Nina on pärit linnast, mida ametlikult kaardile ei kantud ja saladuses hoiti ka sealset aatomirelvatehast. Jumal tõi ta kaugelt Uuralist aga Eestisse. Nüüd tegutseb naine Jumala abiga Narvas, pakkudes mõistmist, lootust ja tähelepanu lastele, kes elavad oludes, millest paljudel meist pole aimugi. Intervjuud Ninaga aitas tõlkida Mirjam Temonen.
Narva korrusmajade rajoonis on suur mitmekordne ühiselamu, mille pikkades kitsastes koridorides on nii paremat kui vasemat kätt tihedalt üksteise kõrvale pikitud uksed. Iga ukse taga on elamine, kus ruumi oma 16 ruutmeetrit. Elanikke on 243 – vanad, noored, lapsed. Selle sotsiaalmaja koridorides on õhk rõske, raske ja läppunud. Aga on kaks ust, mida avavad kolm korda nädalas lapsed ja noored, et pääseda teistsugusesse maailma. Need on lastetoa uksed: kaks imeväikest tuba, mille seinad on võõbatud heledaks ja aknad on pestud säravaks. Ühes toas mängivad mudilased ja teises toimetavad suuremad lapsed. Südamlik ja energiline tädi Nina tegeleb nendega juba aastaid.
Imekombel mahutakse napile pinnale laudade taha mängima, vestlema ja sööma. Tehakse isegi kinoõhtuid ‒ popkorniga! Selleks tõmmatakse ruloo akna ette ja pannakse videoprojektorist käima mõni tore multikas (näiteks „Lõvikuningas“, „Kalapoeg Nemo“) või film („Nagu tähed maapeal“, vanematele ka „Ben-Hur“).
„Siin on korraga isegi 15 last noolemängu mänginud!“ naerab Nina. Ta püüab pakkuda neile vaheldumisi nii mõttemänge, käelist tegevust kui ka füüsilist väljundit. „Neil lastel on psühholoogilised traumad. Raske on nende tähelepanu koondada. Nuputan igasuguseid asju välja, et oleks vaheldust: et saaks joosta ja olla rahulikult ning kuulata-vaadata. See on vajalik, et neid treenida,“ räägib Nina. „Nende väikesed silmad näevad asju, mida mina ei suudaks üle elada. Vanemad joovad, süstivad, elavad ükskõik kellega – ja lapsed näevad seda kõike pealt.“
Lastetoas käivad abiks ka vabatahtlikud kogudusest ja Nina tuttavate hulgast. Sügisest on plaan hakata koos õppima eesti keelt. Nina töötab praegu välja metoodikat, kuidas mänguga fraase ja sõnu õppida.
Oodatud laagriajad
Kui vähegi võimalik, korraldatakse lastele laagreid. Nina enda lapsepõlvesuved on möödunud kuu aega kestnud laagrites, millest tal on helged mälestused põnevatest tegevustest ja hoolivatest ning tarkadest juhendajatest. Sellise hea mõjuga keskkonda tahab ta viia ka oma hoolealused. Tänavu on „Nina lapsed“ käinud viies laagris, kus on nii muusikat, tööd kui ka puhkust.
Mõned aastad tagasi tutvus Nina ühes laagris kahe ameeriklasega, kes tulid hiljem ka Narva lastetuba uudistama. Ameeriklased küsisid, millest Nina unistab. „Nii väga tahaks akvaariumi!“ õhkas Nina. Ja saigi ‒ akvaariumi, kalad, taimed, puhastussüsteemid – Ameerikas kogutud raha eest. Esimestele kaladele pani Nina nimedeks Mirjam ja Meelis (Sõbralt Sõbrale rajaja Meelis Kibuspuu ja oma ülemuse Mirjam Lingi järgi).
Nüüd ujuvad uued uhkete sabadega kalad juba mitu aastat klaasiga ümbritsetud maailmas ringi ja rõõmustavad vaatlejaid. Akvaarium pole lastetoas mingi nipsasi, selle elustiku jälgimine aitab lastel (ja mitte ainult!) keskenduda ja rahuneda.
Erinevad saatused
Nina näitab alates 2006. aastast tehtud pilte lastetoa lastest: kes on tulnud kogudusse, kes on surnud, kes istub vanglas, kes abiellunud ja emaks saanud, kes õpib kutsekoolis.
Paljud väikesed tüdrukud ja poisid on nüüd juba täiskasvanud ning tulevad ikka tagasi ja lubavad: „Nina Mihhailovna, me tuleme lastetuppa ka siis, kui juba kepiga käime!“ Nina ütleb, et ootab neid siis taevas, aga lapsed vastu, et „ei-ei, teil ei ole õigust surra!“.
