Olime Mosaiik koguduse rajamise esimeses etapis Viimsis suur kogukond, kes oli teistele isegi eeskujuks. Pakatasime elurõõmust ja kogesime õnnistusi. Andsime oma parimaid liikmeid, et luua uusi gruppe. Kuid grupi liikmete elukondlikud muutused ja väljakutsed, juhtide väsimine, kogukonna evangeelne passiivsus – see on kombinatsioon, mis paneb ühel hetkel küsimuse ette: olla või mitte olla? Kogukonna sulgemise mõte oli juba varem jutuks tulnud ja kõrvale jäetud, ent ühel hetkel olime küsimuse juures tagasi ja võtsime palves aega, et selgust saada. Otsus tegevus lõpetada oli üksmeelne. Tagantjärele ütlen, et lõpp oli ilus nagu vana ustava kristlase surm. Kristlik matuski on olemuselt külvamine ja see on minu kogemus ka meie grupi sulgemisega. See ei tähenda, et lein ei oleks asjakohane. Vastupidi. Kristlastena saame aga kurvastada lootusega.
Kogukondlikus mudelis on väikegrupp osa suuremast võrgustikust ja on võimalik kaotusvalu vähendada, tagajärgi tasandada (sama kehtib minu arvates ka väikese koguduse ja meie Liidu dünaamikas). Olen siiski tundnud end vahel süüdi. Olin ju vastutavas rollis. Kas minu karakter ei oleks pidanud kauem kandma? Samas ei kandnud ma vastutust üksi, otsust ei teinud samuti omapäi. Suurem osa liikmeid on tänaseks leidnud uue vaimuliku kodu, nad liiguvad edasi usus ja on toimekad mujal. Olen mõelnud, kas need kaks inimest, kes on täna kogudusest eemal, oleksid teinud teistsuguse valiku juhul, kui oleksime grupiga jätkanud, aga ei ole selles üldse veendunud. Pigem vastupidi. Nende otsused ei olnud tehtud koguduse ja kristluse kasuks juba mõnda aega. Vägisi ei hoia kedagi usus. Pealegi on inimlik kontakt nendega säilinud ja nad teavad, kust võiksid vajadusel tuge ja abi leida. Ning kogemus elava Jumalaga on kaalukas osa nende eluloost. See annab lootust ja rahu.
Kes ja kui kaua peab osaduskonna püsimise eest vastutama? Vastus tuleb leida koos Jumala ja kaasinimestega. Mõned aastad tagasi oli riigitelevisioonis üks lõik väikesaare kirikuõpetajast, kes rõõmuga pidas tühjas kirikus jumalateenistusi, sest inglid on ikka kohal. Armas ja liigutav pilt, ent kui Peetruse kirjas mainitakse, et rõõmusõnum on see, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata (1.Pt 1:12), siis küllap rõõmustavad inglid elu sõna jõudmisest inimesteni. Taevas ei vaja päästet! Valmisolek jätkata tööd tühjas kirikus on austust vääriv, ent see on igaühe isikliku kutsumuse küsimus ja me ei peaks kõigilt väikeste asulate vaimulikelt sedasama nõudma. Kui mõni kõrvalseisja ütleb, et ei tohi mingil juhul ust sulgeda, siis ta peaks olema valmis läbi katsuma, kas tema ise on see, kes läheb ja on uksehoidjaks! Radikaalset ustavust ses asjas saab nõuda see, kes on ise radikaalselt ustav. Kui meie praktiline teoloogia ütleb vaikimisi, et pastorit on rohkem tarvis kui Jeesust, siis paneme milleski põhilises ikka päris mööda. Koguduse säilitamine iga hinna eest (loe: sest statistika püsib niimoodi kenam) – see on enesepettus.
Juhikoormat võiks jagada
Usu säilitamine, koos palvetamine ja elude jagamine – need on väärtused, mida tasub hoida. Kui aga evangeelseks tegevuseks ei ole innukust, oskust, otsustavust, siis ei tule ka evangeelset vilja ning hääbumine on lõpuks paratamatu. Kogudus on organism ja selle ühe rakukese „igavikku lahkumist” tuleks võtta sama loomulikult nagu vana inimese lahkumist Jumala juurde. Kurvavõitu on fakt, mida selline koguduse kahanemine kirjeldab – Jeesuse antud jüngerlikus eluringis on auk sees (vahel loodetakse, et tuleb noor pastor ja lapib selle teiste eest ära!). See on tegelik väljakutse. Tänased raskused on mitukümmend aastat tagasi loodud koguduslikus kultuuris ja järgmistel aastatel ning kümnenditel pannakse tugevalt proovile vabakiriklik identiteet juhtimise valdkonnas. Küsimus on selles, kuivõrd me tõeliselt usume kõigi usklike preesterlust. Koguduse elujõud ning ajas kestmine sõltub evangeeliumi kuulutusest ja koguduse osadusest, mida ei pane paika dokumentides kirjeldatud struktuurid, statuudid ega muu taoline, millega sageli oma väärtuslikku aega viidame.
Meie Liidus on ehk mõniteist kogudust, kus end üleüldse õigustab traditsiooniline mudel ning on vajadus (palgalist) pastorit pidada. 2/3 kogudustest on alla 50-liikmelised (1/3 lausa alla 20-liikmelised!). Sellised koguduslikud ühikud ei vaja tegelikult (üht) pastorit, vaid võiksid julgelt mõelda ja palves otsida jätkusuutlikku eluviisi, milles vaimuliku vastutuse latt n-ö lihtliikme jaoks on kõrgemal ning juhtimise koorem jaotub ühtlasemalt mitmete inimeste vahel. Lihtsate usklike panus ja meeskondlikkus on alati olnud vabakiriklik praktika – selle juurde on vaja teadlikult ja pühendunult (tagasi) pöörduda ning sel juhul pole mingit kahtlust, et me teeme juhtimise proovikivi edukalt läbi. Jumal ei jäta oma kogudust.
Kuula teemaga haakuvaid raadiosaateid Tõnu Lehtsaarelt:
https://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=category&id=110
29.10.2022 Süü ja süütunne
01.01.2021 Uuendamine ja muudatused
28.11.2020 Ebakindlus
***
Loe ka teisi arvamusartikleid rubriigis “Kui kogudus kaotab elujõu”:
Matis Metsala – Väljasuremise äärel oleva koguduse perspektiivist
Toivo Pilli – Kui koguduse tegevus lõpeb
Indrek-Eliel Tambek – Suur töö algab pärast usuletulekut
Matt Edminster – Paljulubav elu surma lähedal
