Mari-Ann Luhamäe, keda sõbrad-tuttavad hoopis Anuks kutsuvad, avab oma Võõpsu kodu, et saaksime teha salvestuse tema usuelu kogemustest. On septembrikuu suvine pühapäeva pärastlõuna. Hommikul alustas Selise koguduses uus pühapäevakooli hooaeg. Anu on juba mitmeid aastaid elutarkusest ja Jumala armastusest tulvil õpetaja, kes veel küpses eas otsustas lastetöö väljakutse vastu võtta. Ja ta ei ole seda kahetsenud!
Alljärgnevalt mõned olulisemad seigad tema jagatud tunnistusest.
Olen pärit siit samast Võõpsust, Setomaa vallast. Koolis käisin Räpinas ja pärast seda suundusin Tartu ülikooli bioloogiat õppima. Seejärel suunati mind Mustveesse õpetajaks. Seal jõudsin töötada 3 aastat, misjärel abiellusin ja kolisin Jõgevamaale Sadalasse, kus töötasin kokku 37 aastat, muuhulgas 1989. aastast ka õppealajuhatajana.
Vanemate eeskuju
Sadalas oli kogudus. Kui ma sinna esimest korda läksin, oli seal just pandud koguduse vanemaks Aare Tamm. Minu abikaasa töötas koos temaga kohalikus võitööstuses. Tänu Aarele sai temagi Jumala asjadest teada, kuid mina sel ajal päästetud veel ei olnud. Ema-isa olid usklikud ning kuulusid Mooste kogudusse ja ma teadsin seeläbi usust väga palju. Oskasin lapsest saadik juba ema õpetuse järgi palvetada. Hiljem olime tihti suviti Võõpsus minu vanemate juures, kust ei puudunud ühised õhtupalved, milles ema ka minu enda lapsi palvetama õpetas. Näiteks minu tütrele õpetas ta sellist palvet: „Jumal, valgusta ikka ka minu silmi!”. See sündiski, kui ta hiljem oma elu Jumalale andis. Küllap oli see just lapse siiras palve, mida Taevaisa nõnda kuulis!
Usuletulek
Päästetud sain 1992. aasta suvel ning järgneval aastal sain ristimisejärgselt Sadala koguduse liikmeks. Miks selle sammu tegemine nii kaua aega võttis? Ma polnud õpetajana mingil põhjusel varem valmis isikliku usu juurde tulema. Nüüd tagantjärele mõeldes on huvitav küsida, kas oleksin saanud toona usklikuna jätkata koolis töötamist. Ma ei oska seda öelda, aga natuke kahju on küll, et ma oma otsust varem ei teinud.
Kui tuli Eesti uus vabadus, tundsin nagu keegi oleks mu südames öelnud: „Nüüd on, Anu, sinu aeg!” Kogesin mingit seletamatut igatsust. Näiteks vaadates ilusat loodust, teadsin, et on midagi rohkemat ja suuremat, kuid mul polnud isiklikku suhet Loojaga. Teadsin kindlasti, et see on minu kutsumise aeg – kas nüüd või mitte kunagi.
Päästetuna hakkasin niisiis Sadala koguduses käima, kus tol ajal oli pastoriks Feliks Viira. Mind võeti seal väga suure armastusega vastu. Alati tundsin kogudusse minnes seda armastust lausa füüsiliselt. Seal oli toona palju rohkem rahvast kui praegu.
Teekond läbi kaotusvalu
Abikaasa jäi neeluvähki. Enne seda oli ta ka napsutaja. Meil olid parasjagu Sadalas pastoriks Eenok Palm ning kolmapäeviti peeti ikka palvetundi. Andsin seal alati palvesoovi oma mehe eest. Samas olin just kusagilt raadiost kuulnud, et joodikute eest pole ju mõtet paluda – ega siis Jumal viinapudelt käest ära ei võta! Aga minu abikaasa puhul taipasin, kuidas Jumal võttiski viinapudeli käest selle haiguse kaudu. Jumalal on omad teed.
Abikaasa viimane eluaasta oli tagasi vaadates meie abielu kuldaeg – see oli hoopis erinev sellest ajast, kui ta polnud haige. Ma küll ei tea, kas ta oma asjad Jumalaga päriselt korraldas, aga mul on see lootus. Oma viimasel päeval väitis ta end ikka igavest elu uskuvat.
Meil oli kokku 4 last: pojad Tiit, Priit ja Timo ning tütar Liis. Priit jäi aga 28-aastaselt Siberi mägedes matkates laviini alla. Kas tal seal lume all oli võimalust meelt parandada, ma ei tea. Paar kuud enne seda, 2002. aasta alguses oli surnud mu abikaasa. See oli raske aeg, kus ma samas tundsin, et Jumal on kõige ligemal. Sellistes hetkedes ei olegi muud lohutust. Tundsin lausa Jumala füüsilist tuge sel ajal. Kui ma poleks olnud päästetud, ei oleks ma osanud kusagilt abi otsida.