„Tänu Jumalale, et võime midagi nende laste heaks teha. Tänan Jumalat, et võin rääkida neile päästmisest ja Jumala armastusest. Me vestleme nendega ja palvetame. Neile meeldib siin, sest Jumal on koos meiega,“ tõdeb Nina.
Elu, mis filmistki põnevam
Nina saabumine nende laste juurde kõlab nagu seiklusjutt, mida tasub lugeda päris algusest. „Kui 1957. aasta oktoobris lasti üles esimene sputnik, teadis sellest kogu maailm. Aga et sama aasta septembris keemiakombinaadis Uuralites juhtus plahvatus, mis oli hullem kui Tšernobõlis, ei teadnud keegi. Plahvatus toimus septembris, mina sündisin oktoobris. Kõik läks hästi tänu sellele, et tuul oli teises suunas, mitte linna peale,“ jutustab Nina. „Pärast sõda andis Stalin käsu rajada salastatud linn, kus kaevandati uraani ja valmistati aatomipomme, aga salastatuse tõttu ei märgitud seda isegi kaardile. Linn oli imeilus, metsa keskel, seda nimetati Uurali New-Yorgiks. Kõik tehased asusid aga maa all. Mu vennad töötasid seal. Nad kirjutasid alla lepingule, et ei tohi sõjasaladust reeta. Aga mis saladus see oli, seda ei öeldud. Sündisin ja kasvasin selles linnas ja imestan, et olen veel elus!“ räägib Nina.
Just sinna Uuralitesse ‒ Tšeljabinskisse ‒ saadeti armeeteenistusse 1975. aastal Nina tulevane abikaasa Nikolai salajasi tehaseid valvama. Valvepostil oli ka telefon ja seina peale olid kirjutatud kohalike tüdrukute telefoninumbrid: Katja, Valja, Olja… Nikolai mõtles: ah, valin suvalise numbrikombinatsiooni: 56-56-13-20. See oli aga Nina pere kodune number!
Nina valmistus sel ajal instituudi sisseastumiseksamiteks ja oli kodus. Telefon helises ja neiu võttis toru: „Halloo!“ – „Tere! Vabandust, palju kell on?“ Nina ütles kellaaja ja pani toru ära. Noormees kirjutas numbri üles ja poole aasta pärast helistas uuesti.
Nina juhtus taas kodus olema ja vastu võtma. „Halloo!“ – „Palun, ärge pange toru hargile! Kuulake mind ära!” Aga Nina vanemad olid oma kuut last kasvatanud nõnda, et nad võõrastega ei lobisenud ja tantsupidudel ei käinud.
„Neiu, kas te ütleksite, palun, kuidas teie nimi on?“ – „Ei ütle!“ – „Palun, ärge pange toru ära! Teate, ma kirjutan luuletusi ja tahaksin väga kellegagi neid jagada.“
Nina armastas kangesti luuletusi ja kirjutas neid ka ise. Ta lubas noormehel oma luuletused ette lugeda. Need olid emast ja Petrodvoretsi purskkaevudest. Nina kuulas ja mõtles: jah, need on tõesti noormehe enda kirjutatud, sest neis on väikeseid apsakaid!
Noormees märkis, et kui neiu ei taha oma nime öelda, siis tutvustab ta ennast: „Nikolai, 21aastane, pärit Petrodvoretsist. Kas võin teile veel helistada?“
Nii helistas ta poole aasta jooksul. Noored lugesid teineteisele luuletusi. Nikolai mängis kitarri, laulis Ninale tehtud laule, joonistas pilte ja kirjutas kirju, mis on tänini alles.
Sellest kõigest rääkis Nina algusest peale emale, kes teda hoiatas: ole ettevaatlik! „Mis ettevaatlik, ma räägin ju ainult telefonis!“ vastas tütar. Kuni ühel päeval kutsuti noormees perekondlikule lõunale.
Noored nägid teineteist vanemate valvsa pilgu all esimest korda. Kui lõunasöök läbi, krapsas Nikolai lauast püsti ja aitas emal mustad nõud ära koristada. Ema poolehoid oli võidetud. Ta kutsus Nina kõrvale ja ütles: „Tütreke, selle mehe on sulle küll Jumal saatnud!“
Nõusid pestes vihjas ema noormehele, et too võiks pärast sõjaväge sinna jääda, abielluda ja asuda bussijuhina tööle, kuna tal on varasemast juba kõikvõimalikud juhiload olemas. Nina aga ütles: „Ei! Kui armastab, siis ootab!“ Nimelt oli ta siis vaid 16aastane ja tahtis ka ise enne abiellumist veel ametit õppida. Nikolai oli valmis ootama.
