Olen olnud mitme kristliku koguduse rajamise tunnistajaks. Uue koguduse sünd on rõõmus sündmus. Aga mõnikord on aeg sealmaal, et tuleb kogudus sulgeda. Rahvast enam ei ole. Küla on elanikest tühjaks jäänud. Põlvkonnavahetust koguduses pole toimunud. Hoone laguneb. Jumalateenistusi korraldatakse ehk paar korda aastas, ja ka siis tuleb lähikonnast kokku mõni üksik inimene, suurem osa saabub ehk mälestuste ajel kaugemalt. Kuid ega neidki palju ole. Ilus on ikka, ja vaimulik sõna ei kaota tähendust, aga kas tasub kogudust ametlikes kirjades hoida? Vahest tuleb mõelda sedagi, kas hoonele leidub mingit muud kasutust?
Kuidas lõpetada koguduse elu hästi? Hästi lõpetamine on väljend, mida ingliskeelses kultuuriruumis kasutatakse elukaare selle perioodi kohta, kus tuleb küsida: mis oli ja mis jääb? On võimalik hästi ja tänulikult ja usujulge leplikkusega minna vastu muutustele ja vaadata silma tõigale, et miski pole jääv. Peale Jumala armu.
Aastal 2011 viisin läbi viimase ja tänuliku jumalateenistuse Palupera palvemajas. Oli ilus suvine päev. Rahvast oli kogunenud paar tosinat. Mitmete jaoks oli see koht olnud usuliselt väga tähtis. Keegi ütles, et ta andis just siin lihtsas palkidest ehitatud palvelas oma elu täiesti Jumala hoolde. Me laulsime, palvetasime ja jagasime Jumala Sõna. Kõndisime ümber 1923. aastal ehitatud palvemaja, otsekui palvemeeles sellele paigale viimast pilku heites. Nagu ristikäigus. Siis võeti palvela väikese tuulekoja katusel olnud puust risti maha. Teadsime, et palvela palgid lähevad kristliku organisatsiooni Valgus Metsas laagrikeskuse ehituseks. Kirjutasin tookord: ”See on nagu evangeeliumi levimisega läbi aegade: vahendid ja meetodid muutuvad, aga jumalariigi töö läheb edasi.” (Teekäija 7/8, 2011)
Jumalal on mitmeid viise tegutseda. Mitmeid viise oma tööd edasi viia. Mõnikord tõuseb kristlik kuulutuspaik otsekui tuhast, seda oleme näinud viimastel aastatel näiteks Mähe koguduse taastamisest. Aga see kirjatöö siin ei sulge silmi ka teise võimaluse ees. Et tulebki sulgeda ja uks lukku panna.
Kuidas lõpetada hästi kohaliku koguduse tegevus?
Kõigepealt, ära lase lõpul lihtsalt udusse hajuda. Lõpp on tähtis. Jutluses. Spordis. Elus. Kogudusetöös. Korralda tänujumalateenistus. Kutsu kokku need, kes on selle kogudusega või selle paigaga seotud. Loo tänulikkuse õhkkond kõigi inimeste eest, kes on siin panustanud, usus kasvanud, palvetanud, annetanud, teeninud, kuulutanud. Olgu lõputeenistus otsekui maamärk, nagu kivi Eben-Eeser, mille Saamuel asetas kuhugi Mispa ja Seeni vahele, et see meenutaks Jumala abi. (1Sm 7:12)
Teiseks, anna inimestele võimalus jutustada lugusid, mis on neile selle koguduse seotult olulised. Need ei pea olema ainult pastorite lood, kuigi võivad ju sedagi olla. Keegi on siin lapsena pühapäevakoolis saanud hindamatu väärtusega õpetusi eluks. Keegi on siin palvetanud patuse palve, et ta südames oleks “jumalalapse tunnistus”. Keegi on siin remonti teinud või lilli istutanud. Keegi mäletab veel talle armsaks saanud kohta, kus ta jumalateenistuse ajal istus. Keegi tuletab meelde mõnd laulu või jutluse mõtteid, mis siin kõlanud.
Kolmandaks, anna kindel sõnum, et Jumala teed lähevad edasi. Ei jäänud Saamuel seisma mälestuskivi Eben-Eeseri juurde. Ei jää evangeeliumi kuulutustöö seisma. Palvetage, et märkaksite, kus on Jumala elupuu juba värskeid võrseid ajanud. Vaadake avaramalt ja kaugemale. Kus on tärganud uus kuulutustöö, tekkinud uus kogudus? Olge selle edasimineku eest tänulikud. Võib-olla saad öelda: ”Näe, need on vaimuliku töö viljad, mis kestavad kauem kui meie põlvkond!” Vahest tasub teha isegi väike korjandus mõne lähema elujõulise koguduse heaks ja see üle anda. Või hoopis mõne kaugema koguduse või misjonitöö heaks edasikestmise märgina. Sest Jumala Riik on suurem kui kohalik kogudus.
Ja viimaks: jäädvustage tegevust lõpetava koguduse elu ja tööd! See võib olla mälestustahvel, aga võib olla ka midagi muud. Vahest pole jõudu kirjutada raamatut, aga võib teha lõputeeenistuseks natuke mahukama laululehe, kus on lühidalt koguduse lugu kirja pandud, lisaks mõned isiklikud tunnistused ja mälestused. Võimalusi on teisigi: video või fotoalbum, mida tänapäeval on päris lihtne tellida. Seda saab paljundada kasvõi kolm-neli eksemplari, kui rohkem pole tarvis. Mõni neist kirjalikest või visuaalsetest asjadest võiks jõuda arhiivi või raamatukogusse. Kindlasti tuleks EKB arhiivile üle anda koguduse dokumendid, et need ei kaoks unustusse ega jääks kellegi koju ”kasutute vanade paberite” hulka. Selline jäädvustamine ei ole vajalik ainult nostalgia pärast, vaid see on üks võimalus, kuidas austada Jumalat tema tegude eest.
Kui üksikinimene lõpetab oma elukaare väärikalt ja kaunilt, jätab see sügava jälje lähedaste ja tuttavate hinge. Samamoodi võib olla sügav ja ilus tunnistus koguduse töö hästi lõpetamine. Nagu inimese elu lõpp, nii ka koguduse elu lõpp võib kõnelda usust ja Jumala armu peale lootmisest ja sellest, et Jumala töö läheb edasi!
***
Loe ka teisi arvamusartikleid rubriigis “Kui kogudus kaotab elujõu”:
Kaarel Väljamäe – Ühe kogukonna sulgemise kogemusest
Matis Metsala – Väljasuremise äärel oleva koguduse perspektiivist
Indrek-Eliel Tambek – Suur töö algab pärast usuletulekut
Matt Edminster – Paljulubav elu surma lähedal