Teade poja surmast oli minu jaoks šokk, aga järgmisel hommikul mängis mu toas Pereraadio. Imelikul kombel olin öösel isegi magada saanud, ehkki hommikul pidin tõdema kohutavat reaalsust. Samal ajal kõlas raadiost hommikupalvus ja laul sõnadega: „Me ei tea seda, palju meil rännata veel”. Ma seisin seal üksi keset magamistuba ja tundsin, kuidas keegi võtab mul ümbert kinni ja ütleb: „Ema, ära muretse!” See oli nii reaalne!
Kui poeg kaugelt Siberist koju toodi, oli meil palvemajas juba kõik valmis pandud. Teised läksid teda sinna vastu võtma, mina aga jäin koju. Korraga tundsin nii tohutu suurt ängistust, et arvasin end kohe surevat – rahulikult, nagu mu abikaasa oli mu käte vahel surnud, kuid see tunne oli nii kohutav. Ma ei osanud teha midagi muud kui paluda Meie Isa palvet. Mitte ühtegi teist sõna ega palvet ei osanud ma kuuldavale tuua, ainult see meenus. Lugesin selle kõva häälega oma toas – ja ime! – sellest hetkest kadus kogu rõhumine, ka füüsiline halb olek möödus äkitselt. Sain asuda täiesti rahulikult vajalike toimetuste juurde. Nii eriline oli see kogemus! Kui meist endast enam midagi võtta ei ole, on Jumala Sõna see, mis rahu toob!
Ma ei tea päriselt, kus need kallid oma igavikku veedavad. Meenuvad Osvald Tärgi sõnad ühele lesestunud naisele, kes küsis oma mehe igaviku kohta: „Ma ei tea, aga ma tean seda, et kõik on õiglase Jumala kätes.”
Eks on kurbi hetki ikka ette tulnud. Nutad oma nutmise ära, aga Jumal on see, kes kannab.
Kristlasena klassi ees
Kuigi ma oma töö alguses veel päästetud ei olnud, andis Jumal ikkagi kuidagi erilise võime lapsi armastada sellistena, nagu nad parasjagu olid. Oli näiteks vaesematest peredest lapsi, kellega teised õpetajad tõrelesid nende räpasuse või muude ebameeldivuste pärast, kuid Jumal andis tarkust mõista nende olukorda. Hiljem, taasiseseisvunud Vabariigi ajal, kui koolis sai võimalikuks õpilastel õpetajale halvasti öelda, ei olnud minul tavaliselt selliste lastega probleeme. Püüdsin kõigisse mõistvalt suhtuda, teades, et Jumal armastab seda inimest. Aga see ei tule iseenesest. Seda peab paluma! Peab paluma armastust laste vastu. Minu meelest ongi koolis kõige tähtsam armastus inimese vastu. Kui me vaid suudaksime nii armastada, nagu Jeesus armastas! Igat last! Ainult siis saab oodata tulemusi.
Pedagoogikas oli igas tunnis vaja eristada õpetuslikku ja kasvatuslikku eesmärki. Kui ma juba kristlane olin, püüdsin alati kasvatusliku poole peale just midagi Piibli õpetusest tuua, näiteks viisakus, vanemate austamine jms teemad.
Kuna olin bioloogia õpetaja, pidin lastele muuhulgas ka darvinismi õpetama. Alguses täitsin selle koha nagu kord ja kohus, mõtlemata eriti, kas ma ise usun sellesse. Päästetuna aga selgitasin lastele, et on olemas erinevaid teooriaid maailma tekkimise kohta. Ütlesin, et meie õpikus on kirjas üks teooria, aga isiklikult ma seda küll ei usu. Mina usun, et Jumal lõi maailma. 9. klassi õpilasele piisas sellest. Võimalik, et enne Vabariigi taastamist poleks ma saanud niimoodi ütelda, aga see kogemus mul puudub.
Alati püüdsin lastele oma isiklikke kogemusi jagada. See muutis tunnid huvitavamaks ja õpilastele arusaadavamaks. Kasutasin päris palju omaenda näiteid ja juhtumisi.
Koguduse eestpalve roll
Minu tööaja lõpupoole anti mulle õppealajuhataja ametist hoolimata üks probleemne klass juhatada, kellega keegi teine hakkama ei saanud. See oli 8. klass, kus oli muuhulgas uusi poisse mujalt paikadest. Kogu aeg käidi selle klassi peale kaebamas. Olin nendega väga hädas.
Ühel õhtul tundsin, et ma enam ei jõua. Esimest korda elus sain aru, mida tähendab, et lained löövad üle pea kokku. Samas tundsin, et ma nii armastan neid lapsi! Palvetasin tol õhtul, aga andsin ka koguduses eestpalve selle klassi pärast.
Saabus sügisvaheaeg. Õpilaste tulemused olid kohutavad: palju puudulikke hindeid tunnistustel ja kolleegide negatiivne tagasiside. Ütlesin tunnistusi jagades neile: „Tammsaarel oli ikka õigus, kui ta väitis, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Lapsed, ma tõesti armastan teid kõiki.” Sain seda neile südamest ütelda! Kõik olid vait. Küllap nad said minust aru.
