„Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5)
Vaimulik kirjanik Henri Nouwen, kelle raamatuid on eesti keeleski saada, on kirjutanud meeldejäävaks sõnapaari „haavatud tervendaja”. Jeesus oli haavatud tervendaja. Läbi kirikuloo on mõistetud Jesaja raamatu 53. peatükki, kust pärineb selle jutluse avatekst, viitena Jeesusele, kes kannatas ja koges inimlikku valu, ja siiski oli Päästja ja Lunastaja. Meile meeldiks ehk mõelda Jeesusest kui võidukast Messiast, kes on kõrgemal maistest raskustest. See oli ka esimeste jüngrite ootus. Aga nad pidid õppima midagi muud: vaimusuurust katsumustes ja õnnistust kitsikuses.
Jeesuse eeskuju
Jeesus kutsus kord endaga kaasa kolm kõige lähemat jüngrit, läks Ketsemani aeda palvetama ja ütles: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!” Jeesus tundis ahastust. Ta palvetas, et kui on võimalik, siis läheks kannatuse karikas temast mööda. Ta lisas: „Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” (Mt 26:36s–39)
Aga jüngrid? Nemad jäid sel dramaatilisel ja kogu maailma ajalugu muutnud ööl magama. Just siis, kui Õpetajal oli tarvis nende tuge, laskub raske uni nende silmadele. Jeesuse pettumust võib märgata tema sõnades, kui ta leidis magavad jüngrid: „Niisiis te ei suutnud ühtainustki tundi minuga valvata?“ (Mt 26:40) See evangeeliumi jutustus on üheks näiteks, et Jeesustki puudutas valusalt tema õpilaste nõrkus ja mõistmatus.
Sellist õpetust, mis Jeesuse inimlikkuse unustab, ja rõhutab ainult tema kõikväelisust, nimetati varastel kirikuloo sajanditel doketismiks. See kuulutati eksiõpetuseks neljandal sajandil. On olemas ka tänapäevast doketismi, mis räägib ainult jumalikest võitudest ja imedest, unustades Jeesuse samaaegse inimeseksolemise.
Aga Jeesus oli kõiges kiusatud otsekui meie. Ta tundis tegelikku hingevalu ja füüsilist piina. Ta sündis väeti lapsena. Ta oli pagulane Egiptuses. Ta ootas kolmkümmend aastat, kuni tema aeg tuli, et õpetada, jüngreid kutsuda ja viimaks ristil surra. Ta tundis nälga ja südamevalu. Ta nuttis Jeruusalemma pärast. Ta oli nukker, et jüngrid teda palves ei suutnud toetada. Ta hüüdis: „Mu Jumal, miks sa oled mind maha jätnud?” Just nõnda oli ta Jumala Poeg. Just nõnda oli ta Päästja!
Teoloogias on kaks mõistet „au teoloogia” ja „risti teoloogia”. Au teoloogia tahaks juba praegu ja siin olla ülendatud sellesse võitu, mis kuulub Kristuse täieliku ja absoluutse valitsuse juurde. Aga see aeg alles tuleb! Risti teoloogia lähtub sellest, et Jeesus sai inimeseks, võttis lausa orja näo ja siiski täitis Jumala tahet (Fl 2:5–11). Selles oli tema suurus. Oma õpilastele ta ütles: „Võta oma rist enese peale ja järgi mind.”
Aga mida see kõik tähendab minu ja sinu jaoks? Kas see kujundab kuidagi meie usku ja elu?
Mida see meile tähendab?
Jeesuse eeskujus on peidus kristliku elu võti, jüngerluse saladus. Esiteks kinnitab see, et Jumal kasutab katkiseid ja hingehaavadega inimesi. Jeesus kutsub sind teda järgima ja teda usaldama. Võitled sa depressiooniga, siis otsi abi palvest ja meditsiinist. Aga ära arva, et sa oled Jeesuse tõeline jünger alles siis, kui oled täielikult tervenenud ja sul ei ole enam emotsionaalseid probleeme.
Võib-olla oled pettunud. Võib-olla on sulle tehtud ülekohut ja süda valutab. Võib-olla oled ise öelnud või teinud midagi, mida kahetsed. Sa võid olla õnnistuseks inimestele ja austada Jumalat oma nõrkustest hoolimata, oma ekslikkuses ja murdumises. Arm ja andestus võivad muuta nõrkuse tugevuseks. Keskaegne luuletaja Rumi on öelnud: „Haavade kaudu pääseb valgus sisse.” Vahest võib öelda ka niipidi: haavad on avaused, mille kaudu võime headust ja hoolimist ligimestega jagada.
