[Artikkel ilmus esmakordselt Teekäija numbris 1/2026. Fotod on pärit perekonna erakogust.]
Margus Kask, Avo Tutsu materjalide põhjal.
Elva Baptistikogudus tähistas 6. detsembril 2025 oma endise karjase (1964–1977) Karl Tutsu 100. sünniaastapäeva. Tähistamisele suunas kolm põhjust. Esiteks, tema elutöö panus on saatnud koguduse arengulugu viimased 60 aastat. Tema abikaasa, lapsed ja lapselapsed on olnud õnnistuseks Elvas, aga ka teistes kogudustes üle Eesti. Teiseks on Karl Tutsu oluline seoses Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduste liikumisega. Nimelt, 1940. aastate lõpul oli Karl üks neist noortest vendadest, kes moodustasid evangeeliumi kristlaste koguduste hilisemate pastorite ja töötegijate kandva tuumiku. Artikli kirjutamise ajal on tollastest noortest meie keskel veel pastor Rein Uuemõis. Karli ja Reinu põlvkonnast võib nimetada veel järgmisi: Osvald Talts, Eino Luide, Ilmar Bärenson, Efrosim Rakki, Dimitri Lipping, Haljand Uuemõis. Jumal on kõigi nimetatud vendade tööd rohkelt õnnistanud nii nende eluajal kui ka järeltulevate põlvede kaudu. Kolmandaks, Karl Tutsu on vaimulikuna, samuti pereisana Jumala täieliku usaldamise eeskuju ja julgustus praegustele noortele ja töötegijatele.
Sünniaastapäeva tähistamisel peeti ettekandeid Karl Tutsu elust, tema suguvõsast kuni 17. saj keskpaigani, salvestuselt kõlas Karli jutlus „Jumal kutsub”, lauluga astus üles meeskvartett.
Nooruspõlvest
Karli ema Elise tuli usule Kohila Baptistikoguduses. Karlil, õieti Karl Eduardil oli kaks venda ja kolm õde. Olgu veel öeldud, et tema õest Silvist sai Viimsi Vabakoguduse pikaaegse pastori Evald Timmase abikaasa. Kuna Karli pere kolis Tallinna, siis möödus tema noorus- ja õpingute aeg pealinnas. Kooliürikud väidavad, et Karl ei rüselenud ega riielnud. Küll aga oli Karlil üks eriline probleem. Nimelt, rõkkav ja kauakestev naer. See osutus aeg-ajalt suureks probleemiks. Ikka juhtus, et toimus midagi humoorikat. Siis ei olnud Karli naerul otsa ega äärt. Ei aidanud manitsus ega hoiatus olgu kodus või koolis. Eriti piinlik võis olla, kui naer tuli ebasobival ajal … Kui Karl oli juba usklik mees, oli tal ikka sellise kontrollimatu naeruga tegemist. Alles pärast pidevaid palveid hakkas see raskus järele andma.
Karli 50 aasta juubeli tähistamisel jagas tema sõber Eino Luide mõnd noorpõlve lugu.
Esimene lugu
Eesti esimese vabariigi aegu elasid nad tavaliste noorte elu. Kord kutsus Eino Karli tantsuõhtule. Seal tuli välja, et Karl ei olnud suurem asi tantsumees. Peale mitmendat korda kinganinadega kaaslase varvastel tallamist otsustas Karl, et see tantsuasi pole ikka tema rida, pigem n-ö tõmbab pigem pidurit. Sinna see tantsupidu lõppes ega tulnud neid enam kunagi.
Teine lugu
Karlil oli Einoga korralik kasvuvahe. Eino oli pikka kasvu, Karl talle õlani. Nii nad käisid koos Eino meenutuse järgi justkui Patt ja Patasson – kinokoomikud endistel aegadel.
