Stseenis lapsepõlves nähtud komöödia-seiklusfilmist avastavad kangelase sõbrad ta surnuna pärast ebaõnnestunud võitlust kurikaelaga. Meeleheitel sõbrad viivad ta pensionärist imetöötaja Maxi juurde, kes koos oma naisega selgitab, et “surnud” ja “suuremalt jaolt surnud” („mostly dead“) vahel on suur erinevus. “Lihtsalt juhtub nii olema, et teie sõber siin on ainult suuremalt jaolt surnud,” selgitab Max. “Suuremalt jaolt surnute ja kõigi surnute vahel on suur erinevus. Suuremalt jaolt surnud on veidi elus.”
Selles Teekäija numbris vaatame lootusrikkalt üle imemehe õla oma kallile sõbrale, “suuremalt jaolt surnud” kirikule, kes lamab liikumatult meie ees laual. Värv on nahast välja valgunud. Kahvatutel huultel pole märgatavat liikumist ega sooja hingeõhu tunnet. Kas meie sõber on surnud? Suuremalt jaolt surnud? Veidi elus? Või kas on veel midagi, mida imetegijalt loota võime?
Vastus sellele küsimusele sõltub – nagu filmis – oluliste elumärkide äratundmisest ning mitteoluliste märkide ignoreerimisest. Baptisti teoloog Nigel Wright väidab: „Palju sellest, mida me kogudusena teeme, ei ole meie eksistentsi jaoks tingimata vajalik, samas kui ilma muude elementideta poleks meil üldse eksistentsi. Kirik on võimeline võtma palju vorme ja näitama üles suurt kohanemisvõimet aja ja kultuuride lõikes, säilitades samal ajal oma olemuse. See on üks koguduse suurtest tugevustest ja üks selle universaalse kasvu põhjustest” (Free Church, Free State, lk 19). Kuid koguduse elujõu leidmine läheb veelgi sügavamale meie põhiolemusest. Jeesus ütles oma jüngritele tähendamissõnas salapäraselt kasvavast seemnest, et Jumala kuningriigi vägi on seemnes endas. Põllumees istutab seemne, pühib käed, kõnnib minema, paneb teevee keema ja ootab. Samal ajal kui põllumees voodis norskab, kasvab seemne iseenesest taimeks ja kannab vilja.
Need on väljakutsuvad ideed ajal, mil oleme harjunud mõõtma kiriku tõhusust suurte koosolekute, uute hoonete ja mõjukate juhtide järgi. Kas need asjad on vajalikud? Millisel määral aitavad need kaasa evangeeliumi tõhususele konkreetses kohas?
Pakun, et “surmalähedased” kirikud on ainulaadsel kohal nendele küsimustele vastamisel. Ja need vastused võivad muutlikes kultuuri- ja ajalootingimustes olla väga vajalikud. Kui kirikupraktika kihid ja kultuurilised ootused kirikult ära kooritakse – kas siis valiku või asjaolude tõttu – jõuab kogudus hirmuäratavalt lähedale olukorrale, milles on alles jäänud vaid hädavajalik. Irooniline on see, et selles erilises kohas võime kas sattuda paanikasse või vastupidi avastada, milleks evangeelium on võimeline mitte ainult täna, vaid ka homses teadmatuses. Teel hauda avastavad mõned „peaaegu surnud“ kogudused selle, mida müstikud ja mungad on ammusest ajast õpetanud, et surma lähedal viibimine võib olla elav viis evangeeliumi olemuse väljendamiseks.
Eestis on palju kohti, kuhu evangeelium ei ole veel jõudnud. Mõnedesse kohtade see lihtsalt ei jõua nii kaua, kuni ta asub kiriku rüüsse riietatult kivimüüride taga. Me võime oodata, kuni kultuur ise tunneb huvi, astub oma reaalsusest välja ja palub võõrastelt abi. Või vastupidi võime „asuda elama viimse mere äärde“ nende poolsurnutega, kes hädasti vajavad abi. Aga kes suudab elada meeleldi surma lähedal? Jeesuse õpetus on siin asjakohane: “Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“ (Mt 16:25)
Võib-olla vajame silmi, mis tunnevad ära võimalused seal, kus teised näevad ainult piiranguid. Mis siis kui kogudusest linna õppima minevate noorte kaotus on märk missiooni tõhususest? Mis siis kui piirkonna küllastamine evangeeliumiga nõuab pidevat kolimist mitmete kohtumiskohtade vahel? Mis siis kui teistele kuuluvate ressursside laenamine annab meile vabaduse usalduslike suhete loomiseks? Mis saab siis, kui juurdepääsu puudumine inspireerivale ja mõjukale juhile julgustab koguduse liikmeid rohkem teenima ja vastutust võtma?
Kui me ei näe elu nende kehades, kes elavad surma lähedal, siis võib-olla peame palvetama endale nägemise imet.
***
Loe ka teisi arvamusartikleid rubriigis “Kui kogudus kaotab elujõu”:
Kaarel Väljamäe – Ühe kogukonna sulgemise kogemusest
Matis Metsala – Väljasuremise äärel oleva koguduse perspektiivist
Toivo Pilli – Kui koguduse tegevus lõpeb
Indrek-Eliel Tambek – Suur töö algab pärast usuletulekut
