Esimest korda Kohtla-Järve Peeteli kogudusele külla sõites oli raskusi selle leidmisega. Nimelt on Kohtla-Järve linn väga naljaka kooslusega. Linn asutati 1946. aastal niimoodi, et kõik kaevurite asulad, mis ehitati kaevanduste lähedal, ühendati üheks linnaks ja veel hiljuti – enne viimast haldusreformi – oli imelik olukord, et linnaosad asusid mõne teise naabriomavalitsuste territooriumil (nt endine Kohtla-Järve linnaosa Sirgala alevik asub ca 50 km linnavalitsusest). Isegi täna koosneb linn mõnedest linnaosadest ja nende vahel on Jõhvi, Alutaguse ja Toila valdade maad. Nii tuli ka minul Kohtla-Järvelt sõita esmalt Jõhvi ja sealt edasi siis Vana-Ahtmele. Sealt leidsingi Peeteli koguduse.
Kohtla-Järve Peetel sai alguse 8. märtsil 1997. aastal, kui eraldus üks osa kogudusest eriarvamuste tõttu vaimutöö küsimuses. Nüüdseks on Kohtla-Järvel neli kogudust: Saaroni Baptisti Kogudus, Kolgata Baptistikogudus, Evangeeliumi Kristlaste Kogudus Lootus ja Peeteli Kogudus.
Olen võinud olla koguduse tegemistega kursis kõik need aastad, alates koguduse asutamisest, palvela remonditöödest kuni koguduse mitme noore laulatamisega, sh pastor Roman Kuznetsov.
Aktiivne sotsiaaltöö
Peeteli kogudus sai koguneda esialgu koolihoones ja juba 1997. aasta juunis soetati Liidu abiga linnavalitsuselt endise lasteaia tühi hoone, mis pärast remonti avati jumalateenistusteks. Esimestel aastatel kasvas kogudus kiiresti ja oma tipphetkel oli liikmete arv üle 60. Pärast seda lahkus osa liikmetest teistesse piirkondadesse ja eriti vähenes noorte arv, sest paljud nendest kolisid õpinguteks Tallinna või Tartusse. Tänaseks on koguduses 42 liiget, umbes pooled on ristitud just selles koguduses.
Oma 27-aastase ajaloo jooksul on kogudus ette võtnud erinevaid projekte. „Kui me alustasime, siis perspektiivi eriti ei olnud. Kõik poed olid juba kinni ja alevikus oli ainult kaks asutust – psühhoneuroloogiahaigla ja endiste vangide rehabilitatsiooni keskus. Väga huvitavad naabrid. Vana-Ahtme oli pensionäride alevik. Olime linna piiril, keegi ei tahtnud seal elada,“ kirjeldas Kuznetsov intervjuus Kuulutajale (6/2020). Sarnaselt paljudele kogudustele, tegi Peetel sotsiaaltööd Soome koguduste abiga, kes saatsid Eestisse kasutatud riideid, mööblit ja toidukaupasid. Eriti oluline oli see 2000. aastate alguses, kui Ida-Virus olid suured koondamised ja kant muutus „pensionäride alevikuks“. Umbes 15 aastat korraldas kogudus ainelist abi kohalikele ja mõnikord ühendas seda evangeeliumi kuulutamisega.
Samal ajal oli koostöö mitmete asutustega: Kohtla-Järve linnavalitsuse sotsiaalosakond, haiglad, narkosõltlaste keskus, rehabilitatsioonikeskused, lastekodu, endiste vangide varjupaik ja Ida Politseiprefektuur, kes andis kogudusele 2010. aastal tänukirja hea koostöö eest. Linnavalitsuse sotsiaalosakonnaga partnerluses sai külastatud ja toetatud vaeseid ja paljulapselisi peresid, kellele korraldati koguduses jõulupidusid. Selle töö raames alustas kogudus 2001. a koduvisiite ühe erivajadustega naise juurde, kes ei saanud ise liikuda. Hiljem see naine liitus kogudusega ja teda ristiti n-ö kuivristimisega, sest see oli ainuke võimalus tema jaoks. Kogudus toetas aktiivselt Jael Puusaagi misjonitööd Bosnias ja Hertsegoviinas – iga kuu koguti eriannetusi kuni Jaeli tagasitulekuni Eestisse 2017. aastal.
Oma strateegia otsing
Umbes 2010. aastal oli kogudusel juhtimiskriis (kogudus tegutses kuni 2011. a ilma ordineeritud pastorita). Suur sotsiaaltegevus andis vähe n-ö vaimutulemusi – uute inimeste liitumine kogudusega oli väga madal. Vajadus sotsiaaltegevuste järele vähenes oluliselt. Oli ilmselge, et abivajajate kontakt kogudusega oli lõviosas kasu saamine, et rahuldada oma tarbimisvajadusi, ehk sama pilt, nagu oli Jeesuse elus: „Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis“ (Jh. 6:26). Väikese koguduse piiratud ressursi kasutamise on alati oluline küsimus ja tuleb hoolikalt teha analüüs ja siis teha vajalikud otsused.
Koguduses ei olnud tol ajal pühapäevakooli. Peale pastori ordineerimist keskendus kogudus rohkem laste- ja noortetööle, et tagada põlvkondade järjepidevus. Kogudus on märganud selle suuna häid vilju, mistõttu jääb see ka edaspidi prioriteediks.
Alates 2016. a on kogudus panustanud palju lastelaagritesse, laste- ja noortetööle ja suhtlusele nende vanematega. Vana-Ahtme alevikku on kolinud palju noori peresid ja nad on koguduse sihtrühm. Paljud vanemad, kes ei ole seotud kogudusega, hindavad kõrgelt neid võimalusi.
