Aastaid tagasi ühel ülestõusmispüha hommikul äratasin ma oma lapsi hüüdega: „Kristus on üles tõusnud. Tõuse üles sinagi!” Nad meenutavad seda tänaseni.
Laatsarus tõuseb üles
Pisut aega enne Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist, kui juutide paasapühad olid ligi (Jh 11:55a), toimus Laatsaruse ülesäratamine surnuist. See on tähendamissõna tegudes, tähendamissõna Jeesuse ülestõusmisest ja kristlase ülestõusmisest uuele elule.
Evangelist jutustab seda lugu järgmiselt: „Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal. Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle:„Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?” Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.” Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”” (Jh 11:38–44).
See lugu oleks võinud olla suureks julgustuseks jüngritele ajal, mil nad olid mures ja hirmul Jeesuse surma tõttu. Pildid, mis meile avanevad Laatsaruse surmast ja Jeesuse surmast, on nii sarnased, et Laatsaruse loo lõpplahendus oleks võinud anda suurt lootust jüngritele ka Jeesuse ülestõusmise ootamiseks. Mõlemas pildis oli kivi haua suul, lagunemisprotsess täies hoos, lähedased ja sõbrad nutmas suures kaotusvalus. Jeesus käskis kivi Laatsaruse haualt ära veeretada. Jüngrite südamelt veeres kivi alles pärast seda, kui nad olid ülestõusnud Issandaga kohtunud.
Jeesuse ülestõusmine on mulle isiklikult tähenduslik
Jeesuse ülestõusmisel on meie jaoks kaks suurt tähendust. Esimesest räägib apostel Paulus korintlastele: „Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse” (1Kr 15:51–52). See on lootus, milles me elame ja milles me sureme.
Teisest tähendusest räägib Paulus roomlastele: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus” (Rm 6:4). Sellest on vähe, kui me lihtsalt mõtleme sellele aulisele ülestõusmisele, millest loodame osa saada, kui Kristus tuleb tagasi. Meile on antud elu ja Jumala plaan on, et see oleks uuendatud sellises kirkuses, nagu Kristus on üles äratatud.
Ülestõusmist uuele elule takistavad suuremad ja väiksemad kivid. Me ei suuda neist ise ei vabaneda. Laatsarus ei saanud kivi ise ära veeretada. Siiski ei jäänud see takistuseks tema ülestõusmisel. Kristuse ülestõusmisel tuli Issanda ingel ja veeretas kivi välkude ja maavärina saatel haua eest ära. Jumalal on lahendused ka meie kivide jaoks.
Ülestõusmist uuele elule takistavad suuremad ja väiksemad kivid.
Muretsemine seob
Esimene „kivi”, mida olen ise tihti kogenud, on mure. Murest vabanemise kohta on ilus väljend: kivi kukub südamelt. Kivi veeretatakse ära selle haua eest, kust me peaksime üles tõusma. Kuigi oleme maailmameistrid muretsemises, annab Piibel meile lootust: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises” (Fl 4:6). See ei tähenda käega löömist või mure põhjusega mitte tegelemist. See on anumise ja tänuga palves mure veeretamine Jumalale. Mure ei veere ära iseenesest. Enamasti on mure kui kivi, mida me ise ei suuda ära veeretada. Aga Jumal suudab. Ta võib saata ingli või sõbra. Nii selle kui järgmiste kivide veeretamisel on sõprade ja lähedaste abi suure tähendusega. Jumal kasutab neid. Lubame seda. Selleks aga vajame tugevat osadust. Nii märkame mures olijat ja ka meid märgatakse. Peaksime teadlikult oma energiat suunama osaduse ülesehitamisele.
Foto: Paavel Liik.
Kõrvad on suletud
Teine „kivi“ võib olla see, et me ei kuule, kui Jumal hüüab. Nii ei saa ka tõusta. Võib-olla on meie kõrvadel sõnakuulmatuse kivi. Head mõtted Jumalalt jäävad meile kättesaamatuks. Nii oleme peaaegu ausad, kui ütleme, et keegi pole meid kutsunud. Enne kui Jeesus Laatsarust hüüdis, käskis ta Laatsaruse sõpradel kivi ära veeretada. Palume, et Jumal veeretaks meie sõnakuulmatuse kivi ära. Siis mõistame, miks ta meid hüüab.
Mugavus takistab
Kolmas „kivi“ nii vaimselt kui füüsiliselt uuele elule üles tõusmisel on meie mugavus. Tunneme end turvalisemalt, kui mingit muutust ei pea tegema. Me ei kujuta ette, et Laatsarus oleks Jeesuse hüüdmisele vastanud: „Ma ei tea, kas ma hakkan tulema. Mulle on siin lamamisrežiim määratud ja nii on juba mitu päeva olnud. Teistega on varem sama lugu olnud. Miks ma peaksin üles tõusma? Ma jään siia, kuhu mind on pandud.“ Kui Jeesus kutsub meid üles tõusma, siis mugavus on probleem. Mugavus on kivi, mis on vaja ära veeretada enne, kui saame tõusta. „Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“ (Rm 12:2).
Puudub eesmärk
Neljas „kivi“. Mulle tundub, et üks põhjus mitte üles tõusta, on eemärgi puudumine. Milleks ma peaksin üles tõusma? Kas keegi ootab mind? Kas ma olen kellelegi vajalik? Need on olulised küsimused. Vastus on: „Jah.“ Keegi ootab sind, et sa üles tõuseksid. Need on su lähedased ja sõbrad. Jeesus ootab, et sa üles tõuseksid. Eesmärk on olemas. Ära poe eesmärgi puudumise taha.
Ootan ülestõstmist
Viies „kivi“ on mitte teadmine, et ma pean üles tõusma ise. See oli selles loos minu jaoks äratundmine. Kas ma tõesti pean ise ka midagi tegema? Jah, pean küll. Juba selle loo keelekasutus reedab seda. Kristus äratati üles, Kristus tõusis üles. Jeesus äratas Laatsaruse, hüüdes ta nime, kuid Laatsarus tõusis üles ja tuli välja. Meid äratatakse, meid hüütakse, kuid tõusma peame meie ise. Kui ma ülestõusmispüha hommikul lapsi selliselt äratasin, siis see oli minu osa, mida teha sain. Üles tõusma pidid nad ise. Vahel vajab inimene püsti tõusmiseks abi. Olen seda kogenud nii ühest kui teisest vaatest. Raske, isegi väga raske on üles aidata inimest, kes ise ei tõuse.
Meid äratatakse, meid hüütakse, kuid tõusma peame meie ise.
Nüüd laulan ülistust
Kõik takistavad kivid, kui need on ära veeretatud, muutuvad Jumala abi tunnistajateks. Nendest saab ehitada samba, mis kõneleb Jumala aust ja kiidetavusest. Kui tähelepanelikult loeme kivi veeretamisest Jeesuse haua eest (Mt 28:1–6), siis saame aru, et Jeesust enam ei olnud hauas. Jeesust kivi ei peata. Ära veeretatud kivi sai tunnistuseks naistele ja jüngritele, et haud on tühi. Kivi muudab tähendust. Mis enne oli takistus, on nüüd meie kiituslaul Jumalale.
Kivi on juba ära veeretatud. Jeesus hüüab ja ootab. Need, kelle nimel tasuks üles tõusta, ootavad, olgu nad siis sõbrad või abivajajad. Laatsarus vabastati kõigest, mis tema keha ümber oli seotud. Jeesus vabastab ka sind kõigist ahelatest. Kristus on üles tõusnud! Tõuse üles sinagi!
