Robert Võsu (1914‒1994) sünnist möödus tänavu 110 aastat. Ermo Jürma kirjutas Teekäija lugejate jaoks lindilt maha jutluse, mille Robert Võsu pidas Antsla koguduse aastapäeval jaanuaris 1972.
Minu südamesooviks aasta algul on anda edasi Piibli viimase raamatu viimase peatüki viimases salmis olev õnnistussoov: „Issanda Jeesuse arm olgu kõikidega!“ (Ilm 22:21).
Igal maal on omalaadsed tervituskombed ja -sõnad. Nendega soovitakse kõige paremat, mis on sealsele rahvale eriti tähtis. Kreeklased tervitasid: „Rõõmusta!“ Juudid ja paljud hommikumaa rahvad: „Rahu!“. Kui kristlased lõid oma kogudused ja üksteist tervitasid, tuli esile uus sõna „arm“, sageli koos juutide tervitussõnadega: „Armu ja rahu!“ Seda sooviti nii kokku tulles kui lahku minnes. Kui Johannes oli Issanda viimased ilmutused edasi andnud, jättis apostel Jumala rahvaga hüvasti: „Issanda Jeesuse arm olgu kõikidega.“
Jumala arm ilmus Jeesuses
Möödunud jõulupühadel tuletasime meelde: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu“ (Jh 1:17). ‒ „Me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“ (Jh 1:14). ‒ „Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale“ (Jh 1:16).
Jumal ilmutas maailmale oma suurt armu, et kõik, kes Jeesuse juurde tulevad, saavad lepitatud. Sellepärast on kristlastele saanud suureks just arm. Kristuse tulekust peale nimetame aega armuajaks. On lõppemata eesõigus, et praegu tohime selles elada. Kahjuks on seda liiga vähe tarvitatud. Usume, et Jumal pikendab armuaega ja ka eelolev aasta tuleb armuaeg. Just armu on suutnud saatan inimeste eest nagu ära peita ja nad ei näe selle järele vajadust ega tunne oma armukatsumise aega. Koguduse ülesanne on kuulutada armuõpetust, õpetust armust, ja inimesi armu juurde juhatada.
Armust saame väga palju
Tehes tööd ja täites oma ülesandeid, jääb vahest mulje, nagu elaksime üksnes oma vaevast. Mida me siis armust saame? Me maksame elektri eest ja selle saamiseks töötavad inimesed. Tegelikult püsib kogu elu siin maal päevast päeva Jumala armust. Tema päike paistab nii ülekohtuste kui õigete peale. Päikesevalgus on meie väikesest elektrivalgusest võrratult suurem ja keegi ei maksa selle eest kopikatki.
Või võtame vee – meil tuleb selle eest ka maksta, kuid tavaliselt on see küll kõige väiksem kulu. Aga mis maksab vihm, mida Jumal armust annab? Maa vihmaga varustamiseks peab ookeanidest üles aurutama 400 000 kuupkilomeetrit vett. Kui seda peaks tegema inimene, ei piisaks tal maailma kõigist küttevarudest. Vesi tuleb transportida tuhandeid kilomeetreid mandri keskele ja lasta seal alla sadada. Kui seda vett peaksid vedama inimesed, ei jätkuks meil vahendeid.
Kõike seda teeb Jumal vaikselt ja pakub meile täiesti armust. Tema armust kasvavad kõik taimed. Kui Jumal ei laseks neil kasvada, ei annaks meie kündmine ja külvamine mingit lõikust. Kõige rohkem vajab inimene aga õhku ja seda mitukümmend korda rohkem kui igapäevast toitu. Me võime toiduta olla pikemat aega, ilma veeta vaid mõned päevad, aga viis minutit ilma õhuta on juba eluohtlik. Ja õhu eest ei maksa me mitte midagi.
Tavaliselt me isegi ei mõtle, mida kõike me lihtsalt armust saame. Kogu meie elu, meie ihu ja selle talitused on meile armust antud. Jumal annab ka nendele, kes ei palu, kes ei usu ega tahagi temast midagi teada.
Päästev arm
Kõige suurem arm, mis on inimkonnale pakutud, on see, et Jumal oma Ainusündinud Poja on andnud, et igaüks, kes temasse usub, päriks igavese elu. Ühed tahaksid selle eest ka midagi teha, millegagi ära teenida. Teised arvavad, et nad ei olegi suurt kurja ega pattu teinud ja eks neilgi ole siis igavene elu. Kuid uus, jumalik elu on täielikult Jumala arm. Mida kõike see endas sisaldab, ei oska mõeldagi. Me oleme armust saanud osa jumalikust olemisest, tema Püha Vaimu, temaga üks-olemise aluse.
Arm kohustab
Arm paneb meie peale ka kohustused. Esmalt peame Jumala armu väga kalliks pidama. Meie päästmine on Jumalale maksnud tema Poja vere. Nii oleme vabaks ostetud kõige kallima hinnaga. Seepärast manitseb Jumala sõna, et me Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks. Mõned käivad Jumala armuga väga kergemeelselt ümber. Nad teevad jätkuvalt pattu ja ütlevad, et küll Jumal annab jälle armu. Nii võib armu ka täielikult kaotada. Kas inimestel on tarvis elada patus ning näha kõike õnnetust ja häda, elada vaenus ja valmistada relvi, teha selleks hirmsaid kulutusi? Ei ole! Kui kõik võtaksid Jumala armu vastu ja saaksid armu lasteks, oleks sõjad-riiud kadunud.