Kolmas lugu
Sõja-ajal kaotasid sõbrad üksteist silmist. Kuid taaskohtumine rahuajal oli erakordne. Eino oli läinud Tallinnas Veerenni tn sauna ja istus saunalaval. Korraga vaatab, et leiliruumi siseneb keegi noormees, kes on kahtlaselt tuttav. Ainult kasv ei ole õige. Selgus, et Karl oli nii palju pikemaks kasvanud, et nüüd olid nad täpselt ühepikkused. Taaskohtumisest tunti tohutut rõõmu.
Pärast teist maailmasõda õppis Karl Tallinna Ehitus- ja Mehhaanika Tehnikumis keskkütte- ja ventilatsioonisüsteemide projekteerimist.
Karli usuletulek – vihmamantel
Karl oli oma noorema õe Silviga väga lähedane ja nad liikusid palju koos. 1945. aastal külastas keegi noor usklik tütarlaps Tutsude kodu ja kutsus Evangeeliumi Kristlaste Karmeli kogudusse. Kutsus mitu korda. Karlil ja Silvil erilist huvi polnud. 1946. a septembris otsustasid siiski korraks vaatama minna. Oli pühapäeva õhtu ja Karl pani oma kõige uuema ülikonna selga. Sisenesid ettevaatlikult palvemajja. Uudistasid toimuvat, meelde midagi ei jäänud. Kohe, kui teenistus lõppes, liikusid nad kiiresti ukse poole. Uksel selgus, et vihma kallas nagu oavarrest. Karl ei raatsinud oma uue ülikonnaga vihma kätte minna, nii et nad jäid ootama, kuni sadu üle läheb.
Nende juurde astus jutlustaja, tõsine, aga samas väga sõbralik. Ta küsis ilma sissejuhatuseta: „Kas olete usklikud?” Karl sai kõhklusest kiiremini jagu ja vastas: „Jah, jajah,“ lootes, et saab sel moel jutuajamise lõpetada. Seepeale lausus jutlustaja: „Vaat kui tore! Läheme ja täname siis koos Jumalat.” Nüüd oli kimbatus, aga kuna ta oli juba tituleerinud end usklikuks, ei sobinud tal enam keelduda Jumalat tänamast.
Jutlustaja oli pastor Oskar Olvik, kes tundliku mehena mõistis Karli kimbatust. Palvetati koos. Palvest tõustes oli endiselt südames võitlus. Karlile ulatati vihmamantel ülikonna kaitseks. Õnnistussoovide saatel mindi kodu poole. Seejärel tuli hingevaenlane ründama: „Oli teil vaja sinna üldse minna? Nii vara ja noorena ei tasu end usuasjadega siduda! Küllap hiljem vanas eas jõuab sellega tegeleda. Elus on ju palju muudki huvitavat!”
Nii otsustasidki Karl ja Silvi koos: enam me sinna Karmelisse ei lähe. Aga vihmamantel … Karl oli lubanud selle neljapäeva õhtul tagasi viia. Ta soovis olla sõnapidaja ja otsustas: „Viin mantli tagasi ja nii nagu tantsuvärgiga lõpetan ka usuasjaga viisakalt ära.”
Neljapäeval oli noorteõhtu. Kohal oli üllatavalt palju noori. Mis neid küll siia tõmbab? Need noored olid silmnähtavalt rõõmsad, vabad ja sõbralikud. Püha Vaim tegi Karli südames tööd ning sealsamas küpses uus selge otsus: „Minu elu peab kuuluma Jumalale.” Koosolekult lahkus ta kindla teadmisega, et Jumal on teda vastu võtnud oma lapseks ja talle patud andestanud, Karl on TEMA oma. Südamesse saabus sügav rahu ja suur rõõm. Nii oli 19. september 1946 Karli elus päästepäev.
Tööl läks Karlil väga hästi, kuid oli siiski üks „probleem” – ta kippus teistele oma usust rääkima. Nii ta kutsus näiteks oma sõbrad ja koolivennad Eino Luide ja Ilmar Bärelsoni Karmelisse.
