riina)
  • “…võib järsku avastada, et kõik, mis varem arvasid, et juba tead Jumalast ja Piiblist jne, on ikkagi ainult väike osa sellest suurest pildist, sest avastamist on küll ja veel.“ (Aveli)
  • „…reageeritakse praegustele vajadustele.” (Elina)
  • „…tarkus elab.” (Karl)
  • „…sul pole võimalik lahkuda samasugusena, nagu sinna sisse astusid.” (Jaanika)
  • “…sünnivad Jumala suured algused.” (Rait)
  • „…sai nalja.” (Toomas)
  • „…on tunne, nagu tuleksid pärast pikka eemalolekut lõpuks koju, viskad kõik kotid ja joped seljast ning istud oma lemmiktooli, jood oma lemmikkohvi ja kuulad džässi.“ (Adel)

Ja otse loomulikult, last, but not least, KUS on kool, kus on alati midagi veel!

  • Mida soovitaksid praegu alustavatele tudengitele?

Ära jäta kodutöösid viimasele minutile. Kui vähegi võimalik, käi kõigis loengutes kohal ‒ see aitab Sul „kelgul“ püsida. Hinda suhteid, mida sellest koolist leiad: nii kaastudengite kui õppejõudude ja mentoritega. Võta õpinguajast kõik, mis võtta annab ‒ pärast on hea meel. Teooria ja praktika käigu käsikäes: koguduses kaasa teenides saad kinnistada loengutes õpitut. Ära anna alla, vaid tuleta rasketel hetkedel meelde, et Jumal ise juhtis Su just sellesse kooli. Kui on raske, küsi abi! Rumalaid küsimusi ei ole. Kui suur pilt kipub üle pea kasvama, keskendu järgmisele sammule: programm saab tehtud ühe kodutöö kaupa. Ah et seda kõike Sa oled juba korduvalt kuulnud? Järelikult on piisavalt oluline…

Mida „vanad tegijad“ veel soovitavad?

