Leili ja Tanel Vainura 20 aastat Nuutsakul

[Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 2025/4. Fotod: erakogu]

1. aprillil 2005 läks noor abielupaar Leili ja Tanel Vainura Jumala kutsel tööle Nuutsaku puhkekeskusesse. See 1969. aastal ehitatud suvila on läbi aastakümnete just paljuski tänu Leili ja Taneli julgele tegutsemisele kujunenenud armastatud laagripaigaks liidu kogudustele. Pärast 20 aastat Nuutsakul on paslik heita pilk meie koguduste suviste tegemiste epitsentris elava ja töötava pererahva käidud teele ning mõlgutada mõtteid tuleviku suunas. Kohtun nendega hiliskevadisel paduvihmasel päeval lokkava roheluse keskel Nuutsaku kompleksi südames – Leili ja Taneli hubases väikses järvevaatega korteris. 

10 aastat tagasi võtsid nad samas vastu Ulvi Põllu, kes tol korral Teekäija lugejatele nende elukäigust ja Jumala imelistest tegudest kokkuvõtte tegi. Neid detaile käesolevas artiklis ei korrata. Tasub üles otsida Teekäija 2015. aasta septembri (9.) number või kiigata veebiarhiivi aadressil https://teek.ee/teemad/8-persoon/1596-leili-ja-tanel-oleme-selleks-et-teenida

Millal te kumbki esimest korda üldse Nuutsakule sattusite? Milline oli see paik siis?

Tanel: Mina sattusin ühel korral siin saunas käima seminari õpingute ajal (2000ndate alguses – toim.). Tulime pimedas ja läksime pimedas. Seetõttu eriti midagi ei näinud.

Leili: Mina käisin vist isegi kaks korda enne meie tööle asumist siin seminari õpingutega seoses. Mäletan, et teise korra ajaks oli juba algust tehtud maja laiendamisega. 

Mis tundega te siia tööle asusite? Kas ees ootava töö maht ära ei ehmatanud?

Leili: Olime noored ja hakkajad! Ei osanud eriti muretseda sellise asja pärast. 

Tanel: Kui me siia tulime, oli töö maht tegelikult palju väiksem, kui see on praegu. Tol ajal ei olnud siin näiteks ühtegi kämpingut. Laagreid oli ka vähemalt kaks korda vähem.

Mis on 20 aastaga Nuutsakul muutunud?

Leili: Lisaks kämpingute rajamisele oleme näiteks järve äärde uued sillad ehitanud, maja ja saun on üle värvitud ning saanud uued katused, majale ehitasime söögisaali kõrvale terrassi, paigutasime lõkke koha ümber ja lisasime grillkoja. Ümber puude on paigaldatud mõnusad istumiskohad. Lapsi rõõmustab mänguväljak. Metsa sees teise järve ääres on laudrada, mis algab ronimisrajaga. 

Esimesel aastal oli meil praeguse kämpingute platsi peal puude juures üks känd. Istutasin sinna tumesinise võõrasema. Üks vanem abielupaar istus kord oma toolidega selle juures – ma ei mäleta, kas nad olid telgiga või kuidas – ja proua kiitis, et nii ilus on see lilleke. Ta julgustas mind hoovi kaunistamisega jätkama. Sellest ajast olengi võtnud eesmärgiks siia ümbrusesse ilu luua. Isegi kui lapsed jooksevad ning arvatakse, et nad ei oska lillepeenraid hinnata, siis tegelikult on see just võimalus neile näidata, kui hea on ilu keskel olla.  Nüüd on meil vähemalt 8 lillepeenart!

Imestatud on näiteks klaastaldrikute kasutuselevõtu üle. Pärast köögi remonti vahetasime ka nõud välja, sest plastikut oli väga keeruline hooldada. Need lendasid pesumasinas ringi ja puhtaks oli raske saada. 

Mulle meeldib asjad detailideni läbi mõelda ning köögis soovisin, et kõik oleks täiuslik. Oleme õppinud ise märkama, mida oleks vaja teha, lisada või parandada, et keskust arendada ning külastajasõbralikumaks muuta. 

Võrreldes keskust varasemaga, on näha, et tohutu töö on ära tehtud. Kõik see nõuab haldamist ja hoolt. Kuidas te sellega toime olete tulnud?

Tanel: 2011. alustasime ameeriklaste eestvedamisel 10 kämpingu ehitamisega. Nemad on meile aastaid suureks abiliseks olnud ja erinevates töödes kaasa löönud. 2019 valmis viimase asjana nende abiga veel suur kuur. Pärast seda pole ameeriklased enam siia tulla saanud.

Alates 2007. aastast on meil olnud suvehooajaks abilised.