Karl otsustas n-ö kaevata sügavamale ja kasutas ära võimaluse õppida hiljem lisaks 15.10.1956–1.05.1960 usuteaduslikel kursustel Tallinnas. Ta oli ka Oleviste koguduses diakon. Tunnistusel on kirjas nii: „Õiendas kõik õppekavas ettenähtud eksamid ning harjutused ja lõpetas kursuse alamastme ulatuses.”
Karl pidas ajaraamatut – kõik artikli kuupäevad pärinevad sealt. Seal on 1957. aasta kohta märge, et abiellus terve hulk tema sõpru. Umbes sel ajal abiellusid Rakveres Evald ja Vaike Kuusk. Nende pulmast on teada üks Karli puudutav seik. Kuuskede laulatus toimus Rakveres ja pulmapidu Evaldi kodutalus, kuhu sõideti tellitud bussiga. Autosid oli tol ajal vähe, seega laoti bussi tagumisse ossa ka kõik vajalik pulmapeo tarbeks. Tagapool istus ka Karl koos Ülo Merilooga. Buss päris talu juurde ei pääsenud ja peatus eemal, suure tee ääres. Asjad võeti kaasa ja asuti pulmamaja poole teele. Karl ja Ülo võtsid tagumiselt pingilt ühe suurema kohvri ja kandsid seda kordamööda. Pulmaõhtu lõpupoole, kui oli kohvi ja tordi aeg, hakati uurima, kus on pulmatort. Noo – see oli seal bussis tagapingil kohvris … Olukord lahendati nii, et kõik said lusikaga osa pulmatordist, mis oli küll oma sära kaotanud, aga maitses sellegipoolest hästi.
Jumal kutsub
1957. a sügisel hakkas Jumal Karli kõnetama. Südamesse tuli selgus, veendumus ja kutse minna Jumalariigi tööle. Sellega kerkis üles aga kaks küsimust: kuhu ja kellega? Karl palvetas ja pidas nõu vendadega.
Lugu arenes järgmiselt. 12. mail 1958. a emadepäeval peale Oleviste hommikust jumalateenistust kutsus Karl Vaike Roosi jalutuskäigule selgitusega: „Oleks vaja natuke rääkida.” Vaike jutustab rääkimise ajal oma usuletuleku lugu. Jutu käigus sõnab Karl: „Jeesus saatis oma jüngreid välja kahekaupa. Kas sina tahaksid tulla koos minuga?” See oli jalutuskäigu kohta ootamatu pööre. Vaike vastas ähmiga: „Kui see on Taevase Isa tahtmine, siis olen valmis.” Nüüd oli Karlil vähemalt teada, kellega koos saab minna. Nende kihlus oli 05.07.1958 ja pulmapidu 26.10.1958.
Mõne aja pärast tuligi konkreetne kutse Koerust. Seal vajati kogudusele vanemat. Paluti selgust, mis tuligi. Nii liikuski eluvanker Koeru poole ja 09.11.1958 õnnistati Karl Koeru koguduse karjaseks.
Aastad Koerus möödusid kiirelt ja kaunilt. Abielupaari enda hinnangul oli see tore aeg. Kogudusega oli sügav osadus. Kuid ootamatult, 29.02.1964 saabus selgus: meie töö siin Koerus on tehtud.
Juba 1964. a märtsis külastab vend Johannes Togi Karli ja Vaiket ning annab neile edasi kutse tulla Elvasse. Sealsel kogudusel ei ole karjast. Jälle tuli palvetada: milline on Isa plaan?
Elvasse minekuga lisandusid uued küsimused – kuidas leida eluase ja ajalik töökoht? Karl külastas aprillis Elva kogudust, sealne vastuvõtt oli väga soe ning asjad hakkasid liikuma. 14. juunil oli Koerus lahkumiskoosolek ja 2. juuli 1964 oli kolimispäev.
