Me elame muutuste ajas – lõppematud sõjad, lõhenenud ühiskonnad, geopoliitiliste konfliktidega vahelduvad siseafäärid. Ometi vajame pidepunkte, millest kinni hoida, et reaalsustaju mitte täiesti kaotada. Pidepunktid on nagu kujuteldav telg, mille ümber maakera pöörleb, kuid mis ise paigal püsib. Kõigi olude ja aegade keskel on jõulud üks pidepunkt, millest hoitakse kinni. Aga millest me täpsemalt kinni hoiame?
Elame muutuste ajas. ‒ Tegelikult pole kogu ajaloo vältel olnud hetke, mil midagi poleks muutunud. Ilmselt meeldib meile seda fraasi kasutada, kuna see võimaldab väljendada frustratsiooni. Meid ümbritsevas maailmas on korraga palju arusaamatut: lugematuid probleeme, millele ei leita lahendusi, ning teavet, millega ei osata midagi peale hakata. Öeldes „Elame muutuste ajas“ anname märku, et me ei mõista, miks asjad lähevad nii, nagu nad lähevad. Oma teadmatuse keskel vajame siiski kindlustunnet ja lootust.
Jõulud kui erakordne lootuskiir
Jõulud kuulutavad meile, et ükskord saame öelda: „Me elame rahuajas.“ Selline lootuskiir on harukordne ning näitab ennast ikka ja jälle kord aastas. Jõulud on küll omaette fenomen. Eesti Keele Instituudi kodulehe järgi on sõnal „fenomen“ kolm tähendust. Esimene väljendab haruldast, salapärast ja kummalist nähtust, teine ebatavaliste võimetega inimest ning kolmas millegi olemuse välist avaldumisvormi. Need tähendused kirjeldavad tabavalt ka jõule.
Jõulud märgivad Jeesuse sündi ja aega, mil hommikumaa tähetargad nägid Petlemma kohal tõusmas erakordset tähte. See kummaline astronoomiline juhtum on mõistatuseks siiani. Ühelt poolt läks täide osa Bileami ettekuulutusest (4Ms 24:17), teisalt ollakse eriarvamustel, missuguse kosmilise sündmusega „Petlemma tähte“ seostada. Nii on jõuludes erakordsust ja salapära.
Jõulude tähtsus ei päädi üksnes Jeesuse maailma sündimisega, siit rullub lahti tema terve elu. Jeesus polnud lihtsalt järjekordne Idamaade õpetaja, vaid ebatavaliste võimetega inimene. Ta oli küll nii rändjutlustaja kui ka ravitseja, aga paljud ajalooallikad ja ka praeguse ajastu inimesed tunnistavad, et Jeesusel oli kindlasti ülemaine meelevald.
Jõulude võtmeisik pole jõuluvana, vaid Jeesus Kristus, kelle kohta tunnistati, et ta on Jumala Poeg. Sõna poeg puhul tuleks mõista ka vaimset ühtekuuluvust, siinkohal Jumalaga. Apostel Paulus võtab Jeesuse tuleku kokku sõnades: Jumal on avalikuks saanud lihas (1Tm 3:16), mis tähendab Jumala loomuse välist avaldumisvormi.
Jumala loomust saame jõuludes mõtestada järgnevalt: Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses (Fl 4:7). Need apostli õnnistussõnad väljendavad, et Jumalal on rahu, mis suudab hoida meie mõtteid ja südant ning see ületab meie arusaamise. Jumala rahu on kättesaadav, kuna te olete Jeesus Kristusega ühendatud (seesugust sõnastust pakub üks saksakeelne piiblitõlge). Jeesuse Kristusega ühendatud olemine tähendab, et meie rahu on temas, kuna tema tulek, elu ja ristisurm lepitasid meid Jumalaga (Ef 2:14–16). Kui tegemist on rahuga, mille suurust me ei suuda isegi mõista, ei saa me seda ka ise tekitada. Jõulude tõelisest rahust saame osa vaid Jumala läheduses, mis avaldub Jeesuses Kristuses.
Jumala rahu ja „igapäevane“ rahu
Selleks et kogeda jäädavat rahu, vajab inimene Jumala ligiolu. Me ei tohi segamini ajada Jumala rahu ja „igapäevast“ rahu. Sekulaarses maailmas tähendab sõna „relvarahu“ vaid puhkepausi, et padrunisalve uuesti laadida, ning „kodune rahu ja vaikus“ hetkelist puhkeaega enne varsti algavat kurnavat tööpäeva. Jõulude salapärase fenomeni kese on aga Jumala rahu, millest saame osa vaid Jeesuse läbi.
