Tiidrek ja Maili Nurme on olnud Keeniaga seotud aastast 2007. „Peaaegu, et pulmareisil käisime esimest korda seal,“ naerab Maili, „see oli neli kuud pärast meie pulmi ja ikka paras seiklusreis!“ Läbi aastate on neil olnud põhjust minna Keeniasse ikka ja jälle tagasi.
Sport viis Aafrikasse
Tiidrek ja Maili ei käi Keenias lihtsalt puhkamas. Neid on algusest peale viinud sinna sport. Tiidrek tegeleb tippsportlasena pikamaajooksuga. „Keenias on eelkõige hapnikuhõre keskkond, mis on vastupidavusaladel hästi soosiv, hea kliima ka muidugi, eriti võrreldes meie detsembri, jaanuari ja veebruarikuudega,“ lausub Tiidrek. Ta oletab, et on nüüdseks osalenud Keenias 27 treeninglaagris ja need on keskmiselt kestnud kuus ja pool või seitse nädalat, kuid mõnes on ta olnud ka kolm kuud.
Nurmede peres kasvab kolm last. Kuna nad väärtustavad võimalust olla võimalikult palju aega perega koos, siis on lastele samuti Keenia tuttav. Isegi beebidena olid lapsed reisil kaasas. Tiidreku sõnul on raske hinnata, kui lihtne või keeruline on nende kõrvalt reise planeerida, pigem nimetab ta seda väljakutsuvaks. „Olgugi, et me oleme seal käinud ja teame, mis meid ees ootab, siis tegelikult iga kord on selline tunne, et sa lähed kuhugi teadmatusse. Ja iga kord on selline tunne, et ees on ootamas mingisugune seiklus,“ tõdeb ta. Ta lisab, et teadmatus tekitab ikka pingeid, kuid ometi on Keeniasse kohale jõudes alati asjad laabunud. Ajas tagasi vaadates arvab ta, et kui ta poleks kristlane, siis poleks ta kindlasti nii palju Keenia vahet käinud. „Ma ei ole üksi, ma ei pea kogu aeg üksi siin maamuna peal igasuguseid otsuseid langetama, vaid ma usun, et Jumal annab ka tarkust,“ on Tiidrek kindel.
Aken kahe kultuuri vahel
Eesti maja Keenias ei tähenda konkreetset hoonet, sest need vahelduvad, vaid projekti, mis on aken Eesti ja Keenia kultuuride vahel. Juba 2007. aastast on Tiidreku ja Mailiga Keenias kaasas käinud teisigi eestlasi ja välismaalasi. „Mulle isiklikult on alati meeldinud see, kui ma olen saanud oma teekonnal kedagi teist aidata ja nõustada,“ räägib Tiidrek ja lisab, et suuremalt algas Eesti maja Keenias projekt aastal 2016, kui nad olid juba piisavalt kogenud, tundsid Keenia kultuuri ja neil oli seal palju usaldusväärseid tuttavaid. Tiidrek sai ettevõtmisesse kaasata ka oma vanemad Marguse ja Riina Nurme, kellest said Eesti maja majapidajad, kokad, lapsehoidjad ja giidid. Eesti maja Keenias on Tiidreku sõnul igal aastal peamiselt talvine, detsembrist veebruarini projekt.
„Alati siis, kui projekti eestvedajad on kohal, on uksed avatud ka teistele. Kaheksa aasta jooksul on seal käinud ligi 100 erinevat eestlast, mõned neist korduvalt,“ ütleb Tiidrek. Külalised tulevad vahel turistidena, mõni tuleb kaugtööle, mõni sporti või misjonitööd tegema, eesmärgid on erinevad. „Aga sama maja, mille me tavaliselt oleme rentinud, loob sellised võimalused, et kõik need eri huvidega inimesed hakkavad omavahel koostööd tegema, leiavad ühiseid huvisid, mida seal teha,“ selgitab Tiidrek. Eesti maja eestvedajad aitavad siis inimeste unistustel teoks saada, jagades näiteks vajalikke kontakte.
Eesti- või Keenia-keskne?
