Select Page

Jaanuaris tähistas 98. aastapäeva Antsla Baptistikogudus, kelle tegemistele on palju värvi lisanud linnalaagrid ja kogudusehoones püstitatud ronisein.

Igal aastaajal oma laager

Antsla kogudus on üks väheseid, kes korraldab laste- ja noortelaagreid lausa neli korda aastas. Möödunud aastal sai esimesest linnalaagrist juba 20 aastat ning pastor Peeter Lematsi (Antslas alates 1995) sõnul on kogu see teekond olnud Jumala ime. Initsiatiiv laagrit korraldada tuli omal ajal USA misjonäridelt, kes aastal 2003 pakkusid, et neil on kolmepäevane programm ja spordivarustus olemas ning nad soovivad koostööd teha. Peeter töötas toona koolis õpetajana ning oli umbusklik selle osas, et noori suvel õnnestuks kokku tuua. „Viimane tund enne suvevaheaega möödus nii, et kõik ootasid, millal ometi see lõpeb, siis ruttu koolikotid selga ja koolist minema. Lapsed ei taha seejärel ühtegi õpetajat näha. Mõtlesin, et mina võin ju laagrit korraldada, aga me lihtsalt ei saa neid lapsi kätte, sest kõik on laiali kümne tuule poole.” Eksperimendi korras võeti asi siiski ette ja kohale tuli 12 last. Kogudusel süda valutas, et ameeriklased nii palju raha kulutasid lennupiletitele ja muule ja ainult 12 osalejat.., kuigi jah, eks nemadki vaja vaimutoitu. Igal juhul paistis, et asja korrata pole mõtet.

Järgmisel aastal helistas Peetrile üks kohalik lapsevanem: „Eelmine aasta teil oli mingi päris vahva laager, kas sel aastal ka toimub?” – „Ei, meil pole misjonäre, kes korraldaks,” vastas Peeter. Lapsevanem aga jätkas ideede pakkumist: sõidate võib-olla ujuma ja käite palli mängimas ja.. Nii sündiski – lapsed kutsuti kokku ning kogudus veetis nendega aega, käidi ujumas, loeti Piiblit, mängiti jalgpalli. Linnalaagrist võttis siis osa 20 last. Igal järgneval aastal tuli laagrisse muudkui rohkem osalisi, rekordiline aasta oli umbes viis aastat tagasi, kui osalejaid oli lausa 168. „Hoidsime hinge kinni, kui nii suure seltskonnaga oli vaja ujuma minna. Soojal suvel on värskendust vaja, käisime siis tiimide kaupa ujumas kahe suure bussiga lapsi-noori vedades,” meenutab Peeter. 

Koguduse jaoks on laagrid kõrge prioriteet ning igaühel on võimalust korraldusse panustada. „Kui paneme toiduasju kokku, siis keegi saab moosi tuua, keegi mahla, keegi tuleb köögitiimi, teine palvetab tagalas,” loetleb Peeter eri rolle laagri juures ja mõistagi on neid kümneid veel. „Jumalale tänu, et koguduseinimesed on sellega haakunud ja tunnevad rõõmu laagrite korraldamisest.” Laagrit peab Peeter parimaks evangeeliumi kuulutamise viisiks, sest seal saab lastega koos olla ja rääkida kordades pikemalt kui pühapäevakoolis. „Linnalaagrisse tulevad lapsed hommikul ja õhtul lähevad koju. Ma saan 10 tundi rääkida elu nendesse lastesse, 10 tundi on mul võimalus nendega koos olla, mängida, rääkida – see on üks parimaid evangeeliumi kuulutamise viise.” Nüüd korraldab Antsla kogudus laagreid neli korda aastas: igal aastaajal ühe.

Mõne kuu eest sai kogudus linnalaagrite eest tunnustuse Antsla vallalt. Antsla laste- ja noorte linnalaager sai tiitli „Aasta tegu noorsootöös 2023”. Lisaks sai koguduse üks noortejuht Einike Lemats kohaliku omavalitsuse tunnustuse „Noorte sõber” ning teine noortejuht „Silmapaistev talent”. Niisiis on vald märganud kogudust ning ka kohalik kogukond usaldab neid, kui lapsevanemad toovad oma lapsi koguduselaagritesse.

Miks te kohe ei öelnud..?

Kui küsida Peetrilt, kuidas sai alguse hea koostöö vallaga, viib ta küsija ajalooradadele. Eelmine Antsla Baptistikoguduse pastor Erich Sõmer oli Nõmme Baptistikoguduse diakon, kuldses keskeas, kui otsustas minna pastoriks maapiirkonda. Ta ostis Antslasse väikse maja ja ehitas sinna juurde palvesaali, sest Nõukogude võimud olid kohaliku palvela ära võtnud. Erich asus tööle Antsla valla haljastust planeerima ning teda hinnati kollektiivis väga kõrgelt. Et tegu oli ühtaegu ka pastoriga, tekkis valla töötajatel sujuvalt soe sõbralik kontakt kogudusega.

