Uue Testamendi üheks võtmepeatükiks on Matteuse evangeeliumi 16. peatükk, kus Peetrus annab jüngrite ees Jeesusele vastuse: Sina oled Messias, elava Jumala Poeg (s 16). Sama küsimuse esitab Jeesus elu jooksul meile kõigile.
Jeesus hindas seepeale Peetrust väga kõrgelt: Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas (s 17). Mõned salmid edasi kuuleb seesama Peetrus Jeesuselt kainestavad sõnad: Tagane vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil (s 23). Milline kontrast! Üks inimene, kaks vastupidist hinnangut. Selline pingeväli räägib usuelu paratamatust osast – olla juhitud Jumala Vaimust ja samas olla mõjutatud ka oma vana loomuse poolest.
Jumal kõnetab inimesi
Et me üldse oleme Jeesuse vastu võtnud, see on Jumala armu kingitus Pühas Vaimus. Kui inimene jõuab äratundmisele, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, on see Jumala töö. Kui sina täna usud, et Jeesus Kristus on sinu Päästja ja Issand (Valitseja), on see Jumala töö sinu sees. Ühed võivad öelda, et nad jõudsid Jumala juurde läbi mõttetöö, teised, et läbi kogemuse. Ometi on just Jumal juhtinud mõlemad valikuni: Kas sa võtad vastu Jeesuse? Teekond selle küsimuseni on ilmutuslik ja seda juhib Püha Vaim. Kui me vastame usus jaatavalt, on Püha Vaim sealt edasi inimese alaliseks kaaslaseks. Sest kõik, kes on päästetud, nende sees elab Püha Vaim. Tema annab meile arusaamisvõimekust ja juhib meid edasi. Ta teeb seda isegi siis, kui me seda ei taju ja tundub, et me pingutame üksinda. Püha Vaim toimib meie sees vaiksel moel. Tulemusi märkame, kui vaatame oma elus tagasi ja näeme, kust me oleme tulnud. Teekond on olnud ehk sika-saka, aga täna oleme siin. Kui oleme Jumala rahva ridades, ei ole see üksnes meie enda saavutus, vaid see on Jumala armu töö.
Kas me võiksime olla kaugemal?
Kui me oleksime Jumala sõnale ja tema Vaimule alati sõnakuulelikud, oleksime kindlasti palju kaugemale jõudnud. Paraku on meis jätkuvalt ka vana loomus ehk inimese viisil mõtlemine. Samuti oli ka Peetrusega. Ta oli Jeesuse isiku kohta saanud Jumala ilmutuse, aga alles jäi ka tema vana, inimlik viis. Peetrus tahtis oma õpetajale kõige paremat. Ta ei soovinud Jeesusele kannatusteed. Ta ei tahtnud, et Jeesus peab surema. Kuid selline mõtteviis läks vastuollu Jumala päästeplaaniga. Inimese hoolimistahe ja ka kõige parem arusaam võib sattuda radikaalsesse konflikti Jumala tegevuskavaga. Jeesuse osa oli minna läbi kannatuste ja läbi ristisurma, et lunastada inimkond.
Peetrus nagu ei kuulanud enam Jeesuse selgitavate lausete viimaseid sõnu, kus ta rääkis enda ülesäratamisest kolmandal päeval. Temani jõudsid vaid sõnad „valu ja surm“. Edasi olid ta kõrvad kinni ja vaimusilmadel klapid ees.
Kogudus ja iga usklik peab oma elus tegelema sama probleemiga: kas me kuulutame ja kuulame Jumala sõna lõpuni? Või hüüame vahele nagu Peetrus: Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu! (s 22). Võib-olla kasutame sama mõtte väljendamiseks küll veidi pehmemaid sõnu. Kas usaldame Jumala tõotusi lõpuni ka siis, kui tulevad raskused? Kui probleemid ja võitlused on suuremad, kui oskame ettegi kujutada? Nii suured, et meie usk hakkab kõikuma. Siis on kiusatus hüüda: „Ei, ei … see on vale vaim, ma ei võta seda vastu!“ Kiusatus mitte kuulata Jumalat lõpuni, et ta toob meid igast olukorrast läbi ja me saame olla teisel pool võidukad.
Jumal katsub meid läbi
Jumal laseb meil minna läbi erinevatest raskustest, kus pannakse meie usk täies mõõdus proovile. Vahel ei jää ühtegi usuraasukest läbi katsumata. Kerkib küsimus, miks Jumal seda teeb? Kas tal on vaja meie kohta rohkem teadmisi? Ei. Selleks et me mõistaksime, kui väga meie teda vajame. Tema teab küll, millised me oleme, aga sageli meie ise ei tea. Sellepärast tuleb tal kasutada vahel suuri raskusi, vägagi kitsaid olukordi, et kasvatada ja kinnitada meie usku. Oluline on, et me kuulaksime lõpuni, mida temal on ütelda. Peetrus ei kuulanud Jeesuse ettekuulutust lõpuni. Ta kuulis vaid, et Jeesus peab kannatama ja ära tapetama. Nii kukkus ta oma pooliku teadmisega eksamil läbi.