Mõned aastad tagasi liitus meiega ka 10 Narva ja 10 Tartu noorest koosnev malev, kes kevadistel töödel kaasa aitab. Viimastel aastatel on ka meie oma lapsed saanud suveabiliste rolli täita. Oleme püüdnud leida suviti aega puhkuseks, mil läheme nädalaks-paariks ära ja koha peal töötab asendaja.

Leili: Oleme igaühele tänulikud, kes on selle 20 aasta jooksul siin käinud ja kas või reha käes hoidnud! See inimeste hulk on tegelikult väga suur. Ainult kahekesi siin palju ära teha ei jõua. 

Tanel: Mäletan, et ühel aastal, kui me puhkusel olime, koristas üks laager keskuse tervenisti ise ära. See oli nende poolt väga suur asi, sest tookordne abiline käis oma põhitöö kõrvalt siin. Laagrilised märkasid seda olukorda ja tõttasid appi. 

Kuidas Nuutsaku rahaliselt toime on tulnud nii suurte investeeringutega?

Tanel: Tänu Valduste OÜ juhatusele, kes on eraldanud enamuse vaja olevast rahast, oleme saanud Nuutsakut arendada. Aga kui näiteks ameeriklased käisid peamaja katust vahetamas, siis katsid nemad kogu ehituse kulu. Üleüldse olen tohutult imetlenud nende ohvrimeelsust. Kogu oma kahenädalase puhkuse kulutasid mitmed ameeriklased meie abistamisele. Lisaks ajalisele ressursile maksid nad ise oma lennupiletid ning tegid Nuutsakul vabatahtlikku tööd.

Leili: Suuresti tänu ameeriklastele olemegi jõudnud sellise Nuutsakuni, mida täna näeme ja nautida saame.

Tanel: Tõenäoliselt poleks me arendanud keskust nii kiiresti ja nii suures mahus, kui meil poleks olnud seda heas mõttes survet ameeriklaste poolt, et nüüd on vaja see või teine projekt ära teha, kuna nad said tulla Eestisse.

Milline on Nuutsaku argipäev?

Leili: No näiteks mõni päev on 6 tundi muruniitmist ja 6 tundi koristamist! Jagame siis ülesanded omavahel. Töö ei lõpe sellises keskuses kunagi otsa. Kuna puit mädaneb ja laguneb suhteliselt kiiresti, siis tuleb palju ka remontida ning parandada.

Tanel: Mõnda asja renoveerime juba kolmandat ringi. Lisaks sellele tuleb üsna tihti tube üle värvida. 

Päevad on erinevad. Arutame läbi, mis on vaja teha ja millal me saame seda teha. Näiteks suvel suuremaid ehitustöid teha ei saa, need jäävad kevadesse ja sügisesse. Saame päris palju oma aega ise planeerida. 

Kas ja kuidas on Nuutsakul puhkajate koosseis aja jooksul muutunud?

Tanel: Mõned kogudused on läbi aegade – nii enne meid kui meie ajal – igal suvel Nuutsakul laagreid pidanud. Osa külastajaid vahetub igal aastal. Viimastel aastatel on näiteks venekeelsed kogudused Tallinnast ja Narvast meid avastanud. Nende hulgas on ka kogudusi, kes meie liitu ei kuulu.

Leili: Me oleme avatud tegelikult kogu aeg. Mitte ainult laagritele. Julgustame iga lugejat meiega ühendust võtma laagrite korraldamiseks! Saame hea meelega uute inimestega tuttavaks ning näitame keskust kõigile huvilistele.

Kuidas on Jumal teid selle 20 aasta jooksul vorminud?

Leili: Varem ma näiteks pahandasin, kui leidsin kusagilt peidetuna mõne katkise asja. Praegu ma sellistes olukordades lihtsalt imestan. 

Tanel: Seda juhtub ikka, et midagi läheb katki. Oleme tänulikud, kui ütlema tullakse ega praga kellegagi.

Leili: Minu jaoks on Jumala juhtimist näha ka igapäevases töös. Näiteks on mitmeid juhtumeid, kui enda arvates olen kõik korda teinud, aga sisimas midagi kripeldab ja Jumal annab märku, et kontrolliksin teatud kohti veelkord. Kuigi olen väsinud ja kindel, et viimne kui detail on paigas, lähen ikkagi. Selgub, et ongi mingi probleem veel lahendamata või midagi kusagil pahasti. Tänan Jumalat nende märguannete eest, et enne uut laagrit vajalikud tööd tehtud saavad. Sellist kuuletumist olen aja jooksul harjutama pidanud.

Üks valdkond, milles oleme pidanud õppima, on inimeste erinevad ootused meile kui pererahvale. Kuigi me oleme siin tööl, ei tähenda see, et meist peaks eemale hoidma ega tohi segada. 