Kuna Eesti majas Keenias toetatakse eestlasi, siis võib öelda, et see on Eesti-keskne. Samas on eestlaste eesmärk seal sageli kohalikke inimesi teenida, näiteks koolides ja kirikutes, seega on see maja ka Keenia-keskne, ütleb Tiidrek.
Maili sõnul tulevad Keeniasse kokku väga erinevate elualade inimesed ja igaüks saab seal siis oma ande rakendada. „Mina õpetajana olen saanud teha seal koolitunde niimoodi, et minu õpilased Eestist osalevad Zoomi kaudu tunnis ja samal ajal ka Keenia lapsed. See on olnud kindlasti väga huvitav kultuurikogemus mõlemale poolele,“ lausub ta.
Kuna Eesti majas Keenias on koos erinevad inimesed oma erinevate eesmärkidega ja osadel on ka lapsed kaasas, siis võib koos toimetamine Maili sõnul ka väljakutseid pakkuda. „Me oleme pidanud seda väga oluliseks, et meil oleks selline ühine arusaam, kuidas seal majas toimetada ja ka kindlasti ühised hetked siis nii hommiku- kui õhtusöökide näol ja sageli oleme teinud ka selliseid tutvumisringe, et igaüks on saanud oma elust rääkida. Kindlasti on kõik saanud selgeks vähemalt ühe või kaks söögilaulu, mida alati enne söömist laulame,“ ütleb ta.
„Hästi hea õhkkond on seal majas alati ja see tuleb palju sellest, et reeglid on paigas, päevakava on paigas, kõik teavad, kuidas asi toimib, et ei ole sellist halli ala,“ kinnitab Eva-Maria Vaher, kes on Tiidreku ja Mailiga kaks korda Keenias käinud. Ta lisab, et kuigi ta pole kristlane, on söögilaulud, ühine õhtusöögiaeg, palvetamine ja möödunud päeva jagamine tema üks lemmikosa kogu selle projekti jooksul.
Pimedas välja minna ei tasu
Eva-Maria oma kuu aja jooksul Keenias ennast kordagi väga ebaturvaliselt ei tundnud. Siiski mõtles ta läbi, millal minna jooksma. Õhtul pimedas ta seda ei teinud, pigem hommikul, kui inimesed tööle läksid. „Siis nad ei hüüa nii palju „musungu“ (valge inimene) mulle järele ega lase signaali. Ma kunagi ei tundnud, et see oleks midagi pahatahtlikku, aga lihtsalt huvitav nende jaoks, kui valge inimene liigub ringi,“ ütleb ta.
Võõral maal tuleb enda turvalisuse tagamiseks siiski olla ettevaatlik. „Jõehobud on suur risk, ei tasu jääda jõehobutee peale eriti õhtul pimedas, kui nad lähevad oma rohumaad otsima, kuhu sööma minna,“ teab Maili rääkida. Ta lisab, et õhtul pimedas ei tasu igaks juhuks välja minna, kui oled võõra inimesena võõras kultuuris. Päevasel ajal linnas või külas jalutamisel ei näe ta aga probleemi. „Ühe korra kõigi nende aastate jooksul on mul olnud selline intsident, kus ma olin üksinda jooksmas põllu ja metsa vahel ja siis sattusin ohtlikku olukorda. Lihtsalt üks kohalik nii-öelda ründas mind, aga tänu Jumalale pääsesin sellest välja. Üldiselt ma siiski ei karda üksinda liikuda, aga peab targalt valima radu, kuhu minna ja mis ajal,“ räägib ta.
„Eks ohud võivadki Eestis olla, minult näiteks ei ole Keenias asju minu nähes varastatud, aga Euroopas on seda juhtunud, seega, kus lõpuks siis turvalisem on, eks võib-olla seal, kus sa oled rohkem tähelepanelikum ja ettevaatlikum,“ tõdeb Tiidrek. Tema sõnul on valge inimene Keenias tahes-tahtmata tähelepanu objekt ja kohalikud eeldavad, et ta on rikas ja tema pealt saab kasu teenida. Samas võib tähelepanu olla ka hea. „Kui seal küsida, kas keegi valget inimest on näinud, siis enamasti on see rada järgi,“ lausub Tiidrek.
