Palve- ehk higirätikud ja põlled, nagu neid vanal algkoguduse, esimese kristliku koguduse ajal kutsuti, viivad meid ajas ligi 2000 aastat tagasi, esimese kristliku kiriku juurde Vana- Kreeka linnas Efesoses! Evangelist Luukas kirjutab meile Apostlite tegude raamatus sellelaadsest kristliku usu praktiseerimisest ja edasiandmisest vaid mõned salmid:
„Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi, nii et ka tema naha pealt võetud higirätikuid ja põllesid viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud läksid välja.” Ap 19: 11-12
Mis imed apostel Pauluse käte peale panemise kaudu Efesoses aset leidsid, saame kord taevas teada. Kindel on aga see, et rahvahulgad tulid imede läbi Jumala juurde ja pühendasid oma elud Jeesusele. Need vigased, vaevatud, meeltesegased, rasketest haigustest ja kurjadest vaimudest vaevatud inimesed, kelleni apostel Paulus ise füüsiliselt ei jõudnud minna, said osa palverättidest ehk higirätikutest ja põlledest, mille eest Apostel Paulus oli palvetanud, neid ka ihu peale pannud, et Jumala vägi neisse üle kanduks. Apostel Pauluse ajalik lisatöö oli telkide valmistamine, millega tal õnnestus edukalt tasuda nii enda kui ka oma reisikaaslaste kulutusi erinevates paikades viibides. Higirätikud ehk põlled võisid vabalt olla materjalist , mis telgi avavust ehk esikülge tuule ja raju eest kaitses ja varjas. Esimese sajandi higirätikud olid valgest puuvillasest või linasest kangast. Ja neid kasutasid ühtviisi nii esimese sajandi vaesed kui rikkamad inimesed. Loetud Piibli tekst apostlite tegude 19. peatükis viib meid mõttelennuga ehk nii mõnegi jaoks ühe Jeesuse-aegse sarnase imeteo juurde Galileas, millest jutustavad kolm evangelisti, kuidas võitud rõivast usu läbi puudutades võib silmapilkselt terveks saada. Siin on tegemist sama fenomeniga nagu palverätikut puudutades või peale pannes, et Jumala vägi hetkega tervendab, parandab ja uueks loob. Evangelist Matteus kirjutab sellest loost peatükis 9 salmides 20-22 järgnevalt:
„Ja vaata, üks naine, kes oli olnud veritõves kaksteist aastat, tuli ta selja taha ja puudutas tema kuue palistust, sest naine mõtles endamisi: „Kui ma ainult saaksin puudutada tema kuube, siis ma pääseksin!” Aga Jeesus pöördus ja sõnas teda nähes: „Tütar, ole julge, sinu usk on su päästnud!” Ja naine sai terveks selsamal hetkel.”
Siin oli tegemist rõiva puudutamisega usus. Evangelist Markus kirjutab seda lugu pikemalt lahti, saades oma jutustuse lähteandmed Jeesuse jüngri Peetruse käest, nagu paljud Piibliuurijad väidavad. Me loeme Mk 5:25-34:
Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks, olles kuulnud lugusid Jeesusest, läks rahvahulga seas ta selja taha ja puudutas tema kuube, sest ta ütles: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!” Ja kohe kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast. Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?” Ja ta jüngrid ütlesid talle: „Sa näed, et rahvahulk su ümber tungleb, ja küsid veel: „Kes puudutas mind?”!” Ent Jeesus vaatas ringi, et näha, kes seda oli teinud. Aga naine, kes teadis, mis talle oli sündinud, tuli kartes ja värisedes ning langes Jeesuse ette ja rääkis talle kogu tõe. Jeesus lausus aga talle: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!”
Ka evangelist Luukas räägib selle tevendusime selgelt lahti Luuka 8:43-48.
Armsad! Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! (Heebrealastele 13:8)
1977. aastal, kui Jumal saatis Soomest Eestisse Oleviste kirikusse Niilo Yli-Vainio evangeelsetel tervenduskoosolekutel Püha Vaimu ja väega täidetud lihtsa Soome venna Toivo Rynkäneni, keda tõlkis Ingeri-Soome taustaga vend Aleksander Popov. Juba selle venna Käärkambri uksest sisse tulek ja esimesed sõnad rebisid inimesed maast lahti otse Jumala peale vaatama. Toivo Rynkänen alustas oma kõnet sõnadega: „Ma olen tulnud siia Jumala täie õnnistusega. Tean, et apostel Paulus kirjutas ka oma kirjas Rooma linna rahvale samasugused sõnad: „Aga ma tean, et teie juurde tulles tulen ma Kristuse rohke õnnistusega.” (Roomlastele 15:29) […]
Kaks nädalat pärast Püha Vaimu Eestisse salakaubana sissetoomist piirasid juba sajad sissesõitnud Ukrainast ja erinevatest Nõukogude Liidu osadest varahommikust peale Oleviste kirikut, püüdes igal viisil sisse saada. […] Mäletan, kuidas Rein Uuemõis oma soojas ja heas vene keeles neid armastuses Jumala sõnaga toitis, rääkides, et meie esimene vajadus on Jeesus. Ka kui me oleme keset kõrbe janus, siis ei ole meie vajadus mitte lonksuke külma vett, ka mitte klaasi- ega ämbritäis, vaid Jeesus. Siis on meil kõik. Pärast kõnet osutab Püha Vaim Reinu ees karkudega seisvale mehele – ütle sellele mehele: „Tõuse ja kõnni! Vstan i hodi!” Rein vaidles Jumalale vastu: „Kuidas ma ütlen „tõuse ja kõnni”, kui ta juba seisab?” Aga Jumala Püha Vaim julgustas teda sõnadega: „Ütle ikka!” Ja Rein ütleski. Tema ees seisev mees vaatas vendade peale, oma karkude ja jalgade peale ja proovib ühe jalaga ilma karguta liikuda. Siis paneb ta ka teise kargu kõrvale ja hakkab hüppama, kargama, tantsima ja kõiki kallistama. Kargud tõsteti kõrgele üles ja Püha Vaim langes nii võimsalt nagu Niagaara kosk kogu selle rahva peale, et nad 20 – 25 järgmist minutit suutsid nii valjuhäälselt Jumalat ühest suust Jumalat kiita, nagu oleks 120 vedurijuhti üheaegselt tõmmanud vana auruveduri nööri ja lasknud vilet. Püha Vaim täitis, tervendas ja uuendas kõiki sissesõitnuid totaalselt. Pärast seda sündiski see fenomen Olevistes, et kui Rein Uuemõis, Aleksander Popov ja teised palvetajad vennad palvete vahepeal kiriku õuel asuvasse tualettruumi läksid, haarasid inimesed nende rõivastest ja kuubedest kinni ja tervenesid samamoodi kui too veritõbine naine Piiblis.
