Erki Tamme sõnavõtt Kalju koguduse 140. aastapäeva konverentsil mais 2024
Kogukonnas, mille kujunemise juures olen viis aastat olnud, nii ei ole. See koosneb peaasjalikult meestest. Räägin K13-st ‒ Kristlikust Kogukonnast Ülemistes. Elule tagasi vaadates avastasin, et teatud perioodidel olen sattunud tegelema just meestega. See juhtus Luua metsanduskooli õpingute ajal, kui tekkis ärkamine koolikaaslaste hulgas. Enamus meist olid poisid. Olin väga noor karjane. Need suhted kestavad tänaseni. Samuti Kalju kogudusse tulnutega, nn Balti jaama meestega, sain paari aasta vältel väga lähedaseks. Püüdsin Jumala abiga aidata neil oma eluga paremale järjele saada.
Kui vaadata 2024. aasta EKB Liidu statistikat, siis koguduste 6329-st liikmest on 66% naised ja 34% mehed. Ka üle-eestiliselt on statistiliselt ilmne, et kogudustesse või jumalateenistusele enamus eesti mehi ei jõua. 2020. aasta uuringu „Elust, usust ja usuelust“ põhjal ei käinud 2019. aastal kordagi jumalateenistusel 70% meestest ja 1-2 korda käis 13%. Sedagi koos perega pühade ajal. Seepärast pööraksin probleemi teraviku teistpidi: kus ja kellega saab eesti mees oma elu päris küsimuste üle arutada? „Päris küsimusteks“ olen hakanud nimetama neid teemasid, mis päriselt eesti mehele korda lähevad, ning allpool näeme, et ka Jumala teema ei lähe temast mööda. Rääkides eesti meestest, käsitlen enamikel juhtudel 50‒59-aastaseid eestlastest mehi. Seoses oma seminari magistriõpingutega olen pisut enam uurinud selleealisi mehi ning tänane K13 kogemus toetab seda.
Jumal hoolib meestest
Ma ei vasta esitatud küsimusele eksperdina. Küll aga on mul oma lugu. Olles lõpetamas Kalju pastorina teenistust 2018. aastal, kõnetas mind Jumal Kalamaja päevade melu keskel. Kalamaja tänavail kõndides tänasin Jumalat, et olime võinud olla millegi nii suure sünni ja kasvamise juures. Rõõmsad hipsterid sõitsid ratastel ringi, noored pered jalutasid mulle armsaks saanud tänavatel. Minu sees tekkis küsimus, miks peaksid nad veel Jumala järele vajadust tundma? Peaaegu hetkega sain vastuse: et nad oma elusid ilma Jumalata liiga keeruliseks ei elaks. See lause on mu hilisemas teenimises meestega saanud märgiliseks.
Teine Jumala valus kõnetus tuli pikaaegse pangajuhi, Aivar Rehe endalt elu võtmisega. Tundmata inimest isiklikult, tegi see mulle väga haiget. Mõtlesin, kui kitsa koha peal peab mees olema, et seda teed minna. Jumal tõi mu mõtetesse eesti ärimehed, kes on üles ehitanud unikaalse majanduse, aga elavad oma elu nii keeruliseks, et enam väljapääsu ei leia. Ilma Jumalata. Omades väliselt justkui kõik, mida inimene igatseda võib. Vaese pastorina isegi kadestasin neid. Alles hiljem hakkasin nägema fassaadi taga peituvat tavalist eesti meest ‒ kõigi inimlike väljakutsetega.
Jeesus käsib oma jüngritel kuulutada evangeeliumi kogu maailmas ja teha jüngriteks kõik rahvad. Külvajast räägitud tähendamissõnas aga tunnistab ta, et mitte igal pool ei lähe seeme kasvama. Öelda, et eesti mees ei vaja Jumalat, oleks vale. Küsimus on ajas, kohas ja inimestes, kellega saab nendest asjadest rääkida. Statistika kinnitab, et enamuse jaoks pole see koht pühapäeva hommikul kirikus.