Juhtus nii, et kultuuriinstituuti soovitud režissööri erialale pääsemiseks jäid Ninal mõned punktid puudu, küll aga jagus neid kultuurihariduse erialale pääsemiseks. Aasta pärast tegi Nikolai ettepaneku – tule õpi edasi Peterburis (Leningradis), ma ei jõua sind enam oodata! Nina oli nõus. Nad abiellusid. Peagi jäi naine lapseootele ja õpingud tuli katkestada.
Usklike sugulaste mõju
Noor perekond elas mehe kodukohas Petrodvoretsis (Peterhofis). Kuulus purskkaevudega park oli nende kodust viieminutise jalutuskäigu kaugusel – ja hea asukoha tõttu hakkasid naise sugulased usinasti külas käima. „Jumal saatis palju usklikke sugulasi meile külla, teiste seas oli mu ema õde, kes oli kolinud Kohtla-Järvele. Ta rääkis, kui palju on Eestis usklikke ja kui hea on seal elada,“ jutustab Nina.
Ühel külaskäigul tädi juurde Kohtla-Järvele oli ta koguduses jumalateenistusel, kui räägiti lugu kadunud lambast ja inimese pattudest. „Kõne oli täpselt minust! Mõtlesin, kuidas küll ta teab mu kohta nii palju, kas ema oli tõesti talle kõik ära rääkinud?“ on Ninal meeles jumalateenistus, mil ta pöördus. Kolm aastat hiljem pöördus ka abikaasa Nikolai.
1980. aastal koliti koos esimese lapsega Petrodvoretsi purskkaevude juurest Kohtla-Järvele, sest Nina jaoks oli see koht, kus ta usule tuli. Et tütar saaks käia kohalikus lasteaias, oli üks tingimus ‒ kui Nina läheb sinna tööle kasvataja abina. Nina oli nõus. Lasteaias rääkis ta oma usust julgesti, kuigi aeg oli keeruline ja ei tohtinud. Oma tööd tegi ta nii hästi, et kui kasvataja haigeks jäi, pandi just Nina asendajaks.
Kord kutsusid ülemused teda oma kabinetti ja ütlesid: „Me tahame saata sind Tallinna lasteaiakasvatajaks õppima.“ ‒ „Oi, see meeldiks mulle väga, aga mind ei lubata!“ – „Miks?“ – „Ma olen ju usklik!“ – „Aga sa võid öelda, et ei usu!“ – „Ei, nii ma valetada ei või!“
Ülemused andsid talle kolm kuud järelemõtlemisaega ja lubasid sel ajal kasvatajana töötada. Nina vastus oli siiski, et ta ei saa oma usku salata, ja ta jätkas kasvataja abina.
Õnnistatud koristajaamet
Perre sündis lapsi juurde. Kui 1985. aastal hakkas Ninal lapsepuhkus läbi saama, pakkus soomlasest naaber talle oma töökohta, kuna plaanis ise ära kolida. Naaber töötas nimelt koristajana Jõhvi koolis. „See on väga hea töökoht, peale tunde tuleb koristada 3. korrus, koridor, klassid, WC. Tulla võid siis, kui sulle sobib, peaasi, et töö on tehtud. Ja see-eest saad olla peaaegu terve päeva lastega kodus,“ selgitas naabrinaine töökoha plusse. Nina töötas koolis koristajana 17 aastat. See oli tohutu õnnistus! Nimelt sai ta selle aja jooksul õppida Peterburis vaimulikus seminaris religiooniõpetajaks ja anda eksami Tallinnas Haridusministeeriumis. Lisaks õppis ta Peterburis lastelaagrite korraldamist ja Eestis lastetööd Ülle Kääriku käe all. Pealekauba oli tal õpetajatega rohkelt südamlikke jutuajamisi Jumalast.
2004. aastaks olid nende pere neli last juba suureks kasvanud. Nina palus Jumalat, et oleks aeg töökohta vahetada.
Ja Jumal vastas. Nimelt õppisid lapsed Ahtme gümnaasiumis, kus ta oli käinud aastaid nende klassijuhatajatundides rääkimas jõulude ja ülestõusmispühade tähendusest. Ahtme kooli direktor kutsus Nina enda juurde ja ütles: „Nina Mihhailovna, te olete nii mitu aastat siin koolis käinud, annan teile usuõpetuse õpetaja pool kohta.“ ‒ „See oli Jumala vastus minu palvele! Jõhvi koolis oli aga just ümberkorraldus: koristajad koondati ja töö anti koristusfirmale. Kes tahtis, võis minna firmasse. Mina ei soovinud!“ rõõmustab Nina.
