Kord oma jüngritega vestleldes ütles Jeesus: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad” (Lk 17:1). See oli karm ütlus. Siis aga järgnes veelgi karmim ähvardus: „Häda sellele, kelle kaudu need tulevad. Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule.” Veel lisas Jeesus: „Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!”
On asju, mida on üsna kerge andestada. Kuid on olukordi, mil tuleks nagu piir ette. Jeesuse järgmist ütlust on raske või lausa võimatu täita: „Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta ikka talle!”
Kas seda pole liig palju tahta? Mt 18:22 on antud edasi Jeesuse sõnad, et andestada tuleb kasvõi seitsekümmend seitse korda. Kuid kas ma võin sellist venda üldse enam usaldada? Kas ma võin selles osas Jeesuse õpetust usaldada? Pealegi mis siis, kui tegu on väga raskete eksimustega?
Andestamise probleem võib osutuda nii suureks nagu mooruspuu merre istutamine.
Mõtleme näiteks vendade Eesavi ja Jaakobi omavahelistele suhetele. Vana Testament jutustab, kuidas nende vendade omavaheline rivaalitsemine ja teineteise vastu eksimine viis sügava vaenuni. Pärast pikki aastaid oli Jaakob oma perega tagasiteel kodumaale ja soovis oma vennaga ära leppida.
Selle kohta on kirjutatud: „Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud. Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.” Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.” (1Ms 32:4–7). See oli väga karm teade.
Või mõtleme Jaakobi poja Joosepi ja tema vendade suhetele. Joosepi vennad olid kadedusest müünud ta orjaks. Egiptuses olles sattus ta valekaebuse tõttu pikkadeks aastateks vanglasse. (vt 1Ms 39–41). Mida võis Joosep sel ajal tunda ja läbi elada? Milline kibestumine ja kättemaksu soov võis täita tema südant? Aastatega olukorrad muutusid. Joosep loobus kättemaksumõtetest. Ta hakkas kõiges toimuvas nägema Jumala plaani, mis muutis Joosepi kannatused tema suguvõsale elupäästvaks teeks.
Andestamatus kui takistus
Kord soovis üks keskelaline naine saada Jumala lapseks. Ta kahetses oma pattu, tunnistas usku Jeesuse päästetöösse. Kuid Jumala vastust ei tulnud. Olukordade lähemal uurimisel selgus, et ta ei suuda oma emale andestada. Ta tunnistas, et ema oli kogu ta elu untsu keeranud. Ja tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Oma Mäejutluses ütles Jeesus: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks” (Mt 6:14–15). Selleks, et ise andeks saada, pidi ta ka ise andeks andma. Ainsaks lahenduseks oli oma emale andestada, kuid see naine ei suutnud andestada. See oli talle sama raske nagu mooruspuu merre istutamine.
Kindlasti teadsid ka jüngrid selliseid olukordi, kus andestamine oli lausa võimatu. Mõistan, kuidas eelnevast kasvas välja jüngrite palve: „Kasvata meie usku! Kasvata meie usaldust sinu sõnade vastu!” Sellele palvele vastas Jeesus: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!” ja see kuulaks teie sõna” (Lk 17:6).
Lisaks sellele rääkis Jeesus ühe tähendamissõna.
„Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!” Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha” (Lk 17:7–10).
Tähendamissõna sündmused toimuvad argielus. Sulase seljataga on raske tööpäev. Ta tuleb väljalt, kõht on tühi. Kuid selle asemel, et keha kinnitada, tuleb tal hakata hoopis peremehele toitu valmistama ja teda laua juures teenindama. Kas ta ei võiks pärast toidu lauale toomist peremehega koos süüa? Aga ei, peremees ootab teenindamist. Kas ei aja see hinge täis? Alles pärast peremehe eest hoolitsemist võib tööst väsinud sulane ise keha kinnitada. Ja kus on peremehe tänu? Tähendamissõnas olev retooriline küsimus ootab eitavat vastust: „Ei, peremees sulast ei täna“.
Ning Jeesuse sõnum on jüngritele: „Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.”
Selline oli selle sulase igapäevane kogemus. Jeesuse tähendamissõna mõte on, et usu kasvamine, ka andestava usu kasvamine toimub selliselt argitööde keskel. Selleks, et usk kasvaks, tuleb see argielus päevast päeva tööle panna. Et oma pahameelt ja kibestumist võita, tuleb ikka ja jälle ise andeks anda ja andeks paluda.
Võimatult raske argipäev
Igapäevase elu reaalsuses on see lausa paratamatu, et probleemid ja pahandused tulevad. Need tulevad ka kõige lähedasemate inimeste vahele. Pereliikmed võivad olla omavahel tülis, võib esineda peresisest vihkamist, abielud võivad puruneda jne. Selliste omavaheliste probleemide lahendamine võib osutuda võimatuks nagu mooruspuu käsutamine end merre istutada.
Kuigi see võib olla võimatult raske, on Jeesuse lahenduseks ikkagi enda meeleparandus ja kahetsus ning teistele andestamine. Jumala abil on see lahendus võimalik. Jumala abiga on võimalik nii suured muutused meie sees ja suhetes teistega, et me anname andeks.
Mõtleme siin taas Eesavi ja Jaakobi suhtele. Kuigi Eesav oli tulnud 400 mehega, et oma vend põrmustada, siis Jumal muutis tema meelt ja ta oli valmis oma armu paluvale vennale andestama. Kahjuks jäi nende suguvõsade vahele püsima sajanditepikkune vaen.
Või mõtleme Joosepile. Milline kibestumine ja kättemaksu soov võis omal ajal täita tema südant. Aastatega aga loobus ta oma kättemaksu mõtetest. Ta oli valmis oma vendadele andestama. Ta oli hakanud nägema olukordi uue nurga alt. Vendade armupalumisele vastas Joosep: „Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus” (1Ms 50:20).
Naine, kellest oli eespool juttu, palus Jeesuselt abi, et oma emale andestada. Ja seal, Jumala ees seistes, ütles ta: „Ma annan oma emale andeks“. Ja siis koges ta ka ise andestust. Jumal oli seal temalegi andeks andnud, ta koges Jumala lapse tunnistust oma südames ja elus.
Meie omavahelised probleemid vajavad lahendamist. Päevast päeva kasvab igapäevaelu toimetustes ja omavahelistes suhetes meie usk, usaldus ja andestamise võime. Elu raskustes kasvab meie Jumala usaldamine ja meie sisemine inimene. Selline usus kasvamine ei ole kerge. Meil võib olla tunne, et meile tehakse ülekohut, tehakse liiga. Kuid see on see olukord, kus meie usk ja andestamise võime saab kasvada. Ning me vajame seda. Seda nii meie nooruses, meie keskeas ning ka kõrge ea auväärsetes aastates. Aidaku meid selles Jumal.