  • “Väärtusta loengupause ja mentorsuhet. Ägedaid loenguid ja seminare võid leida igast koolist, aga KUS-i loengupausid, palvused ja mentorsuhted on unikaalsed. No ja muidugi suhe koguduse ja Jumalaga ei tohiks selles KUS-i karussellis tahaplaanile jääda.” (Katrin)
  • “Loo oma süsteem õppimiseks, kus on kõik kodutööd ja lugemised ühes kohas kirjas. Kui esseesid kirjutad ja pausi teed, jäta oma mõte poolikuks, siis on lihtsam mõttelõng hiljem uuesti kätte võtta.” (Vahur)
  • “KUS-is õppides tuleb kuulata soovitusi, mida õppejuht  annab:) Igal aastal tuleks teha üks praktika, sest muidu jäävad need kõik viimasele aastale koos lõputöö kirjutamise mölluga ‒ nagu minul praegu ‒ ning seda soovitan kindlasti mitte endale tekitada.” (Aveli)
  • “Korraldusliku poole pealt soovitaksin kindlasti võimalikult kiiresti endale selgeks teha, kuidas õppekava toimib, et hiljem üllatusi ei tuleks. Näiteks, et mingit ainet loetakse alles paari aasta pärast või ootamatult saabub hetk, kus on vaja praktika-aruanded esitada. Samuti käi alati kohal, kui võimalik, isegi kui asjad on tegemata. Ja õppimiskogemuse poole pealt on oluline, et oleksid avatud meelega ‒ valmis õppima, kohtuma uute seisukohtadega ja tihtipeale ka oma arusaamu muutma või avardama.” (Karl)
  • “Avatud südant ja avatud meelt. Samuti soovitan mitte ära ehmuda endas tekkivate küsimuste ja kahtluste pärast, kui need peaksid tekkima. Jumal peab vastu kõikidele küsimustele ja ehk peabki enda senised arusaamad ja teadmised teoloogiat õppides läbi raputama, sest osa nendest arusaamadest ei pruugi olla õiges kohas ehk siis teoloogiliselt õiged.“ (Jaanika)
  • “Soovitan kannatlikkust. See võib olla tunnel, kust valgus hakkab alles pärast lõppu paistma.” (Elina)
  • “Soovin pikka meelt, püsivust; ja ärgu ta arvaku, et siin kergemini läbi saab kui mujal.” (Valve)
  • “Värsketele soovin julgust astuda välja: praktika olgu käsikäes teooriaga.“ (Marek)
  • Mt 7:7: “Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.” Aga ka seda, et kõigi kohustuste keskel oskust leida hetki hingamiseks Jumalas, sest koolitöid võib vahel tunduda, et kuhjub kogu muu elu kõrval, kuid oluline on nende hulgas mitte pead kaotada. Ja nagu ütles õpetaja Laur Tootsile: “Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee hästi.” (Karin-Liis)
  • “Ma soovin, et iga kooli astuja usaldaks Jumalat ja seda ka siis, kui tundub, et kõik on lootusetu. Ole kindel selles kutsumuses, mis Jumal on Sulle andnud. See võib kõik kõlada kulunult, kuid see on Tõde. Iga kooliga seotud ülesanne saab täidetud, kui palvetada, paluda sõbral palvetada ja minna usus edasi. Iga väike samm on Jumala silmis oluline, Tema näeb ja teab ning oskab kõike suurepäraselt ajastada ja lahendada. Oluline on omada usukaaslasi, kellega oma teekonda jagada ning suhelda-suhelda-suhelda. Keegi ei saa aidata, kui me pole valmis oma kahtlusi või rõõme ja väljakutseid jagama.“ (Lisete)
  • “Kindlasti minna lõpuni ‒ mul oli ka mõtteid, et raske on, koormus on tõsine, aga tulemus on magus. See on nagu meie kristlik teekond ‒ ei ole lihtne, aga lõpp on kindlasti magus.” (Roman)
  • “Silmi, mis näevad ja kõrvu, mis kuulevad.” (Herkis)
  • “Hea oleks enne KUS-i õppima tulemist omandada enne teine eriala. Paulus oli ka elukutselt telgitegija.” (Argo)
  • “Õpingute kõige raskematel hetkedel meenuta endale, et kuna sa oled siin, siis Jumal lubas seda. Raamatuid võib lugeda diagonaalselt ja esimene kursus on kõige raskem, kuid edaspidi läheb kergemaks. Kokkuvõttes, mis iganes juhtub, seminaris õppimine on seda väärt.” (Adel)
  • Mis on kõige olulisem, mille KUS-is õppimisest edasiseks eluks kaasa said?

Sügavam usk Jumalasse. Laiem arusaam Piiblist ning maailmast. Aja planeerimise ning prioriteetide seadmise oskus. Teadmine, et Jumal kannab ka väga rasketest aegadest ja keerulistest ülesannetest läbi. Väärtuslikud sõprussuhted ja eeskujud. Tööriistad iseseisvalt sügavamalt Piiblit uurida.

Mis veel?