Keenias aega on
Eva-Maria on Keenias kogenud, et inimesed on avatud ja ka võõrad võivad omavahel tänaval jutustama sattuda. Eesti tänavatel paistab talle pigem, et kõik on omaette ja ei naerata. „Kuigi neil on nii palju vähem, siis vahel tundub, et nad on ikkagi õnnelikumad,“ järeldab ta.
Ka usuline kultuur on Keenias Eestist erinev. „Kui sa ütled, et ma usun Jumalasse, siis see on täiesti tavaline nähtus Keenias. Kui ma usun Jeesusesse, siis see on ka tavaline nähtus. Eestis on see pigem sihuke ebatavaline nähtus. Keenias aga lausa naerdakse selle üle, et mida, kuule, kuidas sina siis ei usu?“ selgitab Tiidrek.
Ta lisab, et Keenia töökultuur on Eesti omast päris erinev. Kui Eestis on inimesed tavaliselt punktuaalsed ja peavad kokkulepetest kinni, siis Keenias käituvad ka tavalised inimesed vahel nii nagu meie maal purjus inimesed – kui leppida kohtumise aeg kokku, siis hea on, kui teine üldse tuleb. Kui on sõlmitud aga kokkulepe, siis seal on tavaline, et teine inimene seda omal algatusel ühepoolselt muudab. Tiidrek on ka seda näinud, et sealses äritegevuses on hind kokku lepitud, töö tehakse ära ja pärast tullakse raha juurde küsima, vahel päris jõuliselt.
Eestlastele on avaldanud muljet Keenia toidukultuur just värskete eksootiliste viljade poolest, mis seal kasvavad ja väga hästi maitsevad. Kartulisaaki võimaldab sealne kliima saada mitu korda aastas.
Maili meenutab lugu, mille rääkis Eesti aukonsul Keenias, kui ta külastas Eesti maja. „Öeldakse, et Jumal andis eurooplastele kella, aga aafriklastele aja. Tundub, et see on aafriklastele päris hea diil. Nad lepivad ühe tegevuse kokku hommikuks, teise lõunaks ja siis päikese järgi vaatavad, millal see aeg kätte jõuab – ja nad ei muretse selle pärast,“ ütleb ta.
Keenias ei ole häbiasi abi küsida. Mailile tundub, et eestlastel oleks seda oskust kasulik neilt õppida. „Nad teevad seda väga julgelt, kui nad vajavad kas mingis tegevuses abi, aga muidugi ka materiaalset abi. Samas ei ole probleeme öelda „ei“, kui ei ole võimalik aidata. Eestis tundub, et abi minnakse küsima alles viimases hädas, aga vahel oleks targem võibolla seda varem teha,“ arvab ta.
Sõbra juurde sööma minek ei ole Tiidreku sõnul Keenias mingi probleem. Tuleb lihtsalt õigel kellaajal, kui sõber sööb, sinna minna. Eestis ei oleks selline etteteatamata külaskäik üldiselt mõeldav. Keenialased elavad rohkem kommuunielu ja teevad koostööd ehkki alati kokkulepetest kinni ei peeta. Tiidrekule on silma jäänud aga nende inimeste armulisus – kui üks inimene on teist petnud, isegi varastanud sõbra tagant, siis mõni päev hiljem käivad nad jälle läbi, nagu poleks midagi juhtunud. „Kuidagi kiiresti ununevad need raskused ja probleemid, võib-olla neid on nii palju seal, et ei jõua seda kõike kanda,“ lausub Tiidrek.
Turul tomatitega ei loobitud
2024. aasta jaanuaris külastas Keeniat Tallinna Mähe baptistikoguduse pastor Raido Oras. Tema reisi eesmärk oli küll puhata, aga endalegi üllatusena jõudis ta seal jutlustama nii turule kui ostukeskusesse. Raido oli turu puhul muretsenud, et ega keegi teda tomatitega loopima ei hakka, aga tal läks hästi ja seda ei juhtunud.
