Vana Testamendi viimases raamatus andis Jumal Iisraelile tõotuse: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all.” (Ml 3:20a) 400 aastat enne selle täitumist edastas prohvet ootavale rahvale särava lootusekiire ja võrdles Jeesuse tulekut siia maailma päikesetõusuga.
Jeesuse sünd pööras kogu ajaloos uue lehekülje. Iga pühapäevakooli poiss ja tüdruk oskab vastata küsimusele: „Millal sündis Jeesus?“ Me ju arvestame aega Jeesuse sünnist. Kui märgime praegust aastakäiku numbriga 2024, siis kinnitame, et Jeesus sündis kaks tuhat kakskümmend neli aastat tagasi. Targemad mehed, kes on seda uurinud, ütlevad, et see toimus isegi neli aastat varem. Milline eesõigus ja võimalus on meil, et iga aastanumber tähistab Jeesuse sündi ning on ühtlasi evangeeliumi üks teemärke igasse uude aastasse ja uude kalendripäeva.
Sellest sündmusest on nüüdseks palju aega mööda läinud, aga suur osa inimkonnast käib ikka pimeduses. Me küsime ka nendel jõuludel, miks see nii on? Pimedus vajab valgust ja Looja plaan oli tuua see oma Poja Jeesuse Kristusega. Jumala kava täitus Jeesuse tulekuga, kes sai meie sarnaseks ja samastus inimelu kõigi aspektidega. Matteuse evangeeliumi alguses esitatud Jeesuse genealoogias on toodud 42 sugupõlve. Avameelset Vana Testamenti lugedes näeme, et selles oli üsna küsitava taustaga liikmeid. Probleemsus pole kadunud ka tänapäeva sugupuudest. Aga Jumala ees ei kehti vabandus: „Ma olen selline, sest mu eelkäijad olid sellised.” See ei pea nii jääma! Õiguse päikese tõusuga on avatud paranemise, pääsemise tee. See ongi Jumala jõulusõnum läbi aegade.
Jeesuse sugupuu
Jeesust kutsuti Taaveti pojaks. Taavet oli vägevaim kuningaist, kes kunagi on Iisraeli rahvast valitsenud. Tema ajal võideti kõik ümberkaudsed vaenlased ja sündis tõeline suurriik. Oma noorusest peale oli tal elav usk ja tema laule laulame meie tänini. Aga temagi ellu tuli hetki, kus suhe Jumala jäi nõrgaks. Ta rikkus abielu ja sooritas mõrva, kuid sellegipoolest on tal koht Jeesuse sugupuus.
Seal on usuisa Aabraham. Temalgi oli suuri probleeme kartuse ja valetamisega. Kui Aabram nälja ajal Egiptusesse läks, arvas ta, et oma ilusa naise pärast võib vaarao teda tappa ja siis Saara endale võtta. Sellepärast käskis ta oma naisel öelda, et ta on Aabrami õde, aga see oli valetamine. Aastaid hiljem kordus täpselt sama Gerari kuninga Abimeleki ees. Jumal oli tõotanud Aabrahamile, et ta saab poja, kuid usuisa arvates liikus Jumal tema jaoks liiga aeglaselt ning Aabraham astus mitu väärsammu. Nii oli Aabraham samasugune nõder inimene nagu meie ja ikkagi on ta Jeesuse sugupuus.
Ka Aabrahami pojapoeg Jaakob oli kõike muud kui täiuslik. Kuigi Jumal oli tõotanud teda õnnistada, pettis ja sahkerdas ta ikkagi. Kavalusega varastas Jaakob vanemalt vennalt esmasünni õiguse ja pettis oma pimedaks jäänud isa. Tema elu muutus drastiliselt sellel ööl, mil ta Jumala ingliga maadles. Jumal muutis tema nime Iisraeliks. Temal on samuti koht Jeesuse sugupuus.
Seal reas on naine nimega Rutt, kes ei olnud isegi mitte juut, vaid moabiit. Pikas rivis oli abielurikkujaid, nagu näiteks Taamar, hoor Raahab ja veel teisi.
Paljude mõõdupuude kohaselt oli Jeesuse sugupuu sarnane meie omaga – täis päästmist vajavaid inimolendeid. Mitmed on kogu oma elu ära rikkunud selle tõttu, et nende isad ei olnud need, kes nad oleksid pidanud olema, või vastupidi, et nende perekonnad ja lähedased ei ole need, kes olid nende esiisad. Aga Jeesust selle maailma pimedam pool ei eksitanud. Ta tuli seda kui õiguse päike valgustama.
Jõulud on meile kõigile hea aeg nende asjade peale mõelda ja vajadusel meelt parandada, sest Jeesus teab väga täpselt, millisest sugupuust me tuleme või millises olukorras me parajasti oleme ja ta saab ning tahab aidata!