Aga kas meie, kes oleme saanud armu osalisteks, kasutame armu täielikult? Siingi peame ütlema, et oleme sageli vaesed ega tarvita Jumala armu rikkusi. Ikka püüame ise teha, ise olla ja arvame, et nii oleme juba küllalt saanud. Kuid kõige kallimad annid ja kõige parema osa annab Jumal meile armust; mõned asjad küll ka palve ja palvevõitluse peale. Aga ega me oma palvega ju midagi ära ei teeni! Palve pole mingi sissemaks, vaid on tee, mille Jumal meile kasutamiseks annab.
Me anname palju asju oma lastele, ilma et nad seda küsiksid, aga vahel ootame, et nad ütleksid „Palun!“. Ega see ole lapse poolt ju teab mis töö, aga me ootame, et ta suhtuks oma vanematesse lugupidamisega. Kui aga laps pöörab nurka ega räägi sõnagi, siis paneb ta armuukse kinni.
Palve on selline hoiak Jumala ees, kus Jumal valab oma armu välja. Pühakiri ütleb, et arm on nagu vesi, mis katab alamaid maakohti. Meil on tarvis laskuda madalale, sest Jumal annab alandlikele armu. Kes end südamest alandab, sellele voolab Jumala armu rikkus. Kui aga tõuseme kõrgele, elame kuiva peal. Kinkigu Issand uuel aastal meile sellist meelsust, et võiksime Jumala armu väga palju tarvitada.
„Lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises“ (1Pt 1:13). Jumal on lubanud meie mured muretseda, meie eest hoolitseda. Taevane Isa teab, mida kõike vajame. Ka vanaduses tulevad mured. Kui jään haigeks, kuidas ma siis läbi tulen? Praegu polegi midagi häda, aga mis kõik võib homme tulla? Küsisin ühelt vennalt, kuidas ta loodab oma mustad päevad ära elada. Ta vastas: „See, kes mind on valgetel päevadel aidanud, aitab mind ka mustadel.“ Jumal korraldas nii, et neid musti päevi tal ei tulnudki. Issand viis ta enne koju. Jumalal on igaühe jaoks oma plaan, oma osa ‒ ja meie võime teda usaldada. Ei jää häbisse keegi, kes usub Jumalasse.
Arm kohustab meid ka selle armu kohaselt elama. Lapsed elavad vanemate armust. Keegi ei saa üles kasvada oma käe peal. Laps vajab teiste inimeste, esmalt oma vanemate armu. Lapselt oodatakse, et ta nende armu kohaselt elaks ja käituks. On palju kurbust, kui laps läheb hoopis teist teed mööda.
Jeesuse Kristuse arm paneb meie peale kohustuse elada Jumalale meelepärast elu. Meie ei tasu sellega talle midagi, kuid tänulikkusest saadud armu eest tunneme vajadust olla talle meelepärased. Piibel hoiatab: „Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani!“ (Ef 4:30). Kui Jeesus oli Muutmismäel, ütles hääl pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!“ (Mt 17:5). Et selline hea meel hingaks ka meie peal, püüame uuel aastal elada kui Jumala armsad lapsed ja talle igati meeldida.
Ole armuline
Arm paneb meie peale kohustuse olla ka ise armulised. Jeesus rääkis tähendamissõna, kuidas kuningas andis sulasele, kes oli ülepeakaela võlgadesse sattunud, kuninglikku armu ja kustutas kogu ta võla. Aga see sulane leidis ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ta läks ning nõudis tollelt välja viimse tilga, kägistas teda niikaua, kuni too pidi kõik ära maksma. Kui kuningas kuulis, kuidas sulane oli oma kaassulasega käitunud, kutsus ta tema ja võttis oma armu tagasi. Jeesus ütles: „Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale“ (Mt 18:35).
Paljud panevad andeksandmata meelega Jumala armu oma elus seisma. Jeesus õpetas oma jüngritele eeskujupalve: „Ja anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ Selle palve järel kordab ta veel „…kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ Suur arm annab kohustuse olla ka ise armuline. Meiegi vajame, et teised meile palju andeks annaksid. Õndsad on need, kes võivad oma südamest kõikidele andeks anda ja armulised olla, sest nende peal hingab Isa heameel.
Kuuluta Jeesuse armu
Arm paneb meile kohustuse kuulutada seda ka teistele. Paljude inimeste südamed on sageli tühjad ja külmad, neil pole kedagi, kes neid aitaks. Seal saavad Jumala armastust osutada vaid need, kes on ise selle osalisteks saanud. Ma usun, et meil on südames seda ka uuel aastal teha. Palume, et Issand annaks tarkust ning täidaks meie südamed oma armu, rõõmu ja usaldusega, nii et arm võiks nagu voolata meie ümber.
Jumala viimane soov Piiblis on: „Issanda Jeesuse arm olgu kõikidega!“ Tema arm on nii suur, et seda jätkub kõigile. Kõiki asju ei jätku kõikidele. Toidust ja tervisest ja mitmest asjast tuleb puudu. Paljud inimesed on paljudest hüvedest ilma. Jumala armu jätkub aga kõikidele. Ja Jumal soovib, et tema arm jõuaks kõikideni. Meie ülesanne on seda võimalikult paljudele kuulutada.
Issand ütles oma sulasele Paulusele, kui ta oli oma häda pärast mitu korda palunud: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks“ (2Kr 12:9).
Meiegi palume vahel ühte ja teist asja, mis meie arvates on küll head, kuid ei saa soovitud vastust. Siis võiksime end painutada armulise Jumala tahte alla, kus kuuleme Issanda sõna: „Minu armust saab sulle küll.“ Sellest jätkub, vend ja õde, sulle ja mulle. Aamen.
Robert Võsu, Tallinna esimese baptistikoguduse pastor (1945–1975) ja EKB Liidu juht (1970–1985)