Vahel on jõulurahu kirjeldatud kui Jumala rahu vilksatust inimesele. Paljudele pole võõras tunne, kuidas jaanuari teisel nädalal hakkab argipäevane töö taas tuure koguma, ja leitakse, et jõulud olid väga stressirohked. Jääb järele igatsus, et „järgmine detsember proovime uuesti“. Ei välistata ka mõtet, et jõulurahu võib olla vaid illusioon, pelgalt hea tunne kirikus kuuldud lootuskiirest ehk rahuriigist. Kui see ajutine tunne kaob, võib kustuda ka lootus kestvast rahust. Seda enam tasub mõelda, kas kogetud „rahuvilksatus“ väärib sügavamat tähelepanu ja lahtimõtestamist.
Iga inimene vajab rahu
20. sajandi seitsmekümnendatel valitsenud hipiajastul sõnastati ühtselt: „Aitab kõigest muust, tahaks rahu!“ Teiseks juhtivaks märksõnaks sai „armastus“, mille entusiastlikul väljendamisel igatseti saavutada rahu ühiskonnas. Ka praegusel aastakümnel nõustume sageli klišeelikult, et vajame rohkem armastust. Eriti jõuame sellele tõdemusele jõuluajal. Väitele, et iga inimene vajab üle kõige armastust, võime seltskonnas pealtnäha asjatundlikult kaasa noogutada, sisulise mõistmiseta. Mõte iseenesest pole aga vale.
Piiblis kulmineerub armastuse ülemlaul mõttega, et kõigest muust siin maailmas on tähtsam armastus (1Kr 13:15). Me igatseme armastust, milles on teadlik hoolimine ja püüe kaasinimest mõista. Hipikultuur õitses toona just seepärast, et selles tundsid noored: keegi hoolib ja mõistab neid. Sageli on püüe mõista isegi tugevam kui mõistmine ise. Kunagine Hiiumaa pastor Teedy Tüür on öelnud: „Jumal ei ole palunud, et me oma ligimest mõistaks, sest seda me ei suuda. Jumal on palunud, et me oma ligimest hukka ei mõistaks, sest seda me suudame.“ Selles aforismis väljendub armastuse teine külg: ma ei suuda ega oska mõista, aga siiski hoolin. Sellist hoolimist kogedes tunneb inimene armastust, mille tulemuseks on rahu.
Õndsad on rahutegijad
Iga ajalootundja mõistab, et kestva rahu saavutamise alust ei saa rajada inimesed. Asjatu on loota, et järgnev põlvkond toimetab paremini kui eelnev. Ometi meenutab iga-aastane jõulurahu vilksatus detsembrikuu lõpus jälle sama igatsust. Taas mõtleme, kuidas võiks tulla muutumatu ja lõppematu rahu. Siin on meil valik. Kas me hoiame kinni jõulude õilsast ja samas seletamatust tundest, et kord aasta lõpul valitseb meie elus arusaamatuse asemel rahu. Või oleme valmis proovima võimalusi, kuidas jõulurahu võiks meid saata terve aasta ja ka järgnevatel aastakümnetel.
Kirjas filiplastele avaldab apostel Paulus lihtsa tõe, kuidas rahu Jumal ja seeläbi ka Jumala rahu tahab olla inimestega: Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega (Fl 4:9).
Piibel õpetab meile tõde, et Jeesus on rahu ning tema lepitas inimese Jumalaga. Matteuse evangeeliumi viimases lauses jääb kõlama Jeesuse tõotus: Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20). Teisisõnu oleks Jeesus võinud öelda: „Mina olen rahu ja ma olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ Nendele sõnadele tuginedes saab jõuludel kogetud rahu, mis on sügavam kui meie argiselt mõtestatud rahu, olla meie juures iga päev kuni igavikuni.
Siin ongi jõulurahu saladus. See on jõulude muutumatu ja lõppematu saladus Jeesuse Kristuse olemuses, mis kätkeb endas rahu igaks päevaks kuni ajastu lõpuni. Ühtlasi tunnistame, et me ei oota ainult jõule, vaid hoopis rahu, mis on siin elus meie tegelik pidepunkt. Selle asemel, et ohates öelda „Elame muutuste ajas“, saame kergendustundega lausuda: „Me elame rahuajas.“ Elamine teadmises, et Jumala rahu on muutumatu ja lõppematu, annabki meile igatsetud turvatunde.