Ta töötas neli aastat Ahtme gümnaasiumis poole kohaga usuõpetuse õpetajana ja poole kohaga pikapäevarühmas. 2006. aastal kolisid nad koos abikaasaga Kohtla-Järvelt Narva. Narva koguduse pastor Pavel Vezikov viis ta kokku Anatoli Pljuškoga noortekeskusest Head Teod. Nii sattus ta sotsiaalmajja, kus valvurite puhketoas oli komandant alustanud lastega tegelemist. Nina võttis selle vabatahtlikuna üle. Tema tööd toetasid noortekeskus ning Narva-Jõesuu ja Narva kogudused. Alates 2014. aastast on ettevõtmine Sõbralt Sõbrale rahastusel.
Uued unistused
Ükskõik, millest Ninaga rääkida, tema suust kõlab tihti: tänu Jumalale! Küsimusele, millest ta unistab, vastab naine tõsinedes: „Et oleks rahu. Et oleks valmis Jumalaga kohtuma. Nagu tähendamissõnas tarkadest ja rumalatest neitsitest, tahaks mina olla see tark.“
Nina palve on, et Jumal annaks armastust armastada neid lapsi, kes on meie lähedal. „Nii palju on nende vanematele ja lastele juba räägitud, aga tihti räägivad meie teod rohkem kui meie sõnad. Palun Jumalat, et ta annaks kannatlikkust teenida ja armastada lapsi,“ ütleb ta.
Nina teab, et lastetoas käivad lapsed tahavad kangesti väljasõite. Praegu planeeritakse käiku paariks ööks spaahotelli. „Ühe korra oleme käinud Toilas, see oli nende jaoks esimest korda elus. Puhas, ilus, kaetud lauad. On unistus, et kasvõi kord aastas saaks sellise reisi teha. Tahaksin pakkuda neile seda kogemust,“ igatseb Nina. „Veel suurem unistus on, et Narvas oleks üks keskus, selline laste mängumaa nagu Tartus Kidsland, kus lapsed saaksid mängida ja vanemad samal ajal omavahel suhelda,“ lisab Nina, sädemeke silmis.
Mirjam Link, SA Sõbralt Sõbrale tegevjuht:
Töö, mida Nina Narva lastetoas teeb, on hindamatu väärtusega. Ninal on suur süda ja praktiline meel ning käed – ta on nii laste kui vanemate jaoks alati olemas. Ta õpetab lapsi kõige paremal moel ise toime tulema ja igapäevategemistega hakkama saama. Narva on kasvamiseks kohati keeruline kant. Meile pakub suurt rõõmu teadmine, et lastetoa ja Nina kaudu on seal koht, kuhu lapsed saavad igal ajal minna ning neil on hooliva inimese kaudu tugi olemas. Nina palvetab lastega ja nende eest ning ehitab kõige olulisemat suhet laste eludes – suhet Jumalaga. Lapsed armastavad Ninat kogu südamest ja peavad temast tohutult lugu – lastevanemad ja meie samamoodi.
Angelina Sussi (24)
Lastetuppa tulin oma klassikaaslase kaudu, olin siis 9-10aastane ja käin siin siiamaani. Nüüd aitan Ninal koristada, süüa teha, aitan väiksematel õppida. Lapsena meeldis mulle, et seal sai kõike teha: kooliasju, mängida, puhata.
Nina on nagu teine ema. Ta on väga tubli ja kannatlik, ta õpetas väga palju. Kuidas elus raskustega hakkama saada ja püsima jääda, kuidas oma iseloomu muuta, et jääksime rahulikuks. Ta rääkis meile ka Jumalast.
Kui Ninat ja lastetuba ei oleks olnud, oleksin ma palju hullemas olukorras. Minu kõige suurem unistus on praegu oma pere. Kõik muu tuleb pärast seda.
Anastasia Markova (28)
Kui me Ukrainast sõjapõgenikena Tartusse saabusime ja meid hotelli majutati, tuli meie juurde üks pastor. Rääkisime talle, et plaanime Narva sõita, sest mu vend elab seal. Pastor ütles, et kui meil peaks mingeid muresid olema, võib talle helistada.
Kui läksin Narvas abiraha küsima, siis seda ei antud, kuna elasin oma venna juures. Mees läks aga keevitaja kursustele. Oli raske olukord, ei raha, ei sööki. Helistasin pastorile, kes ütles, et õige pea helistab mulle tagasi Nina. Nina helistas. Me kohtusime. Ta andis toitu ja kutsus meid pojaga lastetuppa. Mu 8aastasele pojale meeldib seal väga.
Lastetuba meeldib mulle samuti. See, kuidas Nina lastega tegeleb – ta on nagu kanaema tibukestega.
Narvas oli väga raske tööd saada. Nüüd olen õnneks Narva-Jõesuus toateenindajana tööd leidnud, mees töötab aga Tartus. Minu kõige suurem unistus on, et sõda lõpeks ja oleks rahu.