Tartus leidus ka uus töökoht ning oli kogeda Jumala juhtimist ja soosingut. Ametinimetused olid tol ajal aukartust äratavad. Karl töötas Liha ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroos projekteerimise osakonna juhtiva konstruktorina. Tema tööd hinnati väga. Selle ilmestamiseks on Karli 50. sünnipäeva puhul pere arhiivis säilinud ENSV Liha ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo direktorilt saadud käskkiri K. Tutsu autasustamisest. Seal on ametlik õnnitlus ja tänusõnad: „Oma kohusetruu tööga on ta eeskujuks noorematele kolleegidele. Autasustatud AUKIRJAGA!”
Õnnistus ja rahu
1976. a oli Elva koguduses eriti õnnistatud, lisandus aina uusi noori. Oli rõõmu ja tänupalveid! Kuid 1977. a tuli Karli peres raske. Ajaraamatus seisab: 11. mai 1977 – esimene visiit haiglasse, analüüsid ja diagnoos: äge kilpnäärme põletik. Tervis hakkas halvenema. Oli palveid ja hüüdmist Jumala poole ning ka seesmine teadmine – Jumal ei tee vigu. Juunis teatasid arstid, et nad püüavad, kuid inimlikel pingutustel on piir ees.
Abikaasa Vaike on meenutanud: „Ühel päeval (augustis 1977) sain kinnitava elamuse: mulle avanes üks väike sektor taevaausse ja ma kuulsin seal võimast kiituselaulu. See oli tõepoolest nagu suurte vete kohin! Sain aru, see on lunastatute kiituslaul päästetöö eest. Kui see möödus, valdas mind võrratu rahu ja ma sain aru: see oleks minust enesekeskne, kui ma nüüd Karli tagasi hoiaksin. See rahu jäi ja ma usaldasin ta Jumala hoolde.”
22.–23.08.1977 öösel tuli Karlile teadmine: ta saab varsti igavesse kodusse. Ise oli ta selle üle väga rõõmus. Mõtles endamisi, et kuidas seda teadet nüüd Vaikele öelda. Aga Jumal korraldas kõik ise, Vaike juba teadis ja oli ette valmistatud. Hüvastijätuks kirjutas Karl: „Mu väga kallis Vaike! Siin oli meil küll väga ilus elada, aga seal veel parem. Nägemiseni!”
1. septembril 1977 läkski ta kohtuma oma Issandaga, kellele oli elanud, keda armastanud ja kes ka igavikku minekuks andis sügava rahu ja kindluse. Matusetalituse korraldasid Arvo Kajaste Elvas ning Ülo Meriloo ja Oskar Olvik Tallinnas.
Perel ja kogudusel oli kurbust ja leina, kuid samas imeline ja seletamatu rahu. Abikaasa Vaike on kirjeldanud, et ta oli nagu vatipilvedes, saatmas Filipi kirja 4. peatüki 7. salm „Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.”
Ühele külvajale
Karl Tutsu
(pühendatud Oskar Olvikule 50. sünnipäeva puhul)
Ta kutsus Sind välja maailma ööst,
süütas südames armastustuld.
Uus elumõte lõi loitma Su sees,
mis suunas Sind pühale tööle.
Need käed, mis kord ristile naelutud said,
tegid ristist Su õnnemärgi.
Selle märgi all põlvedel külvates
selged õnnistusjäljed on järgi!
Töö Issandas iial ei tühine,
ehkki vili ei võrsu ju ööga.
Tõe- ja armastusvöö tõmba pingule
ja külva taas Vaimu väega!
Nii saabub suur lõikus, kuuled Issanda häält:
„Mu sulane, ustav, nüüd tule
silmaveega ja verega niisutud maalt
taeva suurele rõõmupeole!”
Koerus, veebruar 1964.