Käisime tol sügisel ka ühel üsna väljakutseid pakkuval matkal – pidime ühest soost Kalevipoja kivi üles otsima. 4 km soos ja üle vesiste kraavide ronimist. Aga need poisid olid siis nii vahvad: ronisid ruttu üle kraavide ja ulatasid käe teiste abistamiseks. Kiitsin neid selle eest korralikult.
Kui saabus jõuluvaheaeg, toimus midagi, mida minu klassijuhataja staaži jooksul polnud kunagi varem juhtunud. Igaüks tuli kättpidi mulle häid jõule soovima. See oli väga südamlik hetk – kõik tulid sedasi. Tavaliselt õpilased nii ei käitu. Nad olid aru saanud, et hoolin neist päriselt.
Sealt edasi läkski ainult paremaks ja midagi hullu kevadperioodil enam ei juhtunud. Kogesin väga elavalt, kuidas koguduse eestpalve kannab! Jumal aktsepteerib koguduse palvet väga. Ehkki Ta kuuleb igaühe palvet, on Jumala rahva ühises palves eriline vägi.
Üks kord oma elus ma jätsin palve esitamata. See oli siis, kui Priit läks Siberisse matkale. Hingevaenlane ütles tol korral: „Ah, mis temaga ikka juhtuda saab!” Tagantjärele olen tihti mõelnud sellele loole. Ise palvetasin küll kogu aeg, aga koguduses jätsin eestpalve toomata, kuigi südames oli. Isegi kui mõnda palvet igal nädalal koguduse ette toon, ei maksa seda häbeneda!
Tagasi kodukohas
Mu tööaeg sai otsa 2008. aastal. Kuna ema-isa olid mõned aastad enne seda igavikku lahkunud, otsustasin Sadalast tagasi Võõpsu kolida. Siin olid kohalikud vennad ja lisaks veel Räpinast mõned, kes mind ikka Selisesse kaasa kutsusid. Nende teekond jumalateenistusele möödus minu majast ja mind oli siit hea peale võtta. Sedasi ma Selise koguduses käima hakkasingi. Mind õnnistati seal liikmeks 2009. aasta veebruaris. Olen sestsaadik Selises teeninud nii, nagu olen osanud.
Koguduse noored täiskasvanud juba tegid lastetööd, aga kui neil endal lapsed sündisid, läks abi tarvis. Ühel päeval tuli koguduse lastetöö juht Kristi Järg minu juurde ja pakkus võimalust pühapäevakoolis õpetama hakata. Tartus olid parasjagu tulemas lastetöö kursused. Kogudus tasus osavõtutasu ja kuna mul ühtegi takistust ei olnud, pidin nõusse jääma.
See oli väga kasulik kogemus. Väikeste lastega polnud ma koolis otseselt töötanud. Kursusel anti häid näpunäiteid, varustati materjalidega ja innustati igati. See andis kindlust ja julgust tunnis laste ette minna. Saime isegi näidistunnid kursusel läbi teha ning sellele kohe ka tagasisidet. Jäin väga rahule.
Piiblilood on mõistetavad igas vanuses. Kõik saavad aru vastavalt oma eale. Rõhuasetus on sellel, et iga laps õpiks isiklikult tundma Jeesust. Sestap on hea, kui lapsed käivad väiksest peale tunnis ning õpitu kinnistub hästi.
Ehkki ma laulda ei oska, pole see takistuseks, sest seda osa täidavad teised õpetajad. Näiteks on meil vahel Juhhei lastekoori laulud osa tunnist. Meisterdamist ja teisi kinnistavaid tegevusi suudan küll läbi viia. Alati kõnetab lapsi isikliku usuelu kogemus. Jagan oma lugusid ja püüan Piibli tõdesid laste jaoks igapäevaeluga siduda.
Tunnen suurt kergendust, et meil on kõik materjalid olemas: lood, pildid, rõhuasetused, ideed mängudeks ja meisterdusteks. Nii sujub tunni ettevalmistus ladusalt.
Pühapäevakool kogu eluks
Laste õpetamine on väga tähtis! Jumal on mulle nii armuline olnud, et on lasknud mul sündida usklikku perre. Mõtlen tihti sellele – milline võrratu eesõigus! Aga vahel ma ei oska end võrrelda nendega, kes pole Jeesusest midagi kuulnud. Veel enam – kes pole ka lapsena midagi kuulnud. Kui ühel hetkel läheb elus seda pühapäevakoolis saadud õpetust vaja, siis haarad sellest kinni nagu omaenda ema manitsustest! Need on nagu teemantid tuha all. Muidu ei mäletagi, et seal midagi on, aga kui tuleb vastav olukord – kas või majapidamises – siis meenub: „Aga ema ütles nii…”
Seepärast ma usun, et pühapäevakoolis laotud vundament on lapse jaoks ülioluline. Isegi, kui ta hiljem valib maailma teed, on tähtis, et inimene õpib maast madalast koguduses käima. Siis pole see koht tema jaoks võõras. Kui siis ühel hetkel ta kogeb Jumala kutset, on kerge kiriku uksest sisse minna, sest ta teab, mis seal toimub.
Mari Järg, Selise kogudus