Sõda Ukrainas mõjutab samuti koguduse tegevust. Peeteliga on liitunud üks sõjapõgenike pere Harkovist, lastelaagris on alati tähelepanu põgenike perede lastele, nad toetavad sõpruskogudusi Ukrainas – Odessas ja rindelinnas Kostjantõnivkas.
10. märtsil 2024 pidas kogudus oma 27. aastapäeva. „Meil oli ja on palju põhjust tänada Issandat, sest Tema armu on alati piisavalt meile. On rõõm, kui noored liituvad tööga Jumala põllul. On jagatud ja kahekordistatud rõõm, kui aastapäeval on vennad-õed Valgast Lootuse kogudusest ja Kohtla-Järve Saaroni kogudusest. On olemas perspektiiv, et kogudus saab valida uue põlvkonna töötegijaid. Ja alati on lootust Jumalale, sest kõik meie tegevus on Tema püha nime auks. Peame tunnistama, et 27 aastat siiski ei ole palju – me siiani õpime ja loodame täita oma ülesannet – olla Jumala valguse allikaks,“ tõdes Kuznetsov.
Koguduse muusikatöö kohta tõdeb pastor, et Kristuse kogudus on laulev kogudus. Jumalateenistusel teenib koor, kes esitab nii klassikalisi teoseid kui kaasaegset muusikat. „Koor on jumalateenistuse oluline osa, sest laul on baptistidele omane ning samuti on mõistetav ka õigeusu taustaga inimestele. Meie koorijuhid püüavad alati valida neid hümne, kus tekst jutlustab evangeeliumi, ehk kristlikus laulmises on esikohal alati tekst ja selle sõnum. Samuti on olemas koguduses laste laulurühm, kes teenivad kaasa ka jumalateenistustel. Koguduse noored on korraldanud oma bändi ja just aastapäeval oli nende esimene esinemine. Viimasel paaril aastal korraldas kogudus jõuluajal kontserdi, kus esinesid koguduse erinevad kollektiivid. Ühislaulmises me lisame ka uusi laule, mis vastavad Piibli väärtustele ja toetavad ka rõõmusõnumi kuulutamist,“ kirjeldab Kuznetsov.
Olles tänulikud Jumalale Kohtla-Järve Peeteli Koguduse 27-aastase tööperioodi eest, soovime apostel Pauluse sõnadega edaspidiseks järgmist: „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ (1. Kr 15:58).
Pastorist lähemalt
Roman Kuznetsov on abielus ja tema peres kasvab kolm last. Ta lõpetas 2008. aastal Peterburi Kristlikus Ülikoolis magistrantuuri ja 2020. aastal Kõrgema Usuteadusliku Seminari. Ta on Kohtla-Järvel elanud kogu elu, välja arvatud õpingute aeg Donetskis. Roman kasvas ateistlikus peres ning kuulis evangeeliumi esmakordselt 1991. aasta kevadel, kui kinos kuulutas rõõmusõnumit grupp Peterburist. „Ma astusin sisse ja midagi puudutas mind. Hakkasin evangeeliumi lugema ja tutvusin kogudusega ning nii see läks. Sama aasta juulis mind juba ristiti. See oli venekeelses Kohtla-Järve Kolgata koguduses Lille tänaval,“ meenutas Roman Kuulutajale (6/2020).
Roman on töötanud 13 aastat ERRis ning viis aastat Eesti Energia kommunikatsiooniosakonnas. Vaimulikku teenimist alustas ta noortetööst. 1995. aastal pärast keskkooli lõpetamist oli suur soov misjoniga tegeleda, mistõttu läks noormees Donetskisse kristlikku ülikooli.
Koguduse piirkond: Ida-Virumaa
Väljavõte Roman Kuznetsovi KUSi lõputööst:
Ida-Virumaa on paljuski venekeelne regioon: näiteks 2000. aasta rahvaloenduse järgi märkis 179 702 Ida-Viru elanikest ainult 35 917 end eestlaseks. Siiani ei valda paljud kohalikud eesti keelt ja nad ei ole Eesti kodanikud, vaid elavad Venemaa kodakondsuse või välismaalase passiga. Sellepärast räägitakse tihti Ida-Viru oma infoväljast ja sellest, et riik peab rohkem tegelema Ida-Viruga – eriti püüdis riik n-ö näidata ennast 2014. ja 2022. a, aga siiani mõjutab Vene meedia Ida-Viru elanikonda ning suhtumine Eesti riiki ei ole ühesugune.
Veel üks Ida-Viru eripära – see on suurte tööandjate ja tööstuse mõju. Kirde-Eestit on nimetatud kaevurite ja keemikute maaks – ainuüksi kaevandustel ja karjääridel oli hõivatud rohkem kui 10 000 inimest, aga nüüd on alles jäänud ainult kolm põlevkivi kaevandamisega tegelevat ettevõtet, kus töötab vähem kui 1500 inimest. Nemadki on alati koondamisohus. Sama pilt ka keemiatööstuses. Inimesed siin on harjunud pigem töötama suure tööandja juures ja sellepärast ei ole väikeettevõtlus Ida-Virus hästi arenenud. See mõjub tööhõivele – Ida-Virumaa on tihti Eesti maakondade seas esikohal töötuse määra poolest. Samuti on Ida-Virus sissetulek on madalam kui Eestis keskmiselt. Kõik see mõjutab rahvastikuarvu – kui 2000. a Ida-Virus elas peaaegu 180 000 inimest, siis on 2020. aasta andmetel järele jäänud ainult 135 752 ja eriti on vähenenud just noorte inimeste arv, sest paljud on kolinud Tallinna või mujale.