Eesti mees usub kõrgemat jõudu
EKN-i 2020. aasta uuringus „Elust, usust ja usuelust“ süvenesin oma eakaaslastest eesti meeste usuteemalistesse vastustesse. Kui küsimus on püstitatud suhteliselt neutraalselt, väärtustavad mehed (50‒59) usku kõrgelt. Isegi kirikut peavad selleealised eestlastest mehed küllaltki oluliseks. Usklikuks aga nimetab end vaid 11% selle eagrupi meestest. See on madalaim näitaja üle 30-aastaste meeste hulgas. Naiste puhul on näitaja vastupidiselt kõrgeim selles eagrupis (46,5%). Vaimseks, kuid mitte religioosseks, peavad end 50‒59-aastastest meestest 30%, mis koos 40‒49-aastastega (31%) on kõrgeim näitaja. Naiste puhul on see samuti kõrge. Mittereligioosseks peab end just selles eagrupis kõige rohkem mehi (38,4%). Ateistiks vaid 9,60%. Ateismi toetus väheneb vanuse kasvades.
Jumala olemasolu usub 36,5% ning ei usu 24,4% meestest. Kui esitati väide konkreetsemal kujul, et „eskisteerib isikuline Jumal, kelle poole on võimalik palvetega pöörduda“, vastas positiivselt ainult 14,10%. Samaealiste naiste puhul on see 31,7%.
2020. aasta uuringu alusel võib järeldada, et kõige tugevam usuline väide eesti meeste hulgas kõigis eagruppides on järgmine: „Eksisteerib ebaisikuline kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat.“ Sellele vastas 42,3% meestest jaatavalt. Lisaks sellele eristuvad 50‒59-aastased mehed ka usuga saatusesse või ettemääratusse – 26,4%.
Veel üks huvitav erisus. Kuni uuritava eagrupini kasvab nõustumine väitega, et „palve abil on võimalik haigustest tervendatud saada“. Samas eagrupis naiste puhul on see eriti kõrge. Usk tervenemisse kasvab aga tunduvalt siis, kui keskmes ei ole Jumal, vaid eriliste võimetega inimene. Väide, et „mõnedel sensitiivsetel inimestel on võime haigeid tervendada“, kasvatab oluliselt reitingut.
Järeldan sellest, et eesti meeste usk on pigem umbisikuline, aga mitte väheoluline. Eesti mees ei ole suletud võimalusele, et kõrgem jõud eskisteerib ja mõjutab meid. Küsitluses väidavad paljud, et on „tundnud Jumala juhatust ja mõju oma elus“, või ka usuvad, et „on olemas inglid, kes kaitsevad meid“. Kriitilised olukorrad elus on need kogemused, mida 37% meestest peab mõistusega raskesti mõistetavaks. Eesti mehe jaoks pole usk väheoluline, aga see ei ole midagi väga konkreetset. See toimib maailmas ja mingil viisil puudutab ka teda ennast. Tal on kogemusi, mida ta ei oska seletada ning mis panevad mõtlema ja küsima. Haruharva ka palvetama. Isegi kirikus võiks neist teemadest kuulata, aga sinna ta ei jõua. Liiga isiklikuks minemist eesti mees usulises mõttes pelgab ja seotud ei taha ta olla ka kirikuga. Ta ei ole huvitatud vahendajast. Kus ja kellega saab aga eesti mees arutada nende kogemuste ja küsimuste üle, mis tal tekkinud on?
K13 lugu ei ole targa kalkuleerimise tagajärg. Jumal pani valu minu sisse. Kogu teekond on olnud pigem pidev otsimine. Koos meeste ja Riinaga, kes alguses igati kaasas oli. Naisedki on võtnud kogunemistest osa, aga ehk just meeste ausus ja kohatine intensiivsus oluliste küsimuste üle arutades on jätnud meid omavahele. Möödunud sügisel olime ristteel ja arutasime, kas peaksime püüdma muutuda „tavaliseks koguduseks“, kus on naistele ja lastele ka ruumi. Leidsime siiski, et kaotaksime unikaalse keskkonna, kus saame oma eludes toimuvat jagada ausalt, nagu see on. Pühapäevade osas olen julgustanud leidma oma kogudust, kuhu kutsuda ka pere, kui nad sellega ühel hetkel nõustuvad. Nii ongi mitmed mehed saanud osaks erinevatest kogudustest.