„Turg on seal kindlasti midagi teistsugust, kui Tallinna Balti jaama turg või Tartu avaturg. Seal on ikkagi niimoodi, et suured puuviljaletid lookas erinevaid asju, letid ei ole mitte ilusti rauast ja värvitud, vaid mingid poolmurdunud katkised kilekatusega. No ühesõnaga, turg on selline must ja hästi palju kohalikke turumüüjaid on seal kambas koos. Selles keskkonnas pandi siis kõlar püsti ja mikrofon anti ka kätte, mis aeg-ajalt juperdas,“ selgitab Tiidrek. Kohalik pastor ja muusikud olid ka kohal, samuti läksid teised eestlased Raidot toetama. Eva-Mariale pakkus üks turumüüja oma leti taga istet ja siis nad said rääkida Eestist. Tagasisidet, nagu teenistustele ikka, on Tiidreku sõnul raske hinnata, aga paistis, et inimesed kuulasid huviga.
Avalik teenistus enne tööpäeva
Teine võimalus jutlustada tekkis Raidol kaubanduskeskuses. See oli pühapäeva hommikul, enne poe avamist selle töötajatele. „Inimesed tulevad tööle, registreerivad ennast oma sõrmejäljega tööle ära, seisavad, lauldakse koguduse laule, siis on jutlus pool tundi või 45 minutit ja siis tõmmatakse poe uksed üles ja tööpäev hakkab pihta – et nagu hästi sürreaalne kogemus oli,“ räägib Eva-Maria. Ta lisab, et poe töötajad olid ka vastutulelikud ja leidlikud. „Meile toodi toolid kuskilt sealt ülemiselt korruselt, kus nad neid müüvad, võeti korra pakendist välja, et „istuge siia“ ja pärast läksid müüki tagasi.“
Kaubanduskeskuse töötajad said niimoodi vaimulikku toitu. „Selles samas poes me käisime peaaegu iga päev ja kui Raido hiljem tagasi läks, siis needsamad töötajad, kes seal olid, patsutasid kohe talle õla peale ja tänasid selle jutluse eest. Mõni suutis isegi tsiteerida Piibli kirjakohta, mille ta oli ette lugenud,“ ütleb Tiidrek. „Ta tegi seda oma vabast ajast ja vabast tahtest, kõik said aru, et milleks valge inimene ikka pidi hommikul kell seitse sinna poodi tulema – see oli ikkagi südameasi ja inimesed olid selle üle tänulikud.“
„Eestis tuleks selle peale kutsuda kas arst või politsei,“ naerab Tiidrek, aga Keenias võib ikka ette tulla, et kuskil avalikus kohas kuulutatakse niimoodi evangeeliumi. Tiidrek on seda ka bussis näinud. „Tuleb bussi üks naine, enne kui buss üldse sõitma hakkab, ütleb, et nii, nüüd teeme palve ja siis ta kuulutab seda sõnumit, mis ta usub, et on Jumala käest saanud ja siis teebki palve ja siis ma vaatan ümberringi – keegi nagu piinlikkust selle pärast ei tunne või kuidagi vastu ei vaidle.“ Tiidrek on näinud samuti, et Keenias enne treeningut või spordiüritust tuleb rahvas kokku ja palvetab.
Kuhu edasi?
Tiidrekul ja Mailil on hea meel kui Eesti maja Keenias projektiga liitub uusi abilisi. Eva-Maria käis sel talvel esimest korda seal kaasas, kuid kohe konkreetse eesmärgiga aidata seal majapidamist korraldada, õppida Keenia kultuuri tundma ja rakendada teadmisi, mida ta on saanud turismivaldkonnast. Praegu on projekti tegevusvaldkonnad eelkõige sport, turism, kristlik töö ja heategevus. Tiidreku kui projektijuhi sõnul võiks neid olla aga veelgi. Näiteks võiks seal tema arvates olla IT-kallakuga Eesti kool. Aga eelkõige loodab ta näha seal lihtsalt teisi eestlasi juba järgmisel hooajal.
Tiidreku, Maili ja Eva-Mariaga saavad huvilised, kes tahaksid kuidagi Eesti maja Keenias projektis osaleda, võtta ühendust Facebookis „Eesti maja Keenias“ lehekülje kaudu. Samanimeline lehekülg on neil ka Instagramis.