Tanel: Oleme näinud, et Jumal toob läbi kõikidest aegadest. Olen tänulik, kui kõik on hästi, ka „pisiasjade” eest, näiteks puhta joogivee eest.

Kas on ette tulnud olukordi, kus mõtlete ameti vahetamisele?

Tanel: Rohkem kui üks kord. Eriti algusaastatel tekkis augusti keskpaigas väsimus. Mitte tööst, vaid sellest, et pidevalt on inimesed ümberringi. Olen loomult vaikust ja rahu armastav inimene, mistõttu mulle meeldib, kui uksest välja minnes ümbritseb mind vaikus. Aastatega oleme õppinud oma vaimset tervist hoidma ja selle väsimuse tekkimisega arvestama. 

Leili: Minu jaoks oli kolmas aasta kõige keerulisem. Enim ehk just inimeste erinevate ootuste tõttu. Vahepeal käisin isegi õppimas. Alustasin kunstiga ning lõpetasin Räpinas maastikuehituse eriala.

Tanel: Vahel mõtlen, kas olen liigselt mugavustsoonis. Et äkki ei viitsigi enam midagi muud teha.

Leili: Minu jaoks on alati kuklas olnud teadmine, et Jumal on selle töö meile andnud. Me usaldame 100% Teda. Jumal annab ja Jumal võtab. 

Tanel: Püüame taibata õigel ajal, millal on sobiv lõpetada. Et me ei magaks maha seda õiget hetke.

Ehk siis 20 aastat veel, eks?

Tanel: Me arvasime, et sa seda küsida võid! Täpselt ei tea.

Leili: Kuna pensioniiga kogu aeg tõstetakse, võib sellest 20 aastat väheks jääda… (naerab)

Tanel: Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pigem ei, ma arvan. Aga tegelikult me seda öelda ei oska. Vaatame, kuidas Jumal juhib.

Leili: Ühest küljest oleme me siin tööl, aga teisalt on meie lapsed siin sündinud ja nende jaoks on see juba kodu. Kes ikka tahaks oma sünnikodust ära minna?

See on tõesti huvitav nüanss, et teie olete siia tulnud, aga teie pojad on siin sündinud. Nende side selle paigaga on hoopis teistsugune.

Leili: Jah. See ongi selline mõtteviisi küsimus kogu aeg. Kui me oma korteri uksest välja astume, olemegi tööl. Kas sa võtad oma lapsed kogu aeg tööle kaasa? Seda tööd ei saa kuidagi distantsilt teha. Pool aastat proovisime nii, et elasime Viljandis korteris.

Just samal hetkel kaob majast elekter. Alarmid hakkavad piiksuma ja Tanel tõttab olukorda lahendama.

Leili: Ja kui juhtubki näiteks, et tuletõrjealarm hakkab keset ööd tööle, sest mingi sitikas on sinna sisse pugenud, siis on terve maja häires. See lihtsalt juhtub. Või nagu praegu intervjuu käigus elektrikatkestus. Selliseid olukordi ei saa ette planeerida ega distantsilt lahendada. Just sel põhjusel ongi oluline, et elame siin koha peal.

Kas te olete siin töötamise heaks pidanud ka millestki loobuma?

Tanel: Ma arvan, et meil on pigem vastupidi. Oleme palju juurde saanud. Jah, suvel on kiire ja kirikusse ei jõua. Peame pühapäeviti hoopis koristama. 

Teil on teenistused ju siin samas koha peal!

Leili: Jah, seda küll ning kasutame neid võimalusi jõudu mööda, aga kui pärast peame veel 6-7 tundi koristama ning füüsilist tööd tegema, on isegi siin teenistusel käimine minu jaoks üsna keeruline. Mina lähtun sellest, et Jumal on mulle selle töö andnud. Kui Tema on pannud mind pühapäeviti koristama, siis ma teen seda. Ma võtan selle hingamise mingil teisel ajal. 

Tanel: Väljaspool laagrihooaega on meil väga palju vabadust. Me valime ise, millal midagi teeme. Peaasi, et kõik tehtud oleks. See on väga suur pluss.

Leili: Mulle meeldib, et me saame väga palju ise otsustada ja öelda, kuidas siin midagi arendada ja ise oma töökeskkonna luua. Ise disainime ning valime. Meil on kujunenud väga hea koostöö. Tavaliselt on nii, et minul tekib mingi idee ja Tanel ütleb, kuidas seda teostada saaks.

Kui te olete 20 aastat siin koos vastu pidanud, olete vist väga hea tiim?

Leili: Eks meil ole olnud ikka väga raskeid aegu ka, millest Jumal on meid läbi kandnud. 

Aitäh jagamast, armas Nuutsaku pererahvas! Õnnistatud teenimist järgnevateks aasta(kümne)tekski!

Tutvu puhkekeskuse võimaluste ja ajalooga kodulehel nuutsaku.ee!