Pärast Jeesuse ristimist on kirjas: Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning
Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale. Ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust
on mul hea meel!” (Mk 1:10-11). Siin on näha Jumala trinitaarset ilmutust, kus Jumal ilmutab ennast Isana, Pojana ja Püha Vaimuna. Kuid praegu peatun küsimusel, mida tähendab Jumala poeg? Selle mõistmiseks tasub lähtuda Johannese evangeeliumi eeskõnest.
Selle eeskõne kõrgpunktiks on sõnum Logose lihaks saamisest. Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal (Jh 1:1). Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde (Jh 1:14). Logos oli küll kogu aeg maailmaga sidemetes, kuid nüüd astus ta ajaloo areenile tõelise inimesena. See tähendas ka tema olemuse, tema identiteedi muutumist. On tähelepanuväärne, et edaspidi eeskõnes märksõna Logos enam ette ei tule. Selle asemel on Isast Ainusündinu. See on midagi erakordset, et lihaks saamisel, inimeseks sünnil sai Logosest Isast Ainusündinu (Jh 1:14). Juba eelpool oli juttu Jumala lasteks saamisest (vt salmid 12–13). Kuid seal on juttu Jumala poolt lapsendamisest. Nüüd on aga tegu erilise sünni imega. Igavene Logos astus meie keskele hapra ja sureliku inimesena. Naisest sünni kaudu sai igavene Logos osa loodu olemisest.
Isast Ainusündinu on ainus kui selline, Jumala Poeg ilma sarnaseta, Isa täievoliline esindaja. Kuna ta on Ainusündinu, siis järeldub sellest, et ta on ka Isa Esmasündinu (vrd Hb 1:6). Ainult tema juures tuleb esile Isast Ainusündinu kirkus, doxa, mitte kellegi teise juures. Seda kirkust iseloomustab ütlus „täis armu ja tõde” (Jh 1:14).
Ta on Jumala Ainusündinu, Ainusündinud Poeg. Ainusündinu on Jumala täievoliline esindaja, kelle kaudu, kelle vahendusel Jumal päästab inimkonna. Tema on toonud meile teate. Tegelikult tema ise ongi see teade – Ainusündinud Jumal, Ainusündinud Poeg[1], Jumala Poeg –, keda evangeeliumi lehekülgedel esitletakse, üha laiemalt iseloomustatakse, tema meelevalda kirjeldatakse. See on midagi, mida inimene oma arusaamaga haarata ei suuda, küll aga võib ta selles usaldada Jumalat, tema ilmutust. Nüüd on ta Isa kirkuses. Ta on üles võetud ja ülendatud – seda ju salm 18 väljendab; ühtlasi on ta õigeks mõistetud. Maised kohtud mõistsid küll Jeesuse süüdi ja lõid ta karistuseks risti, kuid Jumal mõistis tema õigeks. Isast Ainusündinu sai õigeks mõistetud! Seda kõike kinnitab algkristlaste usutunnistus: „Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.” (1Tm 3:16).
Jumala kirkuse kandja on Isast Ainusündinu, ainus kui selline, Jumala Poeg ilma sarnaseta, Isa täievoliline esindaja. Ainusündinu kirkust iseloomustab ütlus „täis armu ja tõde” (Jh 1:14).
Mida aga tähendab Jeesus kui Jumala poeg? Jumala ja enda suhet mõistis Jeesus kui Isa ja Poja suhet. Nii ütles Jeesus enda kohta: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb, ning tahab temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda et te seda panete imeks. Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.” (Jh 5:19–21; vt ka nt Jh 5:22–29; 6:40). Kõneldes juutidega kinnitas Jeesus: „ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg“ (Jh 10:36).
Johannese evangeeliumis on maise Jeesuse puhul näha Jumala ja Poja omavahelist funktsionaalset suhet, Isaga olemuse ja tahte ning tegevuse ühtsust. See suhe haarab väga mitmekülgselt Jeesuse isiku erinevaid aspekte. Oma suhte kohta Jumalaga ütles Jeesus: „Mina ja Isa oleme üks” (Jh 10:30). Poeg on Isa täievoliline päästelooliste õigustega isik. Poja tegevuse eesmärgiks on, et inimesed usuksid ja tunneksid ära Jumala ja tema poolt saadetu. See ilmneb Jeesuse palve sõnades: „Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Jh 17:3). Ütlus Jumala läkitatuks olemise kohta on rõhutatult suunatud Poja väärikusele. Kuna Isa annab oma Pojale ülesande ja volituse, siis on Pojal ka samasugune taotlus ja samasugune õigus nagu Isal. Jeesus ütles: „Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte, et kõik austaksid Poega, nõnda nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on tema läkitanud” (Jh 5:22j). Poja meelevalda õpetada ja tegutseda iseloomustab Jh 3:35 olev ütlus: „Isa armastab Poega ja on andnud tema kätte kõik”.
Nagu öeldud, sai Jeesus naisest sünni kaudu osa loodud olemisest. Kui Fl 2:6–11 olevas usutunnistuses on näha teatavat reservatsiooni: „[ta] loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena” (s 7), siis Johannese evangeeliumi tunnistuse kohaselt sai Logos lihaks, st inimeseks ilma mingite aga-deta. Jeesus oli tõeline inimene kõigi inimlike piirangutega. Ja selliselt sai ta ka inimkonna tõeliseks esindajaks. See on kooskõlas usutunnistusega 1Tm 2:5: „Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus”. Ülestõusnud Jeesuse ihulikkust kinnitab tema ilmumise kirjeldus Lk 24:39–43. Seal Jeesus ütles: „Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!” Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?” Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all.” Jeesuse ihulikku ülestõusmist näitab ka märter Stefanose ütlus: „Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.” (Ap 7:56).
Kokkuvõtvalt võib kinnitada, et kõik Uue Testamendi Inimese Poja kirjakohad moodustavad ühtse terviku: ülendatud ja kirgastatud, taevast alla laskunud ja sinna uuesti tagasi ülesvõetud Inimese Poeg on Messias ehk Kristus. Ta on elu andja, kui see, kes oma isikus taevast alla tulnud „tõelise eluleivana” annab jumaliku-igavese elu (vt Jh 6). Ta on kohtunik, kes seda ülesannet juba praegu täidab ja ainsana võib täita, kuna ta on taevast alla tulnud ja taas üles läinud Inimese Poeg. Jeesuse maine elu on lõppenud, kuid tema ülendamine jätkub. Selle kõigega kaasnes Jeesuse olemisviisi muutus. Pärast seda, kui ülestõusnud Jeesus käskis Toomast: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!”, andis Toomas usutunnistuse „Minu Issand ja minu Jumal” (Jh 20:27,28). Kuidas aga mõista Kristus Jeesuse jumalikkuse ja inimlikkuse ühtsust, jääb ilmselt meile siinpoolsuses haaramatuks Jumala saladuseks. Üldse me võime Jumalat taibata üksnes nii palju, kui ta ise on ennast ilmutanud.
[1]Jh 1:18 on kreeka tekstis kaks lugemisvõimalust Ainusündinud Jumal ja Ainusündinud Poeg. Valdavalt nimetab Jh evangeelium Jeesust Jumala pojaks.