Maarja ja Joosep
Jõululoos on suur osa Jeesuse maistel vanematel. Mida rohkem me Jeesuse isa-ema kohta teame, seda enam peaksime neid imetlema. Joosep oli hea mees ja ta tegi midagi, mida paljud isad on teinud. Kihluse ajal ei tohtinud ta Maarjaga kohtuda ja neil puudus füüsiline kontakt. Kui Joosep sai teada, et Maarja ootab last, otsustas ta tema salaja minema saata. Kihluse katkestus oli otsekui abielulahutus meie ajal. See mõjutas kindlasti ema ihus olevat last. Ka psühholoogid ütlevad, et last saab mõjutada sellel ajal, kui ta ema ihus on. Seda, et mees jalutab minema oma raseda naise juurest, juhtub ka täna. Samuti on sagedane, et ema veedab seejärel piinarikkaid päevi mõeldes, et see kõik oleks võinud olemata olla. Kuid Jumala ingli ilmutus päästis olukorra.
„Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.” (Lk 2:7) Joosep ja Maarja põlvnesid mõlemad Taaveti sugupuust. Arvatavasti oli vähemalt ühel nende vanematest kodu Petlemmas, Taaveti linnas. Noore paari vanust arvestades võime oletada, et mõlemate vanemad olid veel elus. Miks siis pidid Joosep ja Maarja ööbima majast väljas? Ilmselt hülgasid vanemad neid Maarja enneaegse raseduse tõttu.
Kuid siis oligi Jumala aeg täis saanud ja pühal ööl, mil Petlemma taevas võis olla kõige pimedam, tõusis õiguse päike – Jeesus sündis meie maailma! Maarja ja Joosepi hoole all ootas teda kiire põgenikutee Egiptusesse ja mõne aja pärast tulid nad tagasi Naatsaretti. Seal kodus õppis ta sõnakuulelikkust vanematele, käis nendega Jeruusalemma templis ja omandas harjumuse igal hingamispäeval sünagoogi minna.
Kui Jeesus üles kasvas, hakkas ta kuulutama Jumala riiki, õpetas, tervendas ja aitas paljusid. Kevadistel paasapühadel, kui keskpäev on kõige valgem, pimenes päike kolmeks tunniks, sest Jeesus – õiguse päike – suri Kolgata mäel maailma lunastanud ristisurma. Kolme päeva pärast tõusis ta üles – aga see on juba ülestõusmispühade teema.
Me näeme, kui palju Jeesus samastus meie haavatavusega ja valuga. Seda nimekirja, mida kõike Jeesus meie pärast pidi läbi elama, võiks jätkata, kuid kõige olulisem on see, et Jeesus tahab aidata ja ilmuda meie südametesse ja meid uuesti sünnitada, et kõik meis uueks saaks.
Jõulud minu kodus
Meie kodus on jõulud olnud alati suure tähenduse ja mõjuga. Pereringis õppisin ma tundma elavat Jumalat, kes meie suguvõsas on paljusid, sh ka mind pattudest päästnud. Nõukogude ajal ei olnud jõulude avalik tähistamine lubatud ja seda pidi tegema poolsalaja. Kui kuusk oli tuppa toodud ja küünlad põlema pandud, siis pidi akna kinni katma, et jõulude pidamist varjata.
Jõulud olid kogu pere jaoks üks aasta tipphetki. Selleks valmistuti pikalt. Kokku tulles võisime kogeda omalaadset „jõulutunnet”, mis ei peitunud ei söökides ega kingitustes, vaid ühes erilises ootuses, mis meie keskel oli. Me kõik lugesime piiblisalme, laulsime jõululaule ja kindlasti oli alati ühine palve. Sellega kaasnes üks eriline Jumala Vaimu ligiolu ja vägi, mis meid kõiki muutis ja tegi jõuludest kordumatu kohtumisaja Jumalaga. Seda on võimatu sõnadega kirjeldada, seda peab ise kogema. Ka jõulukinkidel oli teine kaal, sest siis olid meie majanduslikud võimalused väikesed. Jõulutoit ja -kingid olid tavapärasest erilisemad ja see andis kogu asjale suurema kaalu.
Praegu elame ajas, kus materiaalne standard peaks justkui iga aastaga tõusma, kuid jõulukingid ei paku enam endist heameelt, sest asjade külluses ei ole jäävat rõõmu. Kas ka jõulud ja meie Päästja Jeesus ei paku enam meile sellist suurt rõõmu, mida inglid kord karjastele kuulutasid, on suur küsimus laiemalt?
Üks suur viga, mis läheb vastu Jumala riigi põhimõtetega, on see, et jõuludest on ka kristlikus maailmas tehtud liiga suurejooneline ja särav sündmus, mis võib varjutada selle tegelikku sisu. Teedy Tüür oma aforismide raamatus on öelnud selle kohta väga hästi: „Miks Jõululapsel ei olnud välist hiilgust? Aga sellepärast, et ta tuli maailma rõhutute, üksildaste, vaeste, kurbade ja hüljatute juurde. Igasugune väline hiilgus tõukab õnnetud veelgi sügavamasse hädasse; ainult Jumala südame ohverdava armastuse meelevald suudab patuse tõsta taevasse. Seda tuligi Jõululaps tegema“.
Me kõik oleme liikmed oma sugupuus ja sealt me välja ei astu. Kui me aga laseme sinna sisse Jeesuse – õiguse päikese – järgneb imeline paranemine tema tiibade varju all.