Palverätikud
See praktika tuli Olevistesse samuti suure Nõukoguduse ärkamise alguses. Inimesed võtsid oma riietusesemeid ja tõid neid koju viimiseks ja haigete peale asetamiseks vendade ette õnnistada. Vahel oli neid vähem, vahel rohkem. Üle kogu Nõukogude Liidu kokku sõitnud inimesed tulid ja panid oma palverätikud Maarja kabeli tiibklaverile. Ärkamise juhid palvetasid nende rätikute pärast ja saatsid rätikud inimestega koju. Kord oli juhtum, kus Kaug- Ida usklikud olid kokku kogunud hiigelkoguse salle, rätikuid, erinevaid rõivaid ja mütse. Terve Baikateki täie (baikatekk oli nõukogude ajal tuntud kui voodikate või ka pealistekk). See baikatekk oli palverätikuid riideesemeid kuhjaga täis. See baikatekitäis kallati Maarja kabeli suure tiibklaveri peale ja kõik vennad heitsid end ümberringi nende palverättide, sallide ja riietusesemete peale ja palvetasid kummuli maas palverätikute peal, hüüdes Jumala nime ja väge appi. Sellest baikatekitäiest palverätikutest tuli meile Kaug-Idast selline tagasiside, et kõik kelle peale neid pandi, said 100 % terveks, mis oli väga hämmastav ja uskukinnitav.
Üks eriline imetervendamine Venemaal Suure Nõukogude ärkamise ajal Tom Kraeuteri raamatust „Suur vaimulik ärkamine Nõukogude Liidus” (lk 61- 62)
Praegu Ameerika Ühendriikides Californias elav Ekaterina Pekun jutustab: „ See juhtus 1970. aastate lõpus lõikusajal. Ekaterina ja ta perekond olid talunikud ning nad elasid Venemaal ühes maapiirkonnas. Heinateo ajal tõstsid Saša ja Viktor hanguga heina. Saša oli hetkeks tähelepanematu ja torkas kogemata Viktorile hanguga näkku. Üks haru sisenes täpselt silma alt ja teine läbistas nina. Üheteistkümneaastase poisi näost jooksis katkematult verd ja ta haavade ümbrus läks paiste. Perekond kiirustas Viktoriga kohaliku arsti juurde, kes pani ta viivitamatult lennuki peale ja saatis Minski, lähimasse suurlinna. Verekaotus ja ülemäärane paistetus andsid kohalikule arstile alust arvata, et ainult suurlinna haigla saab anda Viktorile vajalikku abi. Viktor lennutati kiirelt Minski. Haiglavoodi kõrval julgustas ema Viktorit palvetama ja palvetas ise. Keegi oli just Olevistest tagasi pöördunud ja toonud kaasa ühe palverätiku, mille pärast oli palvetatud. Nad asetasid riidetüki ettevaatlikult poisi näole. Järgmisel hommikul oli verejooks lakanud, lisaks sellele polnud ühtegi tõestust ega märki sellest, et poeg oli kunagi haavatud olnud. Näole ei jäänud järele isegi kõige väiksemat armi. Viktor oli täielikult tervenenud. Arstid olid sellise imelise asjade käigu üle väga imestunud. Pärast põhjalikku kontrolli lasid nad ta haiglast välja.”
Tänapäev
Palvetamine palverätikute eest ja nende pealepanek on seitsmekümnendatest peale meie Oleviste koguduse igapäevase usuelu üks tavaprotseduure, mida tehakse palju nii jumalateenistustel kui ka eraviisiliselt. Suurtel Tervenduskoosolekutel Olevistes on alati olnud palverätikute ja riietusesemete eest palvetamine suurte imede ja palveavastuste saabumise murdepunktiks. Jumal ei ole muutunud. Talle meeldib imesid teha. Olen ääretult rõõmus, et TTT tiim ja meeskond on varustanud oma teenistusi korrektsest kangast valmistatud palverätikutega, millede läbi on ka juba arvutult palju palvevastuseid tervekssaamisi ja imesid kogetud.
