„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.
Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.
Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime,
mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all,
ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.“ (Fl 2: 5-11)
Elades kriiside kümnendil, kus näeme riigikordade tõuse ja languseid ning tajume poliitika stiihiat kaugemal ja lähemal, leiame endid kristlastena kompleksse küsimuse ees: „Kuidas olla taevariigi kodanik maise keisri võimu all?“ Tahaksime ehk öelda, et on ju ilmne, et me ei pea leppima sekulaarse ja ateistliku riigi reeglite ja piirangutega. Kuid kas see arusaam on Piibli tekstides või on lihtsalt üks idee, mida püüame kristlikku kangasse mähkida? Vahel on evangeeliumi kuulutamine nii püha iseeneses, et ei ole vahet, kuidas seda teha; peaasi, et inimesed päästetud saavad. Siin on hea avada Uus Testament.
Paulus kirjutab oma koostööst Filipi kogudusega. Apostel ise on pandud koduvangistusse ja mainib end olevat ahelates. Isegi kui tegemist ei ole sõna-sõnalise reaalsusega, on selge, et Pauluse liikumine on piiratud ja ta ei saa teha kõike, mida ta soovib. Milline võimas pilt: apostel on ahelates, kuid evangeelium levib ometigi vabalt! Ta ei võitle keisri ja Rooma riigiga ega demoniseeri selle ebaõiglasi seadusi, mis on teda vangistusse toonud. Paulus ei raiska oma aega millelegi sellisele, vaid on veendunud, et Jeesust Kristust saab usaldada igal ajal ja ta võib jagada evangeeliumi igas olukorras. Pauluse eeskuju on meile kõnekas ajal, kus kogeme sekulaarsuse kasvu terves läänemaailmas. Paulus ei pea pikka kõnet ega kirjuta suurt postitust sellest, kuidas ta vangistus on ebaõiglane. Ka selles olukorras ta hoopis rõõmustab ja ilmutab suurt lootust, et Jumal võib teda vabastada, kuid ka käesolevas hetkes kasutada. Ja ta annab sellest ka imelise tunnistuse: kurjuse majakondsed, keisri valvurid ja õukondlased, kes on pöördunud, saadavad tervitusi Filippi kogudusele (Fl 4:22).
Kui tihti me küsime, mis on evangeeliumi tegelik tähendus ja kuidas võiks kogukond seda läbi meie kuulutamise mõista? Meie teguviisid on valjemad kui meie sõnad. Lugedes Filippi kirja võime ühtäkki avastada end küsimuse ees, kuidas saab Paulus rõõmustada isegi nende üle, kes jagavad evangeeliumi selleks, et tema püsiks vangis edasi? (Fl 1:18). Kas Paulus tõesti ütleb, et erinevust pole, mis vahendite ja motivatsiooniga evangeeliumi jagatakse?
Kui vaatame kirja kui tervikut, siis leiame, et Paulus on veendunud, et temas endas pole miskit erilist, vaid Kristus on see, kes on väärt kõike. Nii on ka Paulus teiste päästmise nimel valmis ise kannatama. Veel enam, ta on veendunud Kristuse ennastohverdavas eeskujus. Oleks vale järeldus öelda, et meil on vabadus teha, mida iganes me soovime, kui teeme seda evangeeliumi nimel. Palju enam peaksime küsida, millest oleme valmis loobuma või kannatama Jeesuse nimel ja evangeeliumi levikuks? Kas suudame uskuda, et isegi siis, kui oleme vangistatud, on Jumala evangeelium ikkagi vaba? Kas usume ka siis pühade ja koguduste ühistöösse evangeeliumi kuulutamisel?
Meenub mõne aasta tagune koroonapandeemia aeg, mil kristlaste hulgas võis leida väga erinevaid arusaamu riiklikest piirangutest. Kuidas kõlas õigustus usuvabadusest ja evangeeliumi kuulutamisest ühiskonnale keset ülinakkavat ja ohtlikku pandeemiat? Kas evangeelium on vaid tugevatele ja tervetele? Kas Jeesus hoolib ka nõrkadest, vanadest ja haigetest või tuuakse nad teiste nimel ohvriteks?
Meie veendumused kogudusest ja pühade osadusest võivad olla palju olulisemad, kui esmapilgul näha oskame. Paulusel on sellest sügav arusaam. Mitmeid kordi innustab ta Filippi kogudust mõtlema ühtemoodi, olema ühtsed. Kriisid toovad meist esile meie sügavamad veendumused, need saavad nähtavaks meie tegudes. Kriisihetkedes saab suureks küsimus, et kellel on lõplik tõde ning tihti kipume kohut mõistma nende üle, kes ei näe asju meiega sarnaselt, öeldes seeläbi, et justkui oleks lõplik tõde meil.
Filipi kirjas näeme hoopis teistsugust mõtteviisi ja keelekasutust. Paulus teab, kui lihtne on lõhestuda ja tülitseda, eriti kui väline surve kasvab. Keset tagakiusu kutsub ta kogudust üles hoidma kokku ja olema ühtsed – mitte lihtsalt üksteist sallima, vaid ka mõtlema samal viisil. Keset 21. sajandi pluralismi võib see kõlada pisut iganenult ja ometi on see väljakutse igale usklikule, et alluda Kristuse ja tema koguduse autoriteedile. Tihti peaksime ise alandlikumaks saama, enne kui milleski sõna võtame.
Just selleks suunab Paulus oma kirja lugejaid vaatama Jeesuse eeskujule, kes, olles suurim kõigist, võttis orja näo ja andis end ohvriks teiste eest. Kristus on kõrgeim eeskuju kõiges ja temale peaksime järgnema ilma kahtluste ja kõhklusteta. Tema eeskuju läheb aga vastuollu tavapärase inimliku ja ühiskondliku mõtteviisiga. See on väljakutseks meile ja kõigile, kes on meie ümber. Elada selliselt, tähendab särada justkui täht keset pimedust. Siis on meie tunnistus nähtav, kuid ka meie ise oleme märgatavad ohtudele ja teiste tagakiusule (Fl 2:14–16).
Filippi kirja kulminatsiooniks või keskmeks on imekaunilt kirjutatud „Hümn Kristusele“ (Fl 2:5–11), millest on saanud kristlik klassika. See toob esiplaanile, et Jumala armastus on ennastohverdav. Selline peaks olema ka kristlaste armastus ja nende tunnistus. Kristust ei ülendatud tema au ja jõu tõttu, vaid läbi tema kuulekuse ja jäägitu enese andmise. Neile, kes elavad maailma viisil ega tea midagi Kristusest, võib see tunduda hullumeelse ja isegi idiootsena. Aga kui me oleme ausad, siis tihtilugu tundub see ka meile endile ilusa loona, mis on liiga suur väljakutse, et selle järgi tõeliselt elada. Meie kiusatus on mängida maise võimu ja jõuvõtetega ning tuua Jumala riiki maa peale siinsete seaduste ja arusaamadega. Kirikulugu on täis sääraseid episoode ja nende tulemiks ei olnud mitte evangeeliumi levik, vaid kaugenemine nägemusest, et kord iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab, et Jeesus on Issand.
Usklike kutsumus on käituda Kristuse eeskujul, loobudes oma õigusest ja privileegidest, et teenida teisi. Kogudus peab elama Kristuse sarnaselt, saades nähtavaks tunnistuseks igal ajal. Siis võivad inimesed meie ümber langeda oma põlvedele ja nende keel tunnistada, et Jeesus Kristus on tõeline Issand ja Päästja kõigile. Selles aidaku meid kõigeväeline Jumal! Aamen!