Teiseks, arenda oma arusaamist Jumala tööst, mis sisaldab nii võite kui ka kaotusi. Jumala töö ei tähenda ainult lahendusi, tervenemisi, väeavaldusi. Jah, see tähendab ka seda. Aga see ei ole kogu pilt. Jumala töö on ka ustavus viletsuses, püsivus kannatustes, usaldamine ristikandmises.
Ma olen kohanud toredaid kristlasi, kelle jaoks on segadust ja pettumusi tekitav, kui usuelu alguse vaimustus asendub argipäevaga. Nad ei märka enam, et Jumal aitab neid mitmel viisil, nad muutuvad etteheitvaks enda ja kaaskristlaste suhtes.
Nick Vujicic, käte ja jalgadeta sündinud evangelist külastas 2023. aasta novembris Tallinna. Ta ütles, et Jumal võib tervendada ja talle jäsemed kasvatada, et tal on kodus mitu paari jalanõusid varuks. Pole kahtlustki, et Jumalal on meelevald. Aga Vujicic ei püüdnud väita, et Jumal seda teeb. Ja kui minult keegi küsiks, siis ma püüaksin alandlikult öelda, et ma arvan, et Jumal ei tee seda. (Kui ma eksin, siis olen esimene, kes hea meelega oma viga tunnistab.) Näib, et Jumal kasutab seda evangelisti just nõrgana, abivajajana, teistest täielikult sõltuvana. Tema rõõmsameelne ja väikese huumoriga vürtsitatud sõnum Jumala suurest armust ja kindlast lootusest, on just niiviisi võimas, palju võimsam kui füüsiliselt terve ja tugeva inimese suust.
Aare saviriistades
Apostel Paulus koges samuti valusaid haavu. Ta räägib, et talle on ihu sisse pandud „vai”, teda „rusikatega peksma”. Mis „vai” või „okas” see oli, seda me täpselt ei tea. Mõned arvavad, et see oli mingi haigus. Langetõbi? Seedeprobleemid? Nägemise halvenemine? Paulus jätkab: „Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“ (2Kr 12:8-10)
Kristlik kirik ja usklikud kogevad ikka ja jälle kiusatust igatseda võimu, mõjukust, silmapaistvaid aktsioone, vastuvaidlematut autoriteeti. Aga sellega käib kaasas ohtlik areng: pahatihti ei tunnistata enam oma vigasid, meeleparanduse vajadust, otsinguid, kahtlusi, vendade ja õdede abi, mida vajame.
Kas sa oled näinud kristlasi, sageli juhte, kes oma viga kunagi ei tunnista – kes arvavad, et nemad peavad olema tugevad, alati värske visiooniga, ikka super-kristlased? Tavaliselt nad ei räägi üldse oma võitlustest, küsimustest, eksimustest. See viib kas silmakirjalikkusesse, sisemisse tühjusesse või läbipõlemisse.
Paulus on teistsugune juht. Ta on nagu tema Õpetaja. Ta ei salga maha oma valu ega teadmatust. Ta ütleb, et on vähem kõigi pühade seast (Ef 3:8), ja paar aastat enne oma surma ning pärast 25 aastat kestnud teenimistööd ütleb ta, et on suurim kõigist patustest (1Tm 1:15). Ta ei ole kaitsepositsioonil, ta ei karda olla haavatav. Ta teab, et Jumala vägi on suurem. Ta teab, et ka saviastjas võib kanda kullaterasid.
„See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist,“ ütleb ta enda elukogemusele ja vaimulikule tunnetusele toetudes. (2Kr 4:7)
Neljateistkümnenda sajandi Jaapanist on pärit eriline keraamiliste ja portselanist nõude parandamise tehnika. Kui meie oma köögis taldriku või kannu katki teeme, siis kogume killud kokku, viskame prügikasti ja ostame uue eseme. Aga Jaapanis õpiti kildudeks purunenud nõusid parandama kulla ja hõbedaga. Seda nimetatakse kintsugi tehnikaks. Paranduskohad tulid selle meetodiga veel silmatorkavamalt esile, aga eseme väärtus sellega ainult kasvas. Purunemine oli osa selle eseme loost, nii nagu väärtuslik parandaminegi.
Las Jumala armu kuld parandab sinu haavad. Mis sellest, et see koht jääb näha. Sa oled just nõnda terviklik, just nõnda kannad sa endas Jumala armu hindamatut aaret.
(2023)