Jeesus ütles: Sa oled mulle kiusatuseks. Ka Jeesus ise ei oleks tahtnud sellest katsumusest läbi minna. Ketsemani aias palus ta Jumalat kolmel korral: Kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! (Mt 26:39). Miks Jeesus lõpuni läks? Ta oli Isale sõnakuulelik ja teadis, mis edasi sünnib. Ta teadis, et Jumala riik levib ainult nii, kui patu jõud saab murtud ja inimesed päästetud. Sellepärast oli ta valmis läbi minema tunnist, mis talle ei meeldinud.
Kui Jeesuse järel käimisel läheb tee vahel väga kitsaks, kui me viimane tilk usku proovile pannakse, on see väga raske. Inimene mõtleb suures hädas: Jumal, miks sa oled mind maha jätnud? Kuid Jeesus on oma tõotust mööda iga päev meie juures ajastu lõpuni ja teisel kaldal ootab meid võit. Me kõik vajame läbikatsumisi, et meie usk saaks kinnitatud.
Kuidas Jumal usku kinnitab? Ta laseb meil läbi minna meie jaoks peaaegu võimatust olukorrast ja ütleb seejärel: „Nägid, ma viisin su sellest läbi. Nägid, et see, mis on sulle võimatu, on mulle võimalik. Sinu oma usk oleks otsa lõppenud, aga minu Püha Vaim elab tänagi sinu sees ja sa oled võidukas.“ Usk ei ole ainult pühapäeva jaoks, vaid see on ka iga argipäeva jaoks. Usk ei ole ainult Eesti Vabariigi usuvabaduse ajaks, vaid usk elas ka siis, kui ateism meie riigis valitses. Jumal kannab oma rahva läbi nii headest kui ka kurjadest aegadest.
Jeesus kutsub meid otsustavale enda järel käimisele
Jeesus esitas seal selge üleskutse: Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! (s 24). Taevariiki jõudmiseks peab inimese vana loomus saama kõrvaldatud, asemele peab tulema Jumala tahe. Suremine on raske, sest me kõik tahame elada. Inimese kogu organism on loodud selleks, et elada ja mitte surra. Mida Jeesus meilt ootab, ongi inimesele võimatu, aga Jumalale on kõik võimalik. Oma risti võtmine ei ole lihtsalt väikesed loobumised, mõned ebamugavused, rasked olukorrad. Ei ole. Rist on see, mis tapab mu ära. Rist on surmariist. Ristil Jeesus suri. See tähendab loobuda enda identiteedist: mitte mina, vaid Jeesus. Kui iga rakk minu sees ütleb „Ei, ei, ei!“, aga Jeesus ütleb „Jaa!“, siis Jeesuse sõna jäägu peale.
See on loobumine Jeesuse nimel kõigest. Tänu Jumalale, kui meie usku ei panda täna sel määral proovile. Aga kui pannakse, olgu Jumal meile armuline, et Pühal Vaimul oleks meie sees selline koht, et isegi kui meie mina vaidleb vastu, võidab Jumala tahe. Et me ei roniks risti pealt maha, vaid Püha Vaimu väes püsiksime seal, kus on meie koht. Jeesus ütleb: Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle (s 25). Rahu ajal on võib-olla seda raske mõista. Aga läbi aegade on inimesed kogenud, et see on väga sügav tõde. See on ka põhjus, miks suur osa inimesi, kellele öeldi, kas nüüd seina äärde või hakkad kommunistiks, jäid endale kindlaks ‒ ennem seina äärde kui kommunistiks. Sest Jeesus on kallim kui miski muu.
Kokkuvõttena toon esile kolm punkti. Pääste ja Jeesuse isiku mõistmine on Jumala töö inimesega. Ainult tema Vaimu märguandel mõistame, et oleme pattu teinud ja et Jeesuse ristisurmas ning ülestõusmises on meie lunastus ja igavene elu. Ainult Pühas Vaimus saame öelda Jumalale: „Abba, Isa!“
Teiseks, kuni oleme siin maailmas, elame koos oma vana loomusega, mis ei mõista Jumala seatud teid ja mõtteid. Tihti ei jaksa me lõpuni kuulatagi, mida öeldakse. Selliselt võime jääda ilma kinnitusest – Jumal viib raskustest läbi võidusse.
Viimaseks, inimene allutagu end Jumalale täielikult. Jumala tahtele olgu alistatud kõik soovid ja vajadused, isegi kui need tunduvad väga õilsad ja head.
„Vähem mind ja rohkem Jeesust!“ laulab Timo Lige. Laulgem kaasa! Nii oleme surmast üles äratatud igavesele elule.