Aga mis siis toimub K13-s teistsugust? Rendime juba mitu aastat Ülemiste linnakus ruumi, kuhu igal kolmapäeva õhtul kell kuus saab tulla. Oleme olnud järjekindlad. Olenemata sellest, kas tuleb kolm või viisteist inimest. 2019. aastal alustades käisime erinevate vendade firmakontorites, aga nüüd oleme paikseks jäänud. Jagades omavahel toidutoomist, pole meie laud kunagi tühi – söögiosadus loob lähemaid suhteid. Võtame alati aega, et jagada, mis meie eludes on toimumas. Vahel kasvab sellest välja ka õhtu teema ja jätan valmismõeldu tahataskusse. Tähtis on keskenduda küsimustele, mis neile korda lähevad. Meil kõigil on oma kogemus Jumalaga, sellepärast ei pea pastor olema see, kes kõigele vastab. Jagame ja otsime koos. Ka Jumala sõnast juhtimist, sest muidu jääksime vaid oma kogemuste ja tarkuse tasemele. Aga sellega oleme jõudnud kohta, kus me olla ei taha. Just siin on üks suur argument Jumala kasuks. Eesti mees püüab oma jõu ja tarkusega nii kaua, kui vähegi saab. Kui aga selg on lõpuks vastu seina, on ta valmis kuulama. Ka Jumalat. Just kõveraks elatud elud teevad haiget. Nagu selgroo kõverus. Seda nii peresuhetes kui ka äris ja töös. Meestele on mõlemad väga oluliseks osaks sellest, kes nad on. Omavahel olles julgetakse rääkida. Usalduslikus meeste osaduses võib isegi nõrkusi näidata, sest teatakse, et see vendade suhtumist ei mõjuta. Vastupidi, see julgustab oma lugu rääkima mõnd teistki. Pattude suurusega üle trumpama ei hakata, sest ollakse mõistnud, et Jumala abita siit välja ei pääse. Seepärast palvetame palju. Igaüks kõval häälel. Isegi, kui ollakse alles Jumalale lähenemise protsessis.
Tõsi ta on, et K13-sse ollakse jõudnud üldjuhul kellegi kutsel. Jüngerlus ei ole mingi moesõna, vaid viis, kuidas inimesed jõuavad Jumala juurde ja hiljem usklike osadusse. Kui seda osadust usaldatakse ja hinnatakse ise, siis kutsutakse sinna ka teisi. Nii äge on kuulata, kuidas mehed toovad palvesse neid, kellega möödunud nädalal ollakse jaganud oma usukogemust, selleks et aidata sarnastes olukordades sõpru. Seegi on tõsi, et me ei kohtu vaid kolmapäeval. Helistame üksteisele, sööme lõunat, teeme koos trenni. Jüngerdamine pole üksnes pastori töö, vaid me kõik saame jagada oma elusid üksteisega. Mitmed on leidnud teenimise kogudustes ja ka TTT-s. Kui olin liidu presidendi ülesannetes, külastasime kogudusi meestega koos. Oluline oli näha ja kogeda erinevaid kogudusi, jagada Jumala tööd meie eludes. Kõige tähtsam oli ühine teekond. Just nagu Jeesusel jüngritega – seal sündisid peamised imed ja seal õpiti oma Issandalt ja üksteiselt.
Ma usun, et kogudus peaks olema nagu segamets, kus erinevad puuliigid ja põlvkonnad sirguvad kõrvuti. Samas kasvatatakse osasid puuliike puukoolis ka ette. Olen hiljuti mõtlema hakanud, et selliste meestega tööd võibki võrrelda puukoolis ettekasvatamisega ‒ koguduse jaoks. Jeesus tegi seda samuti, kui võttis nad omaette. Ehk on sellest abi, et rohkem mehi võiks kogudustesse jõuda ning rohkem mehi leiaks aja, koha ja inimesed, kellega saab arutada elu päris küsimuste üle.