  • “Kõik ei ole nii, nagu mina arvan, näen või õigeks pean. Jumala Riik on kirju ja seda igas mõttes.” (Jaan)
  • “Ma ei tea, kas see on kõige olulisem, mis KUS mulle eluks kaasa andis, kuid see on asi, mis mulle meelde on jäänud. Varasemalt mõtlesin, et homileetika on asi, mis pole minu jaoks. Kuhugi peab ju oma elus piirid tõmbama. Tutvudes ja tegeledes selle ainega sain aru, et tegelikult on jutlustamine väga huvitav kõnepidamise liik ja mulle meeldib sellega tegeleda.” (Kristel)
  • “Kõigile küsimustele ei ole alati lihtsaid ja üheseid vastuseid. Teinekord pean olema valmis oma eelnevad teadmised uuesti läbi mõtlema. Pastor Leho Paldre loengus käsitlesime ühel korral teemat “Müüt ja tegelikkus Piibli valgel”. See oli huvitav, kui mitmeid seisukohti me kristlastena omame, aga tegelikult ei leia me Piiblis nendele kinnitust. Õppejõule meeldis alati öelda: “Kirjakoht palun!” Teine asi, mis jutlustamisel kasuks tuleb: kirjakohad on alati kontekstis, tunne konteksti ja tunne tausta, see aitab sisule paremini pihta saada.” (Lauri)
  • „Jumal on kõik targalt kavandanud. Ta teab, kellega elus kohtuma pead, mida õppima, milleks pingutama ja mis on kõige selle eesmärk.” (Grete)
  • “Teadmine-tunne, et armust juhitult on kõik võimalik.” (Riina)
  • “Alandlikkus tõe kuulutamisel. Tõde on ikka tõde, aga minu arusaam tõest võib olla liiga kitsas.” (Toomas)
  • „Kogemus suurepärasest organisatsioonikultuurist, head sõprused, sügav uudishimu Jumalast ja Tema loodud maailmast ning tahe Tema loos jätkuvalt kõigega panustada ‒ nii oma koguduses kui laiemalt.“ (Karl)
  • „Tuletan sageli meelde KUS-is õpitud eksegeesi esimest sammu: „Kui Piibli kirjakohale otsa vaadata, tuleb kõigepealt märgata enda esmamuljet ja milliseid tähelepanekuid, küsimusi, emotsioone, mõtteid ning mälestusi see minus põhjustab?“ Mu arvates on see oluline meelespidamine, et oleme enda hinnangutest ja eelarvamustest mõjutatud, ka Piibli tõlgendamisel. Või eriti just Piibli tõlgendamisel. Vahel igatsen, et kristlased peaksid seda põhimõtet paremini meeles.“ (Elina)
  • “KUS-i lõpetades lubasin endale, et mitte ühtegi lõputööga kooli enam. Nüüd kirjutan magistritööd Tartu Ülikoolis erialal, millel töötamiseks 10 aasta eest selle ettevõtluse alustamise toetuse sain. Mentorsuhtest võtsin kaasa mentori sõnastatud tõdemuse, et olen tugeva intellektuaalsuse ja emotsionaalsusega. Aitab mul mitte hulluks minna olukordades, kus tundub, et intellektuaalne peaks olema ratsionaalne ega tohiks olla emotsionaalne. Ja ei saa jätta mainimata, et jutluste ettevalmistamisel ning koguduse osaduses kirjakohtade üle arutlemisel on tohutult abiks oskus Biblehub’ist interlinear-tõlkeid ja Strongi konkordantsi vaadata koos KUS-ist saadud algteadmistega Piibli heebrea ja kreeka keelest.” (Katrin)
  • “Jumal kannab kõigest läbi ning teeb sageli üle meie palvete.” (Triin K)

Oota… ma vist sattusin hoogu. Mida ma siin nüüd kirjutangi? Mu lõputöö on ju ammu esitatud. Oi, see pidi olema artikkel Teekäijasse! Kas mulle KUS-is ei õpetatud, et lubatud tähemärkide arvu ei tohi lõhki ajada? Mis ma teha saan: nii mulle kui mu kaaslastele meeldib KUS-ist rääkida! Nagu Sa näed, siis Kõrgem Usuteaduslik Seminar (ehk KUS) ongi nagu Jumala vitraažaken: iga väike kild tervikpildis omal kohal, peegeldamas edasi Jumala valgust. Kui Sa nüüd tunned, et tahaksid rohkem kuulda – või lausa õppima minna – siis pea meeles: KUS-is on alati midagi veel. Mina soovitan seda teekonda soojalt. Üks turvahoiatus ka siia lõppu: ettevaatust, KUS-is õppimine võib muuta Sinu elu. Te sisenete omal riskil, allakirjutanu tulemuste eest ei vastuta.