Aastakümneid hiljem läks praegune pastor Peeter Lemats vallavalitsusse, et saada kinnitust tagastatud palvela renoveerimise projektile. „Rääkisin pika jutu, minu käest küsiti igasugu andmeid, seejärel jälle, et oota, kes sa üldse oled ja kust sa tuled? Ütlesin, et olen Antsla Baptistikogudusest ja et juhatusena olime koos: Erich Sõmer ja mina ja… siis ütles vallaametnik: „Aga miks sa kohe ei öelnud, et tuled sealt kogudusest, kus Erich Sõmer on?””

Vald on tunnustanud Antsla kogudust kui olulist laste- ja sotsiaaltöö punkti. Kohapeal on suur tööpuudus, inimesed Antslast peavad sõitma tööle kas Võrru (35 km), Tartusse (81 km) või Valka (35 km). Antsla kogudus on läbi aastate korraldanud ka supikööki ning jagavad humanitaarabi Vana-Antsla misjonimajas, mida kohalikud kirikukauged inimesed nimetavad „Antsla kaubamaja” või „Antsla Stockmann”, sest nagu Peeter ütleb, sealt võib leida „kõike nööpnõelast külmkapini”. See on nädala sees avatud kolmel päeval ning seal sünnivad tihtilugu hingehoidlikud vestlused kohalikega ja on võimalus kohalike eest palvetada. 

Vaip tõmmati alt

Kas Antslas läheb kõik plaanipäraselt, lepase reega? Peeter tõdeb, et palvela ehitamine on võtnud märksa rohkem aastaid, kui oli plaanitud. 2012. aastal loodeti 3-4 aastaga valmis saada, kuid etapiti tegemisi jagub tänaseni. Nüüd on uus siht saada palvela valmis koguduse 100. aastapäevaks (jaanuaris 2026). Kui 20 aastat tagasi sai palvela renoveerimise esimene etapp tehtud pisikese köögi, WC, väikse pühapäevakooli ja saaliga, oli kogudus rahul. Kuid kui Jumal avas uue teenimistöö linnalaagrite näol ning noorte- ja sotsiaaltöö muudkui kasvab, vajab kogudus ka suuremaid ja teistsuguse funktsiooniga ruume.

Niisiis oli ühel hetkel laual küsimus: „Mida kohalikud noored igatsevad?” Noored kurtsid, et pole roniseina, kus saaks trenni teha. Kogudus uuris, mõtles, plaanis ja võttis asja kavva. Järgnes kolm kuud intensiivset projektikirjutamist, kaasati enda teada parimaid projektikirjutajaid, lihviti igat lauset, koguti hinnapakkumisi. Suures töötuhinas kasvas koguduse elevus: oo, meile tuleb nii äge ronisein! Projektitaotluse üks nõue oli, et leping töö teostajaga peab olema juba sõlmitud ning seda julgustati tegema, et küll raha ka tuleb. Niisiis oli leping sõlmitud ja kõik omalt poolt tehtud, ent pärast kolmekuulist menetlusega saabus eitav vastus. „Vaip tõmmati alt ära, olime kergelt pettunud. Firmaga oli leping sõlmitud. Otsustasime, et kui vaenlane tõmbas vaiba alt ära, meie tahame ikka minna lõpuni.” Kuidas see edasiminek peaks välja nägema, ei teatud. 

Palvela ehituses oli muid töid ning ühel nädalavahetusel tulid pahteldamistöödele appi Oleviste noored. „Jagasime neile, et meil oli nii hea idee. Idee on edasi, aga raha ei ole. Näete, siin on hinnapakkumised. Jõime kogudusehoones kohvi ja lõpuks panime käed peale nendele arvetele, öeldes: „Jeesus, meil ei ole, aga sinul on.” Palvetasime laupäeval. Pühapäeval oli teenistus ja palvetasime veel, et Jeesus, aita sina. Järgmisel nädalal pärast seda palvet, see oli kaks aastat tagasi, helistab mulle üks ärimees Tallinnast ja ütleb: „Ma kuulsin, et te tahate kogudusse roniseina noortele ja lastele. Tead, ma tulen Tallinnast kohale. Ta sõitis, tuli vaatama, kuhu seina see tuleks, vaatas ja mõtles, vaatas hinnapakkumist – ja tegi esimese sissemakse!” Nüüdseks on meil ronisein püsti ja kohalikud kogudusenoored välja koolitatud turvajateks, et oleks ohutu ronida. 

Ehitusprotsessid siiski on väsitavad ning nõuavad koguduse töötegijatelt palju paindlikkust ja pikka meelt. Asjad on kastides, neid on vaja ühest ruumist teise kolida pidevalt. Pastoril on koguduse arveldusarve number juba peas, kuid ta mõtleb, et olgu siis pealegi pikem ehitusaeg: „Küllap Jumal tahab ehitada meid, tööd ja hoonet paralleelselt.” 

Antsla Baptistikogudus kogub hetkel vahendeid laste- ja noortetöö ruumide ehituseks. Kogukulu on 79 867€. Iga annetus on teretulnud, selgitusse tuleks märkida “pühakoja ehitus”. Antsla EKB Kogudus EE561010402015478008

Annetada saab ka helistades:
9007060 – annetad 5€
9007070 – annetad 25€
Annetamiseks tuleb ära kuulata 12 sekundit häälsõnumit.

Kogudus tänab iga annetuse ja toetuse eest!  “Sest Issand on hea, tema heldus kestab igavesti ja Tema ustavus põlvest põlve.” (Ps 100:5)